1640 ämbrit tomateid

Iga päev korja ja korja...olen ainult Martini tiimis olnud ja 3 nädalat täis. Ühel hommikul ajas Velda meie tiimi laiali ning kõik pidid endale uue meeskonna leidma. Vaatasin, et meie tiimi parim korjaja oli ühe eesti poisi Raini tiimis nii, et ühinesin. Mõnus päev oli...uued näod ja ilusad inimesed. Töötasid kiiresti ja ei olnud mingit logelemist...isegi lõunat ei jõudnud süüa, kuna ajasin kellegagi juttu ning juba võtsime ämbrid. Rain oli muhe vend ja kasutas osavalt strateegiat, kuidas rohkem tomateid saada. Mind pandi ühe teise tiimi tüdrukuga võidu korjama, mis ajas viimast närvi, et ta kõiki tomateid enda tiimile ei saanud. Naljakas oli...tundus nagu peaaegu käsikakluseks läheb, kuna polnud veel nii kiiresti tomateid ämbrisse visanud ning oma ämbriga ringi liikunud. Olime mõlemad õnnelikud kui rida läbi sai ning seda hullumeelsust edasi ei pidnud tegema. Oma uuelt tiimilt sain tunnustuse ning muidugi tahavad nad meid Silvaniga oma meeskonda. Päeva lõpuks saime peaaegu 41 kasti tomateid...rahas oleks see siis maksudega kuskil 230 dollarit...siiane rekord oli mul 35 kasti.
Martin ja teised meie tiimi kaaslased tahtsid aga endist koosseisu tagasi ning järgmine päev olime õnnelikult jälle koos. Tiimi vaim on hea ja lihtsalt lust on nendega koos töötada.
Kuna nädal aega järjest oleme 12 h töötanud siis pole mul üldse aega uusi plätusid osta ning isegi süüa pole midagi. (pole ime, et blogi unarusse on jäänud) Pärast tööd lasin end toidupoe juures maha panna, mis asub elamisest 4 km kaugusel. Päris kodutu inimese tunne oli poes ringi käia..paljajalu üleni mudane ning määrdunud riietega. Karvanparki mõtlesin tagasi hääetada, kuid esimese teeületuseni jõudes peatus üks auto ja küsis, kuhu ma lähen. Ise olid küll teisele poole minemas, kuid neil hakkas minust hale ning tõid parki ära...mees oli naisele alguses öelnud, et olen liiga must, et peale võtta :D siiski sain õnnelikult tagasi.
Rose Bay on muidu paradiis küll, aga linn on 4 km kaugusel.

Uputab

Esimene öö telgis läks mul vettvedama. Kuskil kella nelja paiku öösel hakkas jube külm ning kui silmad avasin, tõdesin, et telgis uputab. Väljas lõi äikest ning vihma kallas kui oavarrest. Otsisin poolunes kohta, kust see telk siis läbi aseb ning kui käega üle lae tõmbasin sain sahmaka vett kaela, mis istus ja ootas mind telgi katusel...vettpidav see polnud. Pakksin kibekähku oma kotid ning päästsin, mis päästa andis. Seljakoti jätsin dušširuumi kuivama ning tähtsamad kotid võtsin poiste karavani kaasa. Ühes karavanis elavad Madis, Silver ja Martin, kes on kõik minu farmis autojuhid. Õnneks oli Madis ärkvel ning avas oma esimese õlle selle puhul, kuna tööle tõenäoliselt minema ei pidanud.
Oma vaba päeva veetsin sisuliselt karavanis, kuna vihma muudkui kallas ja kallas. Kõik juubeldasid, kuna eeldati, et järgmine päev saab taaskord lebotada. Bäkkeritl oli pidu ja pillerkaar, kuna ülemused väitsid, et saame ka teise vaba päeva.
Võta aga näpust...järgmisel päeval teatati pool tundi enne bussi väljumist, et siiski on tegu tööpäevaga...arvata võis, et paljud kohale ei ilmu...pohmakaga pole just lust seal pea alaspidi tomateid ämbrisse noppida.
Need, kes kohale ilmusid olid kas purjus või niisama magamata...keegi ei arvanud, et tööpäev tuleb. Ilm oli kohutav...päike küttis ning vihmavesi auras täie rauaga. Uskumatult niiske oli...ja vaesed korjajad pidid paksu muda sees tallama ning ligunenud tomatitaimedelt tomateid korjama. Ei olnud lõbus...higi lihtsalt lahmas meeletult ning inimesed olid hämmingus, et töötama peavad. Madis, kes oli enne tööpäeva juba kolmanda õlle sisse kallanud karjus Martinile, et ma olen jummala kinni, tule tõmba mind välja. Ega nende autodega seal lihtne manööverdada polnud...isegi traktor jäi mutta kinni, kuna sõitis rajalt korra eemale.
Korjamisega olen muidu suht ära harjunud ning koos Silvaniga (hull sakslane, kes korjab kui masin) võistleme, kes bucket saab karjuda. Isegi vetsu tahan juba päeva jooksul korra minna (varem polnud mingit häda 11 tundi jutti korjata)...suht haige on endae ridade vahel kohta leida, kuna põldudel vetse ju ole...krt, poistel on lihtne! Nalja saab ikka. Silvan näitseks tuli ühel päeval ülikonnaga tomateid korjama, mille ta olevat kaltsukast 20 dollari eest soetanud.
Siiski pole see kohe mitte unistustetöö :P

Võitlus Rose Bayga

Oma hostelist karavanparki saada tudus võimatu. Ühel hommikul teatasin Alanile, et tahaks Rose Baysse ümber kolida. Vastuseks sain, et kaotan töö ja waiting list on 5 inimest...ennem saavad need, kes on hostelites...nii, et pole hea mõte hetkel. Uskumatu, et järsku tahtsin edasi töötada ning ikka edasi nagu orjapõllul rühkida. Olin hommikul väga masendunud. Õnneks oli mu tiim mulle vägagi toeks ning Martin oli veel eriti positiivne selle koha vahetuse suhtes. Siiski midagi mu tuju paremaks ei teinud. Martin rääkis päeval Veldaga, kes vastutab kogu põllutöö eest...saatis ta kuu peale ning tegi seleks, et reeglid on reeglid ja kohta pole võimaik vahetada. Terve päev olin mossis, kuna polnud aimugi, mis must saab ja kuhu edasi lähen. Teadsin, et oma vanasse hostelisse ei jää eriti kui Sirli ära sealt läheb. Ainult kaks päeva oli aega endale mingi koht leida.
Peale tööd nägin Martinit Alaniga rääkimas. Tuli välja, et Alan oli sellega nõus, et Rose Baysse elama lähen...ka karavanpargis sai Martin mulle koha. Nüüd jäi vaid üks asi...Veldaga rääkida, mida pidin mina ise tegema, kuna Martinil pole just kõige paremad suhted selle kisakõriga. Kogusin end kaks tundi, kuna teadsin, et midagi head sellest telefonikõnest ei tule. Viis minutit ajas ta mulle, et ei ole võimalik vahetada jne...olin lootuse täisti kaotanud, kuid kõne lõpuks sain nagu aru, et ta siiski oli nõus, et lähen Rose Baysse elama...täielik segadus valitses minu peas, kuid olin nagunii otsustanud, et kolin karavanpargi telki.
Tähistasime korralikult Sirli lahkumist Bowenist ning pärast kahte nädalat koos ühes hostelist olemist saabus lahkumise päev. Sirli hakkas Townsville poole hääletama ning minule tuli karavanpargi omanik hosteli juurde järgi. Kahju oli järjekordselt Sirlist lahku minna, kuigi teadsime, et näeme üksteist veel enne minu lendu. Bowenisse jäin ma seetõttu, et saaksin oma farmipäevad täis ning hea on enne kojuminekut ja reisimist veidi tööd teha.
Ei suutnud oma rõõmu ära uskuda, et seadsin end telgis sisse. Kogu see suur telk oli ainult minu päralt ning üüri tuli maksta vaid 70 dollarit nädalas pluss trantsport 60 dollarit. Barnacleses pidin välja käima 165 dollarit nädalas. Inimesed on siin ülisõbralikud ning lahedad.
Uskumatu, kuid olen saanud kõik, mis tahtsin...raske farmitöö enne lahkumist...hea koht elamiseks ning imetoredad sõbrad. tegelt on siin ikka kõik hea :)

Elu "paradiisis" :)

Tomati korjamine on raske töö...mõnikord tunneme end nagu orjad...ka bossid pole meil just kõige armsamad...Velda, kes vastutab korjamise eest, on selline, kellel lihtsalt iga teine välja tulev sõna suust on fucking. Martiniga on jällegi meil vedanud...tahaks ise ka autojuht hoopis olla mitte korjaja, kuid Martin tegi mulle selgeks, et naisi ei panda juhiks nende raskete ämbite tõttu, mida peab vähemalt 2000 tükki päevas tõstma. Mulle tundub, et kõikidele autojutidele meeldib tüdrukute taga käia ja kontrollida, kas tomatid on nopitud...
Hostelis tean juba rohkem inimesi, kuna hakkan natuke nende raskete päevadega harjuma ja mõne sõna jõuab ikka vahetada. Siiski on kohtuvalt raske sellises palavuses kiiresti tomati põõsastes tuulata..nii et higi kipitab silmas.
Sirliga saime ka esimeseid lauseid vahetada peale nädalat Bowenis olemist, kuna mul oli päev vaba.
Teine nädal oli meil vägagi lühikeste tööpäevadega täidetud..nii et meile tundus nagu oleks mitu vaba päeva järjest...käisime oma rühmaga rannas ning veetsime mõnusalt aega muudkui pulli tehes...ilma oma toreda rühmata ma vist tomatikorjajana töödata ei suudaks. Erit kui Sirli mulle üks öö helistab, et temal sai kõrini ja ta otsustab ära minna...olin ikka suht pahviks löödud...tulin ju mina siia, et temaga koos töötada. Samas saan täiesti temast aru...tal kõik täitsa sassi läinud... liinitöö pole üldse kerge, kuna mõnikord pead 14 tundi järjest töötama...öösel. Palka saab aga väga korralikult ja kõik bäkkerid tahavad sinna saada. Kaastöötajad on jällegi täiesti kohutavad...saad kõige eest sõimata ning mitte millekski sul õigust pole...elektroonika on keelatud, rääkimine samuti ning pead koguaeg ainult tomateid jõllitama. Sind kutsutakse 100 korda päevas fucking fuckeriks. Selles suhtes on põllul päikese käes oma muusika ja sõpradega palju muhedam olla. Mõnikod teeme veesõda kui hullult palav on ja vett üle jääb...nalja saab...põgenesin kõigi eest ning tühjendasin oma pudeleid teiste kraede vahele kui järsku selja tagank Martin võtab mind oma tugevasse haardesse ning laseb kõigil oma veepudelid mulle pähe kallata...aga need on vaid lõbusad hetked...kui küürtitama ei pea ja oma seljavalusse ära ei sure. Iiri tüübid õpivad igas keeles naljakaid ning kahemõttelisi lauseid...

