Pühapäev...kuhu ma sattunud olen!?

Pühapäev...kuhu ma sattunud olen!
Hommikul ärgates olin kindel, et välja ma puhanud pole...aga sellegi poolest ei saanud päeva raisku lasta ja läksime minu zombi olekuga Lake Echami juurde...võrratu koht...järves elavad kalad ja kilpkonnad, keda on päris hästi näha tänu vee läbipaistvusele ning ei saa mainimata jätta järve ümbritsevat džunglilt. Muide varsti algab Aussis suvi ja siinkandis hakkab vihma sadama, mis tähendab, et varsti on kogu maa madudega kaetud...super!
Stefan (Suomen poika ja pool venelane) pakkus välja, et võiks puudelt vette hüpata ja muidugi olin ma nõus. Esimene puult hüpe oli feil kuna sain jalaga põhja ära testida, mis oli küllaldiki ebameeldiv...hüpe oli vast kõigest 5 m. Ma ei heitnud meelt ja olin valmis minema ka läbi džungi kõrgema puu otsa...mis oli tõesti kõrge...kuski 20m vabalangemist. Minuti kogusin ja peale Stefanit tuli hüpe ära...keegi teine seda ei söendanud...perfektset maandumist muidugi ei toimunud ja jalale sinikas garanteeritud...õhus oli mõnus!
Aga ohh imet... saime korra maha istuda kui kamp Eesti poisse oma õlledega meie (Andre, Kennet, Stefan) juurde tuli...Eestlasi on siin tõesti palju...mingi 22 vms. Väike linnak noh!
Et ma ära ei põleks, läksime Athertoni tagasi ning Stefan tegi pelmeene..mul polnud just veel väga suur igatsus nende järgi :P...u 3 tundi vist tegime neid..samal ajal tutvusin kohaga, kus Kennet elab...ta õnneks elab majas..oma toaga ja puha...minu ja Andre koht on Lodges...nagu ühiselamu...naridega toas on mu kaaslasteks kaks sakslast ja iirilane (tüdrukud). Kennetil on koduloom...chick(en), kes paterdab aias ringi. Kunagi oli kaks...aga ühe tibu sõi koer ära :P Andre tutvustas mulle ka makadaamiapuud mis hoovis kasvab...ja ma leidsin endale uued lemmikpähkid...tõesti head! Muidu Atheroni kohta ütleks, et see on siuke pisike linnküla- town, mis on ümbritsetud mägede ja muu hea paremaga...vaadata on siin ümbruses vist palju.
Äkki saab järgmine nädal tööd...see oleks hea...Andre muidugi juba oli rääkinud Frangiga...aga ennem on vaja paberid korda ajada!

Down Under

Jõudsingi lõpuks.

Enne lennukile minemist kohatsime veel kahte eestlast- Getterit ja Alot. Lend oli jälle kohutav, kuna meid ümbritsesid tited, kellele meeldib lennukis istumine veel vähem kui meile. Mihklile tahtsin Malaistiast puulehe kaasa võtta, aga viskasin selle ära, enne kui mind tollis kriminaaliks oleks tembeldatud. Ilma jäid L.

Ma olin nii õnnelik, et lõpuks ühe tüdrukuga suhelda sain...uskuge, poistega on fun küll, aga ikkagi...Getter on muidugi suurepärane reisikaaslane ka!

Gold Coast on tõesti paradiis...risti bussi eest jooksevad surfipoisid, laud käes, paljajalu otse helesiniste lainete poole...MÕNUS! Sinna lähen kindasti tagasi.

Brisbane-i jõudes hakkasime kohe seljakottitega endale majutust otsima. Maandusime Chillis, backpackeri hostelis, kus tehti meile 9 dollarit alet. J

Mina, Getter ja Alo saime pisikese nariga toa. Hosteli melu on omaette kogemus, enamus ongi sellised, kelle varandus piirdub seljakotiga. Ja backpackerid on Austraalias ikka palju.

Linnas tegime vajalikud ostud ära- päikesekreem, adapter ja telefoni nr (minu uus nr 0402138444).

Otsustasime Getteriga õhtul väike ülevaate linnast saada, st Brisbane vallutada. Nalja sai palju ja kogu kesklinn vähemalt kolm korda läbi käidud. Mitte, et mul juba eelmistest päevadest jala löövad tuld ja iga samm on piinarikas. Tundime end suht erilistena, sest enamus tüdrukutel, kellel peoplaanid olid, kandsid ülimini kleiti ja 10 cm kontsi...enamasti väga maitsetud. Jõudime üle 10 klubiga kiiresti tutvuda, kuid pikemaks kuhugi ei jäänud...inimesed on ikka põnevad kül :P.

Järgmine päev pidime juba 10st välja kolima ja otsustasime lihtsalt lamama minna. Jätsime poistega hüvasti. Linnas oli üsna chill...puude varjus ja live muusika ühe tänavamuusiku poolt. Edasi saatisn Getteri bussi peale, mis pidi teda viima Mackeysse, ise otsustasn botaanika aia ära näha...võrredes Lake Gardeniga oli see kuidagi kuiv ja pruun...aga kauaks ma sinna ei jäänud kuna Getter teatas et jäi bussist maha ja me chillisime kuni minu lennukini linnavaadet nautides.