Tiimjola

Kasutasime oma esimese vaba päeva ära ja läksime tiimiga pubisse.Ülinaljakas õhtu oli, kuid väsimus kontides ning läksime Josiega suht varakult hostelisse tagasi (saksa tüdruku, kes on minu hostelis ning oleme samas tiimis).
Järgmisel vabal päeval läksime kaltsukatesse ning ostsime endale tööriideid. Ma hankisin endale ujumistrikoo ja roosad lühikesed püksid...ei suutnud lihtsalt naeru pidada kui need selga toppisin...nalja peab saama.
Otsustasin ka ranna ära näha, mis on linna keskelt 5 km kaugusel. Õnneks võttis mind üks auto peale ja sõidutas kõik rannad läbi...pärast korjas mind jälle rannast üles ning mulle tehti Boweni tuur. Sõbralikud inimesed siin ka. Rand on muidugi imeilus ning vesi sinine ja soe. Mulle täitsa meeldib Bowen.

Nüüd on mul uus mõte...minna ranna äärde Rose Baysse karvanparki elama. See on selline mõnus hipi karavanpark koos ülilahedate inimestega. Vihkan oma hostelit...olen siin korduvalt sõimata saanud kui küsin , kas kuidagi oleks võimalik Sirliga ühed tööajad saada v ükskõik mida küsin...vastus on ei. Samuti oleks ka rent odavam. Eriti halb on see, et elan ühes toas inimetega, kellel on erinev tööaeg...pooled neist töötavad üldse öövahetuses. Uni läheb kohe ära kui keegi taskulapi näkku näitab ning krõbistades oma asju otsib.

Esimesed sammud tomatikorjajana

Iga hommik kell 5 üles ja kella kuueks jalutame teise hosteli juurde, et bussi peale minna. Hommikul loetakse bussis kõik nimed ette, kes kohale on tulnud..päris naljakas on vaadata, kuidas bussijuht oma keelt väänab nende hiina ja korea nimedega. Mina olen Kai`di. Farm iseenesest on kauni vaatega ümbritsevatele mägedele. Päris ilus on päikesetõusu hommikuti vaadata. Esimene päev olin täiesti segaduses...mind paigutati kuhugi grupi juude, kus oli ka teisi esmapäevalisi ja paaripäevalisi. Nii et suht roheline grupp, mis arvatavasti tähendab aeglast algust. Teenime korjatud kastide pealt. Üks suur kast on 80 dollarit, kuhu läheb 40 ämbrit tomateid...üpris niru summa. Töötatakse tiimides..igas tiimis on 13 töötajat ning autojuht, kes ühtlasi teeb ka töödejuhata ülesandeid. Meie grupp pidi alguses mingi Steve juude minema, kuid juhuslikult sattus meile Martin...natuke hiljem sain teada, et täitsa eesti poiss teine...endal naeatus koguaeg kõrvuni. Ma talle ennem ei ütelnud, et ma ka eestlane kui alles teise päeva lõunal...haha...ta oli üpris üllatunud. Töö on raske...väga väga raske. Muudkui peab ridade vahel kummardama ning elueest ja võidu peale tomateid korjama...see väike võistlusmoment mulle meeldib...paneb pingutama...Martin oskab head strateegiat teha, kuidas paremaid ridu saada. Meie tiim meeldis mulle juba algusest peale..enamasti iirlased ja inglased...ahjaa...muidugi...sakslased ka. Iiripoisid muudkui laulavad ja teevad nalja ning ega me väga viletsad pole...esimene päev korjasime 21 kasti....veidi üle saja dollari saime kui maksud maha arvestada...Sirli oli oma esimesel päeval saanud 20 dollarit ja teisel 50. Pausideks on smoko ja lõuna...muidu paneme ainult täierauaga..nii, et selg, jalad ja tagumik löövad tuld(vähemalt esimestel 4 päeval). Päike on kuum ja vett läheb palju...täitsa kohutav on rea keskel olla ja kiiruga korjata tomateid...endal selline janu, et tahaks reavahele ära minestada. Poisid on hästi abivalmid ning aitavad meil raskeid ämbreid tõsta kui õhtul jaks otsa saab ning täis ämber on vaja auto juurde jalutada( tuleb karjuda bucketboy)...nimelt töötame me vähemalt 10 tundi päevas. Esimesed päevad tundus see täitsa orjatöö moodi...kõik täidavad kiiuga ämbreid ning kes esimesena täis saab karjub bucket...ja kõik annavad reas üksteisele ämbreid edasi autojuhile, kes kallab tomatipoisid kasti...nii hommikust õhtuni..

Seal farmis on üpris palju eestlasi...lausa neli autojuhti pluss veel eesti venelased ja liinitöötajad. Sirliga on eriti jama...ma pole veel teda näinud, kuna ta töötab öövahetuses ning ööd on 12h pikad. Täitsa totter olukord. Ainult helistame üksteisele ja saadame sõnumeid..nagu poleksi ühes hostelis. Oleme üritanud kokkuleppida, et kui bussid üksteisest mööda sõidavad siis lehvitame...
Mina magan kümne tüdukuga ühes toas...nad on väga sõbralikud ja toovad mulle rohelisi tomateid kui ma kindad olen maha unustanud ja kätega tomateid korajanud. Peale korjamist oled üleni tumeroheline. Kõige himsamad on käed, kuna isegi rohelise tomatiga ei tule mul see mustus maha...selline tunne nagu poleks minu käed kui neid vaatan(piinlik on poes raha maksta).
Päevad on väga väga palavad...koguaeg varjus 30 kraadi ja suheliselt niiske. Vahel on nii raske tomatied kojata...eriti kui peab kiiresti korjama, et tahaks lausa nutta. Lohutada saab end sellega, et kõigil on raske ning varsti saab see läbi. Kusjuures olen oma rühmas kiireim korjaja...sain juba esimesel päeval kauni tiitli tomato queen...lisaks profit masine..jne. aga ega see kerge pole...ma lihtsalt pingutan ning olen harjunud sellist valu taluma kogu oma fantastilise võimlemiskarjääri ajal :P
Kell 9 kukkun voodisse ning ei suuda lillegi liigutada. See on natuke kehv, kuna pole väga hostelirahvaga tutvunud, kuna ei suuda peale tööd lihtsalt suhelda enam.

Welcome Bowen

Hommikul kell 6 ajasin Philipi üles, kuna ta lubas mind maantee äärde ära viia. Eriti lahke mees võiks öelda. Vihma hakkas jälle kallama ning pidin roadhouse juurde varju minema. Ühtegi autot ei möödunud tükk aega. Järsku üks auto peatus bensukas, et hommikusi pirukaid osta. Ei kahenud hetkegi ja küsisin esimese mehe käest, kas neil autos vaba kohta on. Tuli välja, et neli meest Blackallist olid otsustanud roadtripile minna ja sõitsid 300 km selles suunas, kuhu ma minna tahtsin. Nad olid nõus mind peale pressima(kuigi neid oli juba autos neli). Üpriski lõbusas meeleolus oldi ja visati huumorit. Üks neist oli Blackalli konsul ja teine asekonsul...kolmas rekkade omanik ning neljas aedikute müüa. Tegime ka väikese peatuse ja vaatsime hiiglaslikke lehmaaedasid, mis oli müügiks.
Mind pandi Clemonti juures maha. Halb oli see, et roadhouse oli just enne rindteed, mis viis nelja suunda....päris paljud peatusid, kuid kõik läksid valele poole. Peale poolt tundi ootamist, võttis mind üks mees peale, kes läks Mackaysse( 180 km Bowenist). Ta oli kivisöekaevanustega seotud ning sõitis ise ka esimest korda Mackaysse. Õnneks viis ta mind linna lõppu, kus hakkasin oma BOWENi sildiga edasi hääletama.
Kaua ei pidanud seal ootama kui üks mees mind jälle peale võttis. Ta väitis, et naine oli ta just majast välja tõstnud ning mees sõitis tagasi Townsville, et järgmine päev tööle minna. Tundus täitsa tore kutt olevat ning mul oli väga kahju tast, et tal selline hullumeelne naine oli. Meeldiv oli see, et ta viis mind täitsa Bowenisse sisse ning aitas mul hosteli üles leida...me ikka natuke seiklesime seal.
Lõpuks olin kohal....Sirli oli tööl nii, et jäin lootma, et vastuvõtus omanikud teavad mu tulekust.
Asjad kulgesid aga hoopis omamoodi. Sain sellise moraalilugemise ja vihkamise osaliseks, mida pole kungi tundunud. Järeldasin, et ega nad nomaalsed inimesed pole ning midagi on neil tõesti elust puudu. Kuulasin kõik selle karjumise ära ning mulle siiski anti viimane voodikoht hostelis ning lubati farmi ka helistada, et mulle tomatikorjaja koht saada. Sirli töötas tehases, kuhu mul oli võimalik saada vaid siis kui keegi sureb( vähemalt nii tehti mulle selgeks). Ma oleks pidanud nimelt ettehelistama, millest mul polnud aimugi, kuna arvasin, et Sirli oli nendega rääkinud...kuid nemad ei tahtnud lihtsalt Sirli juttu kuulda ka. Edasi hakkas see voodilutikate poliitika. Pidin kõik oma riided kuuma veega ära pesema ning kuvatisse panema ja lõpuks veel spreiga üle laskma. Täiesti lõpp kui kibestunud see vanapaar oli.
Hiljem teatati mulle, et lähen siiski homme kell 6 tööle, mis on iseenesest päris hea vedamine ju 

escape from the bush

Minu õnneks reedel ei sadanud nii hullult, kuid laussajuks lubas minna laupäeval...siis kui ma hääletada plaanisin. Oli ilmselge, et Rod üritas kõik teha, et ma ei läheks. Suht lapsik jälle. Hommikul kokkulepitud ajal ta üles ei tõusnud ja oli nii tõre, et suur hirm tuli peale kui vaikuses Cunnamulla poole sõitsime...vihma kallas.
Nii ta mu sinna bensukasse maha jättis ja mina oma käe üles tõstsin. Väga kaua ei läinud kui üks perekond Cunnamullast sõitis Charleville poole, et 200 km kaugusele toidupoodi minna.
Imearmsad lapsed olid ning pereema ütles kohe Rodi kohta...he`s a cunt, mis tõi mulle naeratuse suule ning olin õnnelik, et sealt minema sain.
Natuke vihma käes seismist jälle ning suutsin end politseiauto peale hääletada. Politseinik sõitis Augathellasse, kus ta töötas. Vot edasi oli alles raskusi saada, kuna koht oli väga halb, et autosid püüda. Õnneks korjas mind üks hipi Bayron Bayst peale, kes töötab torumehena. Mees otsustas, et võtab oma koera ning läheb 2ks kuuks Lääne- ja Põhja-Austraaliasse reisule. Esimeseks peatuseks oli tal opaaliväljad, et endale opaal leida...palju õnne talle selle ettevõtmise puhul. Veidike pani mind muretsema tema viinakokteil, mis tal sõiduajal pidevalt käe pärast oli ning mulle muudkui pakkus. Ta võttis asja väga ahulikult ning kaotasin palju aega sellega...lisaks avastasin tema toredalt maanteatlaselt, et Cunnamullast Bowenisse on 1500 km...vot siis...teadsin, et ühe päevaga siis sinna ei jõua...oin veits mures, kus öö veedan, kuna vihma sadas igal pool ning kell oli juba neli kui ta mind Barcaldines maha pani. Autosi möödus minust imevähe ning keegi ei võtnud peale...poolteist tundi ootasin kuni üks poolaboigeen mind peale võttis...mul oli täitsa suva juba, kes see peatus...peaasi, et keegi... Philip töötas raudteel ja elas Alphas...150 km sain edasi...kuna ilmselgelt läks pimedaks siis pakkus Philip, et kui tahan võin tema juures ööbida. Kaalusin terve sõidu seda ning jõudsin veendumusele, et ta täitsa ohutu ja tore vanaisa. Niisiis sain peavarju Philipi majas.

opaaliv2ljad

Aina paremaks läks. Kanadalane Jan tahtis opaalikaevandusi vaatama minna, mis asusid Cunamulast 200 km kaugusel Woehas. Lihtsalt uskumatult naljakas on alati Cunamullast mööda sõita ning suvaliste inimestega juttu rääkida. Peatusime isa Rodi nähes, kes sõitis jalgattaga ning tegi meile kindlaks, et täna ei saja vihma. Poolel teel opaalide juurde sõites ,Eulos, tutvusime ühe prantsuse tüdrukuga, kelle Rod värbas kohe enda juurde tööle. Lisaks saime naerda Eulo sisaliku võiduajamise platsi juurdes, kus olevat kunagi populaarne sisalike jooks toimuma. Iga inimene, kes vastu tuli, sai kõnetatud ja kõik klašijutud ära räägitud..bush telegraph nende keeles.
Opaalid olid ilusad, kuid mitte minu teema. Küll mulle meeldis ühe kohaliku Edi töökoda, kelle koju me lihtsalt astusime sisse ja hakkasime end tutvustama ning rääkisime maast ja ilmast. Tema meisterdas puidust ja kivist imeandekaid skulptuure. Edi tagahoovis oli kunagine hiiglaslik trammivagun Sydneyst ning ülivinge 1939. a stiilne auto.
Peale kõikide jutuajamiste lõpetasmist läksime tagasi Cunamullasse ning tutvusime viigimarja istandusega. Ostsime veel imehead viigimaja likööri, mis pidi parim olema vanilje jäätisega (hea, et siit varsti plehku panen).
Isegi õhtusööki ei pidnud tegema, kuna Jan tahtis ise midagi erilist valmistada. Polnud jälle paha tööpäev...eh?
Rod ei taha üldse, et ma lahkuks ning arvatavasti palvetab terved ööd ja päevad, et laupäeval sajab nii hullult, et teed on kinni. Tahaks juba homme minna :S

Lihtsa elu viimased p2evad

Minu viimased päevad Adgingbongis on üllatavalt nauditavad....võiks öelda, et paremat tööd ei oska ette kujutada, kuna tööd ma pole siin teinud :D
Hommikul kraamisime 3 h maja, kuhu tema Kanada sõbranna majutame. Edasi põrutasime Jan-ile lennujaama vastu ning tegime Cunamulla tuuri. Ülitore naisterahavas on, saan temaga suurepäraselt läbi (Jan on 70aastane). Arvatavasti on asi selles, et naudin kellegi teisega suhtlemist peale Rodi.
Saatsin suure paki koju, et vähendada kilosid minu paisuvas seljakotis...arvatavasti jõuab see kohale alles kolme kuu pärast.
Sõime kauni lõuna Cunamullas ning tegime hiigel šopingu. Rod ladus vist kõik poes olevad šokolaadid, küpsised ja koogid meie korvi, kuna tegemist on tõelise maiasmokaga. Rod tunneb vist kõiki linnas, sest inimest kohates (mis on toidupoes vältimatu) peab ta vähemalt 10 minutit lobisema ja oma eestlasest ja kanadalasest sõbrannasid tutvustama. Mnjah...ja siiani imestan autouste lahtijätmist, kuhugi poodi minnes. Veetsime toredalt aega linnas ning läksime farmi tagasi.
Minu rõõmuks pakkus Rod välja, et võiks Blinky-Billy ära poovida (hobune, kellega ta noorim tütar Indy 2 korda aastas ratsutab). Ajasime hobused karjamaalt aedikusse ning seadsime Blinky minu jaoks valmis. Teadsin, et mul tuleb temaga probleeme, kuna tegemist on vägagi kavala suksuga. Blinky avab teiste hobuste jaoks väravaid ja hüppab üle aedade...on alles tegelane. Algul läks kõik hästi ning ta kuulas mu sõna, kuid minnes kaugemale karjamaale, hakkas Blinky perutama ning muudkui üritas oma sõprade juurde tagasi saada. Hea, et ikka selga jäin, kuna isegi Rodil oli temaga raskusi.
Vot selline tööpäev siis

keeruline see lahkumine

Nii ma siis eile õhtul enne ühele lõkkeõhtule minekut teatasin Rodile, et järgmine nädal jääb mu viimaseks. Täitsa hull...ta sai nii vihaseks ning hakkas mingeid nõmedaid süüdistusi mulle tegema. Ilmselgelt ei taha ta must lahti saada ning läks endast täiesti välja...mul tekkis hirm, et ei saagi siit ära...

Järgmine päev ainult lootsin, et siit ära saaks...ta oli ikka veel vihane ja tegi alusetuid süüdistusi. Mul sai kõrini ning pidasime väikse jutuajamise maha, mille järel ta vabandas.

Uuel päeval tegin Rodile selgeks, et lahkun laupäeval, peale mida nägin Rodi rahulolematust.
Ma ei saa aru, mis taktika tal nüüd on, kuna Rod oli täna väga sõbralik ja lahke mu vastu. Isegi siis ei karjunud kui ma traktoriga kraavi sõitsin v keti puruks tõmbasin, mille me hiljem sõbralikult kokku keevitasime :D Ei tea, mis tal mõttes on...
Adgingbong on praegu lihtsalt võrratult ilus oma põllulillede ja hüppavate/vudivate loomadega.