Esimest korda läksin üksi lennukile, vahelduseks päris hea :P

Vastas ootas mind eestlaste punt- Andre, Kennet (päkapikumütsiga), Rando, Marianne ja loomuikult welcome whiscky. Athertoni sõit oli üpris lõbus mööda käänulisi teid, vihmamets mõlemal pool. Hahaa...nätsud ja muud asjad ;)

Hommikune ärkamine on ikka raskusetga. Tornidesse saime piltetid alles pealelõunaks ja see tähendas, et vaba hommik ning lõuna. Tahtsin ilmtingimata koobastesse minna...aga Silver ja Kristo ponud sellest üldse vailmustuses, kuid Holgeri sain endaga kaasa :P

Soovitan Googe map-i mitte alati uskuda...nimet saime me Holgeriga meeletu seikluse osaliseks kui väitsin et koopad peaksid linna ääres olema ja oskan sinna minna küll. 2 h palava päikese käes kõndimine pole lihtne ja üle neljarealiste kiirteede jooksmine kah ( Holger pabistas politsei pärast, aga ma arvan, et politseinikud oleksid seda nähes hoopis kõveras naernud). Seikesime mingis džunglis ringi, kus olid igasugused hääled ja ahvid ronisid puude otsas...elamus missugune. Küsides inimeste käest kus koopad asuvad,venisid nei näod pikaks ja nad soovitasid meil ruttu takso võtta. Tuli välja, et koopad asusid hoopis KL-st väljas ja olid ikka tõesti suured J. Loomulikult hakkas pärastlõunast vihma sadama ja ikka lahinal...õnneks pääsesime ka tornidesse, kuid võrredes hommikuse seiklusega polnud see midagi erilist, vähemalt minu jaoks.

Muide, mulle tundub, et üksinda on isegi mõnusam reisida...ei pea koguaeg ema mängima :P

Tervitused Malaisiast!

Võtsin kätte ja tegin ära paljudele lubatud bolgi :)
Hetkel veedan oma viimast ööd Kuala Lumpuris, kus saab tunda mulle täisesti sobilikku kliimat...max 33 kraadi ja min 21 kraadi (koos meeletu niiskusega).
Algusest siis..
Uskumatu, et hüvastijätmine nii raske saab olla... Läbinud lennujaamas kontrolli ja viimased käeviiped oma saatjatele tehtud, tutvusin järgmise nurga taga oma reisikaaslastega- Kristo, Silver ja Holger...toredad sellid, ei kurda :)
Võiks öelda, et kuidagi väga piinarikkalt möödus lend Londonist Kuala Lumpurisse (11 h). Maandudes sadas lahinal vihma nagu Eestiski, kuid siiski 25 kraadi soojem. Peale tunniajalist passikontrolli järjekorras seismist otsisime bussi millega linna sõita, muidugi polnud meil mingit ööbimist broneeritud. Kell näitas südaööd ja bussiga sõites nägi pimeduses vaid palmisalude siluette ning minu meelest lehmasid palmide all (Holger küll väitis, et olid kitsed). Linna jõudes tõrjusime hoogsalt igast suunast tulevaid taksopakkumisi ja üritasime aru saada, kus viibime. Ühe kohaliku abiga tegime kindaks oma asukoha ja otsustasime siiski takso kasuks, et meid china town-i viidaks. Taksojuht oli aga nii abivamis, et otsis meile ise hosteli välja, sõites ühest kohast teise, kuid taksosõit pole just väga kallis. Hakkasin end vaikselt harjutama parempoolse liiklusega, mis on ikka veel võõras ja kummaline. Lõpuks leppisime taksojuhi koha valikuga ja selle toaga, mida meile uimastele seljakotiinimestele näidati. Tegu oli toaga, kus oli kaks suurt voodit kokku lükatud...vähemalt wifi kaasnes sellega ja dušširuum samuti. Samal õhtul kiikasime ka linna ja sõime mingis kahtlases kohalikus kohas.
Järgmine hommik oli esimene mõte Bamboo Inn-ist võimalikult kiiresti lahkuda ja endale uus koht leida. Selleks osutus vaid 10 MYR-i kallim( u 90 eek) Paradiso B&B, kus saime neljase naridega toa. Jätsime kotid sinna ning tahtsime kaksiktorne vaatama minna. Teel ostsin endale Gucci prillid, kuna müüa jooksis mulle järgi ja oli minu lõpiku hinnapakkumisega nõus (Kristo ostis üle kahe korra kallimad prillid).
Kaksiktornide piletid olid tänaseks otsas ja minu peale käimisel (tundus, et poistel väga polnud selle vastu), läksime erinevatesse parkidesse. Oehhh....ilus! KL City Center Pargis läksime ka Aquaparki, kus nägime haide ja muude suurte mereloomade söötmist...muidugi ka muid eksootilisi elukaid. Järgmiseks sihtpunktiks oli mul Lake Garden, mis asus üpris linna ääres. U tund kõndimist ja olime kohal...nii ka igaõhtune vihmasadu. Aeda jõudes oli suht feil, kuna vihma sadas nagu oavarrest ja ainult Holger viitsis seda eksootilist vihmametsalist vihmast ümbrust uurida. Pm olime pesuni märjad, kuna otsustasime vihma trotsides linna tagasi pöörduda. Loobusime sellest üritusest kui inimesed juhatasid meid kesklinna poole kolm korda edasi-tagasi valesti. Saime lõpuks takso ja tegime taksoistmed märjaks.
Homme tornidesse ja koobastesse...siis Aussi :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et Malaisia on supper ilus koht... keskpäeval enda varju ei näe, palju palme ja ekvatoriaane kliima. :)