T6mban j2lle uttu :)

Viimane nädal on täielik katsumus olnud...mitte,et töö on raske. Tunnen end suht isoleeritud ja vajan kellegi teisega rääkida kui Rodiga. Austalt öeldes on Rod ikka paras pähekl ja vahel jonnib nagu tõeline tita. Ta solvus hingepõhjani kui ei leinud ta silmast puru, mis teda segas...me ei rääkinud terve õhtu ja tundsin end nii süüdi...ise ka ei saa aru miks :D Tööd pole me eriti teinud, kuna vihma sajab...ja kõik on märg. Passime lihtsalt kahekesi terve päev telekat ning nokitseme niisama mingite väikeste asjade kallal...parandame lage v duššiuksi :D Kõige härivam on, et Rod on kuidagi väga „sõbralikuks“ muutunud...kutsub mind ainult beib ja beib...too kinky! Pole eriti tavaline kui boss küsib sinu käest, mis sul mulle täna teha on. Need asjad viisid mind nii kaugele, et otsustasin siit varsti minekut teha...üle kuu on juba oldud ka...üksi siin põõsaste vahel.
Veel üks insitents, mis viib mu mõtted lahkumisele on minu ainukese armastuse Kitse minema jooksmine. Nimelt läksime me järjekordsele põllutuurile oma rhinoga....neli koera sees ning Kits jäi üksi farmi. Talle ei meeldi üldse üksi olla ning ta hakkas meid otsima...teel aga tuli talle üks kitsekari vastu ning ta ühines nendega...nägime teda koju tulles koos oma sõpradega plehku panemas. Mul oli selline tulle nagu oleksin lapse kaotanud...hea meel, et ta siiski teadis, et on kits mitte koer, kuid täielik tühjus valitses sees. Ta käis minuga kõikjal kaasas ja päevad otsa paitasin teda kui mul midagi teha polnud. Kurb.
Helistasin Sirlile ning otsustasin, et lähen tema juurde Bowenisse tööhostelisse. Olen üpis rõõmus selle otsuse üle, kuna siin pole ammu enam ühtegi teist inimest peale Rodi näinud...mulle aitab.

Elu metsas

Esmaspäev 16.08
6.10 äratus
6.25 hommikusöögi valmistamine
6.30 hommikusöök
7.30 karja ajamine atvga aedikusse
10.00 smoko
10.10 vasikate selekteerimine poisteks ja tüdrukuteks
11.00 tüdrukute suunamine 4 km kaugusele karjamaale
13.00 koju lõunasööki valmistama ja sööma
14.15 tagasi aedikus olevate poiste juurde
14.45 poiste ajamine 9 km kaugusele karjamaale
18.15 kodus tagasi ja õhtusöögi valmistamine
19.00 Rod tahab et koos temaga igaõhtust "Kodus ja võõrsil" vaataks, millest üritan tavaliselt viilida




Ega mul eriti millekski muuks aega pole. Aeg lendab kui lehmi jalutan
Järgmine päev jällegi täiesti teistsugune.
Hommikul töllerdasin niisama. Kl 11 läksime Cunamullasse. Käisime ühest kohast teise..ostsime asju ja rääkisime inimestega juttu. Lõunatasime. Paransasime ühe naise toru tihendi ära ning ostsime jäätist ja palju maiustusi koju. Kl 4 jõudsime tagasi ja läksime külmruumis olevat lammast tükkideks lõikama...polnudki nii hull.
Tegime apelsinipuud tühjaks ja hakkasin jälle õhtusööki valmistama. No stress..love mi job.
XXX
Lõpuks ometi saime lennuki välja võtta ja õhus väikse tuuri teha. Siiski ilm ideaalne polnud, kuna tugev tuuul vänsutas õhusõidukit nii, kuidas tahtis. Siiski armastan lendamist ja vinge kogemus oli. Pärast seda hakkasime kraave puhastama. Suht tüütu ja mudane töö, kuid mina sain traktoriga sõita ning rahulikult raadiot kuulata ning ümbuskonda nautida.
Järgmine päev oli jälle kraavipuhastamine ning raskete villa kottide veokisse laadimine. Sain kopajuhti mängida, äge.
Kits on ikka hull tegelane juba. Täitsa ära kodustatud. Nüüd ainult ootab, millal pai saab ja jookseb järele. Peab alati seal olema, kus action toimub ja sõidab rhinoga kaasa kui kuhugi läheme. Täna ronis koos meiega rhino alla ja vaatas pealt, kuidas me sõiduki põhjale uued kaitseplaadid külge puurisime. Armas lemmikloom.

Cunamulla kylamelu

Hommikul enne hobuste võiduajamisele minekut, pidime lehmad aedikust õigele karjamaale saama. Seekord siis olin mina Rodiga. Kannatasin tema käsutused ära ning sain hakkama küll. Mulle meeldib selle atvga mööda karjamaad kimada ja hulle lehmi võsast tagasi tuua :D
Cunamullas pani Rod mind toidupoe juures maha ning pidin jälle kogu šopingu tegema(siis saab Rod ainult mind süüdistada kui midagi ostmata jätsin). Kassa juures olin veits hämmingus...mina pean maksma? Siiski on Rodil oma konto seal poes nii, et ainult mainisin Gaiseri nime ja kõik oli korras...suht hea on nii šopata ja suvaliselt asju valida :D
Olime mõlemad ilusti riidesse pannud nagu race-de puhul kombeks. Tavaliselt on naistel ilusad ja huvitavad peakatted ja kübarad...endale pole veel seda soetanud.
Kõik inimesed olid peaaegu võõrad ning Rod järjest tutvustas mind kõikidele...algul oli suht tüütu. Naine, kellega bussis koos sõitsin, tundis mind ära ning paar inimest olid tuttavad, kes meil külas käisid. Rod tegi selgeks, et me peame kindlasti hobustele panuseid tegema. 5 võistlust oli. Käisime ringi ja uurisime, milline hobune peaks võitma...palju arvamusi. Rod ei võitnud ühtegi kahjuks, kuid mul läks esimese kahega päris hästi ning panin täppi, mis hobune võidab. Kuna panus polnud suur, siis võidusumma kattis täpselt minu kolmanda pileti summa, kus valitud hobune jäi napilt teiseks. Seekord polnudki nii lootusetu. Kolmest võistusest kaks panin täppi. Õnneks tutvusin natuke nooremate inimestega ka kui 65. Uskumatult armas oli, et mind kohe omaks võeti ning tundub, et siin on jälle imetoredad inimesed. Rodist rääkisime ka palju ning kõik väitsid, et ta tore inimene, kuid tal omad kiiksud ja vahel on tõesti väga raske temaga ( inimesed kaua sinna tööle ei jää).
Edasi läks õhtu järjest paremaks ning sain kogetud melu Cunamulla kohalikus pubis, mis oli tol õhtul noorte ja lõbustate inimeste päralt. Tundub, et sain endale hunniku sõbrannasid, kes elavad samamoodi metsas isoleeritud nagu mina. Rod jättis mind Cunamullasse ja mul oli veidike paanika, mis must saab. Kuid nagu teada on inimesed vägagi abivalmid ja toredad ning ma polnud ainuke, kes kodust kaugel oli. Läksime Danetti ja Zoega suvalise inimese majja, kes oli lahkelt meid enda juurde võtma.
Hommikul oli naljakas avastada, kus me täpselt oleme. Danett mängis taksot ning tõi mind koju ära. Super tore tüdruk. Einestasime ja mängisime tennist, kuna arvatavsti kõik oskavad siin tennist mängida. Ta oli üsna vaimustunud Kitsest, kes läheb iga päevaga julgemaks ning arvab aina rohkem, et on koer. Õhtul olid jälle „Tantsud tähdedega“, mis on nädala sündmus...suurepärane!

Paratamatud j6ledused

Täna pidi loomaarst saabuma ning kõikidele aedikusse aetud lehmadele rasedusteste tegema. Hommikul ajasime emased, isased ning vasikad eraldi aedikutesse. Kokku pidi 200le lehmale teste tegema. Protsess erines lammastele testi tegemisest. Vägagi manuaalne võiks öelda. Arstil oli pikk kummikinnas käes ning lihtsalt surus oma käe lehma tagumikust sisse ja katsus, kas on vasikas või mitte. Kui Rod küsis, kas tahan ka poovida, olin kindel, et sellist kogemust küll ei taha...lehma tagumiskust oma kätt sisse toppida? Tänan ei...see tundus suht rõve. Siiski sain oma käe valgeks...või pigem kakaseks. Tõmbasin kinda kätte ja proovisin ära. Uskumatu tunne oli...tundsin vasikat ning ta südamelööke. Vasikas oli küllaldi suur ning liigutas. Pole midagi nii hull töö..pärast poovisin veel. Enamus lehmad olid vasika ootel.
Pärast arsti lahkumist hakkasime vasikaid brändima. Olin natuke hirmul, kuna mäletasin, mida meile koolitusel räägiti...mulle anti kätte tangid, millega pidin vasikatele kõrvarõngaid (koode) augustama. Mul polnud mingit võimalust enam vasikaid päästa nii, et ootasin õudusega kui nad esimese vasika kahe rauast plaadi vahele said ning pikali lükkasid ja kõiki jõledusi hakkasid tegema. Oi, kui jube see tundus...minul pisarad voolasid kui pidin kõrvakoode külge panema, kuna kohutav oli kuulata selle vasika kisa kui neile kaks tulist rauda tagumiku peale lükati. Samuti jäid nad ka oma pulli tunnusest ilma, mis oli kõige õõvastavam, kuna mulle see veri ei istu....lisaks tõmmati ka kõrvast tükk ära. Nii neid vasika tükke muudkui lendas ja mina sundisn end oma tangidega uuesti ja uuesti vasika kõrva kallale minema...varjates oma pisaraid ning õudu suure kauboi mütsiga. Töö lõpuks oli mul süda korralikult paha ning õhtul liha suust sisse ei läinud. Dave rääkis pärast, et mõned mehed pidavat teatud eemaldutud osi otse tule peal küpsetama ning sööma. Rodile ütlesin ka, et protsess oli jõle, mille peale ta ainult naeris ning väitis, et oodaku ma ainult landmarkingut, mis olevat viis korda hullem.Uttedelt tõmmatakse kogu tasku ja saba ühe ropsuga ära...ei hakanud oma fantaasiat selle puhul väga kasutama.
Järgmine päev polnud verised tööd veel lõppenud. Pidime mullikatel sarved maha ajama. Olin kaval ning valisin endale kaugema koha, kus pidin vaid väravaid avama ja sugema ning uusi loomakesi läbi tunneli laskma joosta. Jep, verd lendas ojadena igale poole, kuid üritasin mitte sellele keskenduda.
Pärastlõunal pidin vaid auto koju viima ning sain kodused tööd, mis viisid mõtted eemale. Kits muudkui käib mu järel nüüd..isegi siis kui talle mitu korda süsti olen teinud...minu väike beebi.

Pyga ja karjata!

Täna siis lammaste pügamine. Seadsime Rodiga kõik valmis ja ootasime oma lambapügajat. Hea oli jälle kedagi teist peale Rodi näha. Huh, kui õudsad need lambad ilma villata välja näevad! Kõige rohkem pakkus mulle nalja, kuidas Topsy mu villapühkimisharja hammustada koguaeg tahtis ja terve aja luuras seda taga ning ootas, millal ma seda liigutama hakkan.
Pärastlõuna oli peaaegu vaba, kuna Rod läks Cunamullasse. Võtsin motika ja sõitsin nii kiiresti kui see mudane tee võimaldas...hea tunne on...tšekkisin suksud üle ja meisterdasin õhtusöögi. Täna peaks vist lennupiletid ära ostma. PS! Sain teada, et homme peame lamba ära tapma...magada vist ei saa .
XXX
Hommikul kuusin jälle Rodi raskeid samme...laupäev ja tema tahtis töötada...aga milline vastutulek...hommikusöök on alles kl 7 :D
Mul kummitasid ainult eilse õhtu laused peas...ja siis me peame lamba tapma, sina pead teda kinni hoidma kui ma kõri läbi lõikan, peame vere väja laskma, keegi peab mind aitama kui naha maha tõmban, võtame südame, maksa jne välja....ilmselgelt selline asi pole minu jaoks.
Oi, kui külm hommikul on...siiski tapuks kohe läinud...Vahetasime järjekordse treileri sisekummi ära ning Rod leidis, et ma olen handy woman...igastahes olen kindel, et ta minust lahti ei taha saada.
Edasi läks lambatrall lahti. Eraldasime koledad pügatud tüdrukud poistest ja viisime õigele karjamaale. Sain oma traktorijuhi oskusi täiendatud. Juhtimine mulle täiesti meeldib. Tuli smoko ja Rod teatas, et nüüd läheme lambaid tapma. Muutusin jälle kriitvalgeks ning tunnistasin, et mulle ei meeldi veri. Asi oli korras...Rod ütles, et üritab siis üksi hakkama saada...koorem langes õlult. Selle asemel kühveldasin treileri mudast puhtaks. Nurga tagant piiludes nägin, kuidas lammas tilpnes traktori konksu otsas kui Rod maja juurde tuli. Koerad olid vähemalt õnneikud...mina hoidsin eemale.
Esimene lennupilet on ostetud...21 oktoober Malaisia 
XXX
Pühapäev ning alles kell 8 oli hommikusöök. Läksime Eulasse, et mulle opaale näidata ning karjafarminduse varustust osta. Ülejäänud päev oli vaba ning õhtu kulmineerus Tantsud Tähdedega. Pärast helistasime Rodiga oma lemmikutele...oleme alles suured fännid küll. Saade on ikka klass kõrgemal Eesti omast ning naerda saab ribadeks. Huh, kaks nädalat on läbi 
XXX
Raske on Rodi tujude järgi olla kui ta on närvis päevaste tööde pärast. Nii oli ka täna...terve hommik oli pilvine ning ühtegi sõna...kõik, mis tegin, oli valesti. Hommikul varakult tuli sõber Dave Rodi aitama. Nemad läksid traktoritega ja mina 4WD autoga läbi muda metallaedu üles panema. Koostöö väga ei suju kui pead teiste mõtteid lugema...niisiis polnud just fantastiline aedade paigaldamine.
Peale lõunat läks lehmade liigutamiseks. Minult veel küsiti, kas tahan motika võtta...loomulikult! Läks päris hästi ja sain isegi kiita kui üksi viis lehma kaugelt võsastikust ära tõin. Kuigi peaks ütlema, et päris halb on sellel karjamaal sõita. Neid aedikusse tuues veendusin, et on ikka julmalt suured loomad küll...eriti kui pead üksi 35 pealise karjaga pisikeses aedikus olema ning tõtt vahtima. Pärast lehmade õigele karjamaale saatmist, läksime Rodiga vastsündinud vasikat otsima, kes oli müstiliselt kadunud. Kahjuks see pisike kadunuks jäigi.
Kits on nii armas ning otsib pidevalt seltskonda...koerad on tal esimene valik ja nüüd oskab koerte kombel läbi aiaaugu maja juurde tulla.
PS! Piitsutamine on ohtlik!
XXX
Kuna eelmine õhtu vuhises meie majast äikesetorm mööda, siis jäi meie karja tagaajamine täna ära..kahjuks. Õppisin piitsaga Sydney Flashi ära. Käisime Rodiga sademeid karjamaal mõõtmas ning hindasime pinnast. Igas suunas jooksis kitsi, põssasid, lambaid, lehmi, känguruid ja emusid. Äge.
Järgmine päev alustasime varakult lehmade kokkuajamist. Mina ja Rod olime ühes rhinos, Dave teises ning Glen motikaga. Tuult oli palju ning muda ja vett ka. Motikaga polnud just kõige parem sellistes tingimustes sõita ning Glenil juhtus koguaeg midagi. Algul suri mootor välja ja pärast läks kumm tühjaks ning ta lasi kogu karja minema. Mina sain seda Rodi kirumist terve päev kuulda ning istusin edasi ja nautisin loomi ning loodust. Hommikul poole kaheksast õhtu kella kuueni möllasime karjaga. Vahepeal oli kaks smokot ning lõuna karjamaal, kus tegime lõket ning grillidime okstel võileibu. Muretsesin, et tekitasime metsatulekahju, kuid tuli vist siiski vaibus. Mulle täitsa meedib see töö...pole just eriti raske ja iga päev on midagi uut ja erinevat.

Oinatrall

Lucas lahkus.

Terve päev värvisin väravaid. Kella seitsmest kuueni. Väga külm tuul oli. Kuidas ma Eestis hakkama saan..külmetan?
Rod tõi mulle täna kommi ja šokolaadi...hah, ostab vist ära?
Olen nüüd kindel, et Kits peab end koeraks ja koer Lucy on tema parim sõber. Õnneks Lucy on väga tolerantne ja saab Kitsega hästi läbi. Vaene kadunud loomake.
XXX
Hommikust lõunani värvisime jälle väravaid...parema käe muskild on juba tuntavalt suuemad :P
Sain teada, et pintsleid ma puhastada ei oska.
Vägagi võõras tunne oli kedagi meil täna lõunal külas näha. Olen ainult poolteist päeva Rodiga siin olnud ning selline elevus on sees kui kedagi teist näed..nagu kuu oleks kahekesi siin veetnud.
Pärastlõunal sõitsime kogu tema valdused läbi, et sademeid mõõta. Mina ja neli koera istusime Rhinos ja Rod muudkui sõitis sellel sopasel teel. Ohh, kuidas mulle meeldib lihtsalt sõita ja vaadata, kuidas lamba, lehma, känguruude, emude ja kitsede karjad eest ära jooksevad. Lisaks silmasime hobuseid, metssigu ning igasuguseid linde. Ilus, ilus,ilus.
Rod tegi mulle ka kaardi, kus kõik karjmaad peal...oi, kuidas ma siin alles orienteeruma hakkan! :D Kihvt oli puurkaev, kust pidevalt tulist vett 400 m sügavuselt tuleb. Teinekord keeran kraani lahti ja võtan salaja sooja vanni.
Kõige rohkem oli vett sadanud 240 mm
Nii hea õhtu oli. Tegin jälle pannkooke, et Rodi tuju veel paremaks teha, mida ta peab parimateks, mis saanud on (ju ta siis palju neid saanud pole :D )
XXX
Hommiku sain vabaks kuni Rod Cunamullast tagasi tuli. Kokkuvõttes oli vägagi mehine päev. Parandasime treileri kummi ära, vahetasime õhukompressori käivutusmehanismi, blokeerisime diisli lekkimise traktori mootoris ning lõpuks pesin kogu traktori mootori survepüstoliga puhtaks. Ütleks, et käed said mustaks ja nägin välja nagu tõeline tahmanägu. Kuna Rodi sõrmed kõik päris ei toimi, siis pidin mina mehhanikut mängima. Rod kõrval naeris, et nüüd otsib mulle Cunamullast ilusa poisi ja saangi õnnelikult farminaise elu elada. Tõstsin mootori kohalt oma tõsise näo ja vastus oli NO. Mitte, et mul oleks midagi olnud tänaste ülesannete vastu...ma isegi nautisin kogu seda kruvimise kunsti, aga ma kardan, et sellel igapäevasel bensiini ja diisli aurude keskel olemine pole just kõige parem.
XXX
Tänane hommik algas šokolaadimuffinite valmistamisega. Võib arvata, et ma saan veel Cunamullas kuulsaks oma retseptiga...külalised olid vaimustunud. Järjekordselt aeti mulle farminaiseks olemise juttu...piisab vaid heade muffinite küpsetamisest ning väravate avamisest...siis pidavat iga farmer õnnelik olema...vaat kui lihtne siis! :D
Edasi läks lammaste tagaajamiseks ja aedikusse toppimiseks. Ennelõunat sõitsime Rodiga Rhinos, kuid hiljem oinaste kokkuajamisel, olin meeleldi nõus motika võtma.
Nii see trall lahti läks...esimeseks ülesandeks oli kahele oinale järgi minemine, kes karjast välja lipsasid...ohh sa vana! Oleks see siis lihtne olnud...esiteks kaotasin nad silmist, kuna see karjamaa pole mingi lihtne...kõik on puid, oksi ja põõsaid täis...minust möödusid vaid metssea põssad ning 8 känguruud tahtis mind pikali hüpata...lõpuks kui oinaid silmasin, unustasin ümbruskonda hinnata ning sõitsin täiesti puude rägastikku, kust oli üpris keeruline kuskile liikuda...ja nii mu oinad valele poole hakkasidki jooksma...Rodi viimased sõnad...vaata ainult, et nad põhja poole ei läheks...ja sinna nad jooksid...paanika. Sain lõpuks palkidest jagu ning hakkaisn kimama kahe valge täpi poole...tundus nagu sõidaks traktoriga....muudkui palkidest üle ja lõpuks käis põmm...ning Kaidi jäi pooleldi oma raske punase motika alla. Mitte kusagilt otsustas üks suur vastik palk mulle ette tulla ning jäin täitsa selle otsa kinni. Tore...kuhugi poole motikat liigutada ei suutnud...teatasin Rodile olukorrast...ning siis oli järgmine häda...mul polnud aimu ka, kus täpselt olen...eee...puude vahel? Mjah, ja edasi suutis Rod mind ka ilmakaartega segadusse ajada, kuna ta oli kindel, et olen kuskil lõuanavärava juures ( tema kangekaelsus). Nojah, peale 10 minutit palgi otsast ja vahelt välja saamist,üritasin Rodi üles leida. Tegelikult teatsin täpselt, kus olen...aga Rodi asukoht oli minu jaoks suht müstiline. Oehh...pärast hunnikut arusaamatusi ma ta siiski leidsin ja natuke oli kõrini nende oinaste tagaajamisest. Järgmiseks pidin lihtsalt kokkuajatud oinaid valvama ning väravate poole ajama. Jalgadel on nüüd mõnusad mälestused sellest oksarallist.
Ütleks, et aedikus tulen lammastega ikka paremini toime...pritsisime oinaid rohuga, mis peatab jubedaid kärbeste haigusi.
Peale sellist päeva oli tunne, et pigem vist ikka jään söögitegemise ja väravate avamise juurde :P

Esimene n2dal Adgingbongis

Hommikul sama rutiin ning istusime kolmekesi rekkasse, et kuhugi sõita...ega ma aru saanud, mis meie päevaplaan on.
Esiteks tutvusime Cunnamullaga, kus käisime pagarist ja lihuniku juurest läbi. Külake on pisike, kuid armas...ütleks, et midagi väga huvitavat seal pole. Palju aborigeene.
Edasi sõitime kuskil 130km kaugusele farmi ning võtsime mõned lehmad peale ning külastasime teisi farme. Tagasi Cunamullas ostsime toidukraami ning sõime imehea lõuna.
Tagasi farmi ning sain viimase teeotsa ise roolis olla ja seda suurt rekkat juhtida...mõnna. Võtsin hiljem ka motika välja ja katsetasin, kuidas masin liigub. No alles lippas...parem kui koolitusel ;) Pahandust tegin ka ja Rod hakkas kohe igat mu tegevust kristiseerima peale seda. Hull kontrollifriik on ikka..kõik peab täpselt tema moodi tegema...päris ma tean, millised tema kombed on :D. Pahanuseks oli ülekeev riis, mille tema pani keema, aga arvas, et mina seisan koguaeg poti juures.
Õhtul hakkas ka vihma kallama, mida oli hästi kuulda, kuna katus on õhuke.
Järgmine päev oli maa kõik märg ning Rod mõtles meile tubaseid tegevusi välja. Niisiis kogu päeva teoks jäi villa pressimine. Polnud hullu, kuid Rodi tähelepanelik silm hoiab meie tegevusel silma peal ning ühtegi vale liigutust teha ei saa. Süüa pidin ka mina tegema ja küll tekkis jälle paanika kui panin potti jaheda vee, et nuudleid keeta. Vähemalt Kits hakkas sööma ning tundub, et vaeseke ikka paraneb. Puhhh, Rod on ikka jube naistemees küll..tahaks koju.
XXX
Uus päev ja veel rohkem vihma. Midagi suurt ei teinud...tänasteks tööülesanneteks jilaroona oli juukselõikus Rodile (tal üpis kähar pea), šokolaadi muffinid ning ukseluku parandamine koos Lukasega. Päris karjafarm või mis? :D
Oi, kui jäärapäine Rod on...ültesin talle, et ei julge ta juukseid kääridega lõigatagi, kuna ei loe ta mõtteid, mida ta täpselt tahab. Õnneks kukkus hea välja...peaks hoopis juuksuriks hakkama...siin Austraalias oleks ülilihtne tööd leida.
XXX
Ja ongi järgmine päev käes. Sajab. Korjasime apelsine, ühendasime traktori akuga, parandasime lage. That`s it! Mul viskab Rodi tujutsemine vahepeal nii üle, et võtaks kohe asjad ja läheks...mitte midagi ei tee ma õigesti...hakkab ikka pinda käima küll kui midagi ei sobi, kuidas mina teen. Äkki harjun ikka olukorraga.
XXX
Ei tohiks viriseda, kuid mul on tunne, et kogu mu päeva tegevuseks on söögivalmistamine, söömine ja nõude pesemine...kui seda kolm korda päevas ühes köögis teha, siis võib tunduda küll, et muud nagu ei teegi.
Siiski just enne päikese loojangut läksime Lukasega ka krabi jahile. Kuna kõik kohad on vett täis, siis liikuda on keeruline. Krabid jäid lõksu küll ning Lukas keetis neid õhtusöögi juurde. On ikka huvitav sell küll...ainult tahab jahtida ja süüa kõik, mis liigub. Täna harjutasime ka laskmist, kuna Lukasel tõsine plaan känguruid lasta ja süüa. Mnjah, mina ei osale 
XXX
Pühapäev ja harilikult peaks see puhkepäev olema. Kuidagi harjumatut varakult käisid rasked sammud mu uksest mööda. Kuulsin, kuidas Rod ajas Lucase üles ning virgusin isegi. Rodil oli kinde plaan täna töötada, kuna eemised kolm päeva oleme lihtsalt logelenud. Ega ta heas tujus polnud ning see paistis olevat järjekordne halb märk.
Hommikust lõunani kaevasime kraavist toru välja ning lõpuks vahetasime selle uue vastu, mis me välja olime lõiganud. Ega see ilus polnud...ei Rodi suhtumine meisse kui ka töö ise. Eriti sai nahutada Lucas, kuna Rod polnud ühegi liigutusega rahul, mis poiss tegi. Kui lõunatama tulime, olid meil mõlemad jalad põlveni mudased ning olime tulivihased.
Ega ma enda pahameelt endale ei jätnud, kuigi üritasin normaalselt käituda. Rod arvas, et olen kurb kitse pärast, kes muudkui bääb. Eks see käis ka närvidele ja tahtsin ta väga vabaks lasta. Siiski oli Rodil õigus, et kitseke ei taha üksi olla ja hakkab siis nutma...ega ta kuskile minna ei tahtnudki...oli õnneik oma heinaga, mis ma talle koguaeg ette vean. Mind ta küll kardab, kuna tohterdan pidevalt ta selga, mis kitsele meelepärane pole. Ta peab oma sõpradeks hoopis koeri, kelle ma ennem puuridesse lukustan kui Kitse jalutama lasen.
Sain mis tahtsin...Rod andis mulle värvipoti ja pintsli, et ma saaks rahulikult omaette värvida. Tundus, et ta taipas, et oli üle piiri läinud ning tahtis ainult, et ma õnneik jälle oleks. Vaene Lucas pidi tema möla edasi kuulama. Midagi paremat polnud tahta kui värvida ja nautida rahu ning päikese loojumist. Mõtted olid nii valjud, et isegi oma iPodi ei kuulnud.
Õhtul sosistas mulle Lucas, et läheb homme ära...panin peopesad kõrvadele ja raputasin pead..EI!
Ja mina pean Rodiga siia jääma. Fantastiline!
Lucasel lihtsat aitas sellest jamast ning ega Rod ka temaga rahul polnud. Hommikul kl 6.30 pidi buss minema. EI EI EI...see ei saa tõsi olla!

My dream day

Hommikul üritasin viimasel minutil ärgata, kuid selleks ajaks oli Rod juba hommikusöögi valmis teinud ehk 6.10. Isu veel polnud, kuid ajasin pudru alla :D
Lukas võttis neljarattalise Rhino ( rooliga ATV) ja mina istusin Rodi sooja cruiserisse. Uhh, külm oli.
Esimeseks ajasime veised erinevatesse aedikutesse, kuna kümne paiku pidid osad rekka peale minema. Selle farmi veised on nii ilusad karvased ja suht vaiksed. Leidsin autokastist piitsa ning Roderick õpetas mind seda õigesti kasutama. Niisiis mina muudkui piitsutasin ning teised ajasid tokkidega lehmakesi taga. Aedikute juures jalutas ka üks eksinud vigane beebi kitseke. Arvatavasti oli dingo talle liiga teinud ja selg täitsa mädanes. Ta tegi nii haledat häält, et otsustasime teda aidata ning panime ta Lukasega ühte aedikusse, kust pärast kitseke koju viia.
Nii ma seal piitsutasin ja rohkem tegin tarka nägu kui olin kasulik. Lukas sai kogu Rodi pahameele endapeal tunda, kuna arvatavasti käib Rodile pinda Luke-i vähene ingliskeele oskus. Mind kohtleb ta kui printsessi ning k6ik, mis valesti on, läheb Lukase arvele. Mul natuke kahju Lukasest...ta on tore poiss.
Peale lõunat pidime lehmakesed jälle oma karjamaale tagasi juhtima. Lukas v6ttis krossika ning mina hüppasin Rodi Rhinosse (ei hakanud esimene päev päeva raskeks tegema). Ohh, milline vabadus...päike paistb, paremal hüppavad känguruud ja vasakul eemal 8 suurt emu. Ja meie otsime valele karjamaale jooksnud lambaid. Mina nautisin ümbruskonda ning Lukas sai jälle uut ja vana. Eks tuleb minu aeg ka, kus talle koguaeg pinnuks silmas olen.
Võtsime Rodiga selle vaese kitsekese peale ning viisime koju. Tohterdasime ta haavu ja panime ühte aedikusse. Terve tee käis üks hale baaaaa.
Enne karjamaale minekut sõitsime viljaaiast läbi ning noppisime mõned suured soojad ja magusad apelsinid..mmm
Kui Lukase juurde tagasi jõudsime oli ta leidnud ühe põõsa alt kolmepäevase lambatalle. Ta ema oli surnud ning talleke ise väga nõrgake. Lukas tahtis ka teda koju viia ning hoolt kanda, kuid Rod jälle naeruvääristas teda ning tegi selgeks, et tema eest hoolitsemine on kallim kui lamba hind. Nii siis v6ttis Rod Lukaselt lambakese ära ning saatis „parematele jahimaadele“...sunnin end leppima selle karmi farmieluga ja panin jälle kõrvad-silmad kinni.
Rod suutis mulle päevašoki valmistada. Järsku Rhinoga sõites paneb ta käe rohu sisse ning järgmine hetk kõigub minu nina ees poole meetrine sisalik, kes meenutab pigem kameelionit, kellel on suur krae ümber kaela....ehmatasin nii väga, et hüppasin sõidukist välja ning naesin 2 minutit rohus. Uskumatult palju emusid ning känguruid on. Kodus nägin ka kahte suurt rohelist emu muna. Peale selle avastasin garaažist lennuki...küll see oli alles vägev...täitsa vanakool oma...me like. Loodetavasti lähme vasti lennukiga karja otsima.
Õhtul panime veoki aku laadima ning kontrollisime vajalikud vedelikud. Saigi see kaunis päev läbi.

T6eline outback

Hommikul alustasimegi sõitu Brissi poole. Lahkuminekud on alati kurvad, kuid Matt teatas, et alati läbi hüppaks kui kunagi mööda peaks sõitma.
Vihkan busse. Peale 4 tunnilist sõitu, jätsin Sara, Harry ja Clarega hüvasti ning istusin The Gapi bussi, et Andre ja Priidu poole minna.
Oh, jälle vana hea Dave-i maja. Andre hakkas kokkama ning pärast maitsvat õhtusööki, läksime Siimule külla. Täitsa nagu oma vendade seltskonnas...Siim ja Priit...Tõnis puudub  Kui Dave ja tema sõber kuulsid, et lähen Cunamullasse, vahetasid nad pilke ning võis arvata, et neil oli must kahju. Tegemist on pesuehtsa outbackiga, kus kõik teavad vist kõiki ning karjamaalt võib leida usse, ämblikke ning hunnik aborigeene. Brissist on see 900 km läände ja tegu ON isoleeritud paigaga. Kui endaga oskan olla, siis pidavat ok olema :D
Nalja ja tralli sai Siimu majas koos kirju kompaniiga, kuid ma olin nii väsinud, kuna silmad tõesti lahti ei püsinud. Helistasin oma farmerile ka ja see tüüp tundus väga tore ja sõbralik olema.

Järgmine päev oli vaja juba 6.40 bussile asuda ning oma unevõlga pole veel tasa teinud.
Mind ootas ees 12 h bussi s6itu. Fantastiline. Mingi Hiina bussiga s6itsime Cunnamullasse ning istmeid taha ei saanud lükata. Inimesed olid ka k6ik kahtlased. Muudkui tahtsid minuga rääkida ja tundsin, et oleks nagu kohalik Cunamullaline.
Lõpuks kui kolmekesi bussis reisisime, kutsus bussijuht meid ette istuma, et teele hüppavaid känguruid vaadata. Õnneks ainult ühe ajasime alla (ühel päeval olevat bussijuht 13 alla ajanud).
Ma sain jälle terve päev liiga palju mõelda ning pidevalt oli hirm selle ees, et nii kaugele üksi lähen...kuskile suvalisse kohta...mingi suvalise farmeri juurde...levi pole ning kõik on üldse väga väga kaugel minust.
Tuligi varsti see koht, kus Rod Taylor-i postkastu juures maha pidin minema. Jätsin bussiinimestega hüvasti ning tutvusin oma uute sõpradega...Rodi ja brasiillase Lucasega.
Lucas õppis Brasiilias loomaarstiks ning alles tuli Austraaliasse...seepärast ka inglise keel on suht kehv. Tundus selline rahulik ja tore poiss olevat..ainult nädal aega siin olnud.
Rod on kuskil 65 aastane mees. Ütles, et kannab minu eest hoolt ning tundus vägagi sõbralik olevat.
Rod on naisest lahutatud ning kolme lapse isa. Maaala on 32 000 hektarit, kus tööle hakkan. Rodil on neli koera Lucy, Sal, Topsy ja Jacko. Palju lambaid, lehmi, hobused, motikad, atvd ja lennuk.
Mina sain enda toa, mis on üpris armas ja vanaaegne.

Hyvasti Goomery!

Unreal, nagu Rance armastab öelda. Viimane päev ning meid pandi karjatmises proovile. Terve hommik palvetasin, et hobuselt maha ei kukuks, kuna teadsin, et minu armas Oakey tahab kiiresti täna kapata.
Lehmasi läksime püüdma nelja hobusega ning kolme ATV-ga. Hobused saduldatud ning kerge soojenus tehud, hakkas Matt meile natuke karja kokkuajamise põhimõtteid seletama ning lehmade kehakeelt tutvustama. Maas plaanina ei tundunud kogu olukord nii keeruline midagi, kuid oi, kuidas me vaeva reaalsuses nägime. Tunne oli vinge oma kõrge hobuse pealt alla lehmade poole vaadata ja vahepeal tekkis hetki, kus üldse enam ratsutamise peale ei mõtle, vaid ainult tahaks põgenevat lehma kätte saada. Imetlesin Julesi, kuidas ta osavalt hobusega ringi käis ja tema hobune tegi täpselt seda, mida vaja....minu Kaerake oli veits laisem. Esimene katse kari lehmi mäenõlvalt alla tuua nii, et nad jooksma ei hakkaks, ebaõnnestus. Nimelt olime meie hobustega ees rivis ja pidime rahulikult jaluatama alla ning kõik meist mööda üritavad metsikud lehmad peatama. Üpris keeruline olukord, kuna puid oli palju ja esialgu tundus nagu peaks sadat asja korraga mõtlema ( oksad, puupakud, seljataga olev kari, rivi hoidmine, Matti märguannete jälgimine). Läksime uuele ringile...mina pidin seekord esiotsas olema ning lehmi juhtima...päris kõhe tunne oli selle metsiku karja ees ratsutada. Teisel katsel läks kõik kenasti ning suutsime karja rahulikult aedikusse juhtida. Ega seegi kerge polnud. Kokku v6ttis toiming aega kuskil 3 h ja jalad andsid täiega tunda.
Peale lõunat hakkasime aedikutes lehmi rühmitama. Ajasime neid gruppidena keppidega taga ning eraldasime sarvitud sarvedega lehmadest. Üks tige vasikaga lehm oli ka, kellega sai palju nalja.
Järgnevast osast ei tahaks väga rääkida, kuna mul hakkas suht halb. Nimelt hakati valesti kasvavaid sarvi maha lõikama v saagima. Juba tangide hääl v saagimine tekitas minus külmavärinaid ning hoidsin silmad ja kõrvad kinni. Rõve oli vaadata kuidas sarvedest verd lahmas ning kogu lehma nägu verega kokku sai. Pole minu teema.
Veits kardan nüüd sinna farmi tööle minna, kuna nägime veel palju teisi terariistu, mida karjaloomade peal kasutatakse.FUI.
Õhtu lõpuks viisime lehmad jälle ATVdega karjamaale tagasi ning oligi koolitus läbi. Saime veel imeliselt kauni päikeseloojangu osaliselks. Kohalikus kõrtsis väike õlu ning õhtusöögile.
Saime ka oma bussipiletid ning kirusin, et seekord bussi kasuks osutasin....megakaua sõidab ( pühapeval kuskil 12 tundi sõitu) ning kokku läks maksma 188 dollarit. Autoga sõidaks sinna arvatavasti Brisbanest 5 tunniga. Mis seal ikka...peab esimest korda selle bussisõidu ka ära proovima.
Õhtul mängisid kitarri ja laulisid meiekoolitaja Rance ning teha poeg ja tütar. Üli hea oli...täitsa Austraalia tunne tuli peale. Saime oma tunnistused ja igaüht kiideti eraldi. Olin rahul ja kohe kindlasti tegin õige otsuse, et sellele koolitusele tulin. Mitte kusagil mujal sellist asja kogeda ei saa.
Kahju on siit lahkuda, kuna inimsed on ülisõbralikud ning mitte pehmed sinuga , vaid tahavad, et sa midagi õpiks ka.

v6itlus iseendaga

Järgmine päev olin väga tujust ära. Õppisime ATVdega kimama. Midagi keerulist polnud... pidi end lihtsalt palju väntsutama , et sõidukil püsida ning mitte kummuli käia, kui mööda mäenõlvu ja kontuurpankasid sõita. Läksime ka nn ringrajale, kus sain kogu oma viha välja kihutada ehk keegi minga tempos püsida ei suutnud.
Pärastlõunal hariti meid automootori osas ning õpetati autokummi karjamaa tingimustes vahetama. Edasi said kõik proovida 4WD sõidukiga järsust kuusasest mäest üles ja alla sõita, samal ajal kui teised rallitasid motikatega ringi.
Matt oli terve päev mu kurvameelsust jälginud ning ütles, et kui ma end motikal tõestan, siis saan uue tööpakkumise.
Õhtul oli uus tööpakkumine seinal. Lammaste karjatamine motikatel. Olin rahul ning ei jõudnud ära oodata, millal helistada saan.
Mees, kes toru võttis väitis mulle, et ta just palkas uue töölise, mille peale kaotasin lootuse. Siiski ei tahtnud ta kõne lõpetada ning hakkas oma valdustest rääkima...suur maaala....8000 lammast, 2000 lehma, hobused, lennuk. Ütlesin, et tahan väga tulla, mille peale Rod väitis, et oleks tore kui naisterahvas on majas. Nad pidavat seal ühe Brasiilia poisiga kahekesi olema. Päris veel Eesti kohta ja hakkas ajama, et Cunamullas olevat üks ilus poiss ka mulle. Veidike kahtlane tundus see mehike ning tema jeeaahh-e oli jutus imelikult palju, kuid veendusin, et sain töö. Olin üliõnnelik, kuna keegi teine meie grupist polnud tööd veel leidnud ning kellelegi karjafarmis tööd ei pakutud.
4. p2ev
V6rreldes eilse hommikuga mul enam ärevust sees polnud. End tõestama ei pidnud ju. Alustasime aedade ehitamise õppimisega v õigemini parandamisega. Nimelt on tegu traat ja okastraat aedadega. Saime terve hommiku igasuguseid sõlmi ja kinnitusmeetodeid harjutada. Ranch kutsub mind ikka Blodyks, kuid siiski tunnistas, et muidu tragi ning võtaks mind kohe oma fencing tiimi :D Tundub, et kui ise oled positiivne, siis ka kõik muu läheb hästi. Ehitasime ühe uue okastraadist aia ning pärastlõunal õppisime traktori funktsioone. Igaüks sai ka paar kilomeetrit põldu künda , samal ajal kui teised ATV-dega ringi kimasid.
Hea p2ev oli...6htul r22ksin Andrega juttu, kelle juurde lähen üheks ööks Brisbane, ennem kui farmi tööle sõidan. Dave oli juba uurinud, mida ma õhtuks süüa tahan...kas pole mitte armas? :)
Mul ikka hullult vedanud kui saangi selle töökoha, kuna teised kaasõpilased siin ikka otsidavd tüüd ning keegi peale minu pole karjafarmi tööd leidnud...
Valisin ka homseks eksamiks vahendi välja, millega lehmi taga ajada...nimelt hüppan jälle hobuse selga...loodatavasti jään seekord sadulasse :D

Outback packers

Seikelsin j2lle ringi hommikuses Brisbanes ja otsisn kohta, kuhu veemased kaks p2eva olen hirmsasti tahtnud j6uda. Seljakott on ikka liiga raske. Peale tykki aega k6ndimist ning inimeste kysitlemist j6udsin ikka 6igesse kohta.
Peale minu v6tab kursusest osa veel inglane Harry ja Claire ning sakslane Sara. Nii v2he meid ongi.Esimene päev oli dokumnetide korda ajamine ning maaelu tutvustamine. Meid hirmutati ämblike, usside ja igasuguste sõiduvahenditega. Soetasime endale saapad ning kauboimütsid nii, et jiiihhaaa!
Koht on imeilus ja õhkkond sõbralik ning huumorit lendab igast kaarest. Üks õpetaja Ranch pani mulle muidugi nimeks Blondy ja Clare kutsub Red On The Head. Söögid on lihtsalt suurepärased.
Teise päeva hommik ja läks tegudeks lahti. Igaüks sain hobuse. Tavaliselt antakse mulle väike valge hobune, kuid seekord oli midagi uut. Sain kõige kõrgema hobuse, kes oli pruuni värvi ja kandis nime Oakey...eesti keeli Kaerake :D?
Kuulasime seda kahetunnist loengut, ennem kui hobuste selga hüppasime.
Pärast aedikus harjutamist lasti meid karjamaale ning küngaste peale. Ajasime mõned lehmad kokku ja aiast läbi ning traavisime ja kalopeerisime ringi. Oakey tahtis alati esimene olla ning hea, et mind hoiatati tema hoolimatuse eest oksade ja puude suhtes. Muudkui põrutas. See oli tegelikult esimene kord, kus ma niimoodi hobusega ringi kappan ning tunne oli vägev.
Meile räägiti ennem pikalt grass monkeydest, mis kujutavad endast võimalikke takistusi, mis ootavad sind salaja kõrges rohus. Nimelt kui Oakey otsustas jälle, et nüüd oleks vaja ruttu koju saada ja hakkas kalopeerima, komistas ta grass monkey otsa ja mul libises jalg jalusest välja. Oakey aga jätkas kaloppi ja mina tegin tema seljas tsirkust, kuna üritasin selga tagasi saada. Jules, kes oli üks õpetajatest, ratsutas mu kõrval ning karjus, et ma kinni hoiaksin. Hobu siiski ei peatunud ning rippusin kuskil 150 m tal kaelas kuni...pahh...olin maas...täpselt tema jalgade ees ning Oakey otsustas peatuda. Oli ikka vedamine küll...kõik said naerda ning ma ronisin oma suksu selga tagasi.
Edasi õppsime motorratastega sõitma. Meeldib meeldib meeldib! Harjutasime muudkui kontuurpankadel üles ja alla sõitma...kive ja oksi ületama. Lihtsalt uskumatult ilus oli päikeseoojangul küngastel kimada ning seda taevast ja loodust nautida
Olin nii vaimustunud kõigest, et tahan endale hobust ja motikat!
Õhtuks oli teadete tahvlile ilmunud meie nimed ning sobivad töökohad. Kas kujutate ette...leidsin oma nime tagant koha Mitchellis, kus vajatakse traktorijuhti ja aedade ehitajat. Olin väga pettunud. Mina tahtsin ju lehmi taga ajada. Õnneks ma tööandjat kätte ei saanud nagu Saragi, kes pidavat kuskile karjafarmi saama. Ega mu rahulolematus varjule ei jäänud ning Matt väitis, et pole hetkel selliseid töid, mis mulle sobiks. Olin veendunud, et sinna pärapõrgusse ma traktorijuhiks ei lähe.

2200 km

Hommikul ärkasin nagu tellitult päikese tõusu peale ning hakkasime Sirliga pakkima. Kellegagi hüvasti jätta ei õnnestunud...magati alles. Kõmpisime kohta, kus rekkad peatusid ning küsisime, kas keegi on Brisbane poole minemas...muidugi mitte. Sirli lohutas mind, et äkki on mõni kena juht, kelle rekkale saan...mina jälle lootsin, et äkki on sellel rekkajuhil ikka hambad suus, kelle rekka peale saan. Seisin teeääres ainult mõne minuti, kui üks seisiev rekka tahtis ikka õigele poole keerata. Saingi peale...400 km edasi. Pisarad olid meil mõlemal Sirliga silmas ning ei tahtnud uskuda, et lõpuks lähevadki meie teed lahku. Tüüp, kes rekkas istus oli üpris noor ning hambad kõik suus :D. Täitsa tore oli...lubas mul isegi netti minna ja jõin hiiglsliku energiajoogi ära, mis pani terveks päevaks käed värisema. Tüüp pani mind ühe roadhouse juures maha, kuid tegemist polnud üldse hea kohaga, kuna mõni km edasi oli Brisbane poole keerav tee.
Siiski peale natukest ootamist üks veok peatus ning oli Brissy poole keeramas. Sõime koos veokis pirukaid ning tuli välja, et sellel mehel on ka karjafarm ning nad on palkanud inimesi firmast, kuhu ma koolitusele lähen. Väga meeldiv oli vestelda, kuida sain vaid 100 km edasi. Oadhouse juures maha pannes, läks ta kolmelt einestavalt rekkajuhult küsima, kas on Brisbane-i poole minemas. Selles suunas nad liikusid küll, kuid 600 km Longreachini. Noh, mul polnud tegelt aimu ka, kus see täpselt on, kuid küüti oli vaja. Nad omasid kolme hiiglasuurt ja pikka rekat, mis oli veiseid täis. Istusin ühe muheda mehe rekkasse ja oligi minek. Onu soovitas mul magama minna, kuna arvatavasti on magamata öö ees ootamas. Rekka rappus jubedalt ning lamasin seal niisama silmad lahti ning mõtlesin, kuhu küll sattunud olen. Päike loojus ning me olime peaaegu Longreachini jõudnud. Sain nüüd aru, et nad päris linna sisse ei sõida, vaid ööbivad 6 km enne Longreachi oma bossi rekkaparklas.
Mul polnud aimu ka, mis minust saab, kuna Brisbane-i oli veel 1200 km ning kell oli juba 8 õhtul (pühapäev oli sõiduks aega, et esmaspäevaks kohale jõuda). Tutvusin nende bossiga, kes mind linna ära viis, et sealse roadhouse juuest edasi hääletada või teha, mida tahan. Häda puhul andis ta oma numbri kui mul kuskile minna pole. Olin kindel, et ei helista.
Panin koti põõsasse ning hakkasin rekkaid jahtima...mitte midagi. Külm oli ka. Kõik rekkad läksid Darwini poole ja autode peale pimedas ei hakannud üritama. Istusin roadhousis ning lootsin, et rekkajuhid peatuvad ning einestavad...või vähemalt keegigi. Tüdruk, kes seal töötas oli ülitore ning tegi mulle capoccinot...arvatavasti haletsusest. Vaatasime mulle bussi Brisbane, kuid see jõudis liiga hilja esmaspäeval kohale. Pidin ikka hääletama. Kuna kell 11 pandi putka kinni, siis olin täitsa mures, et kuhu küll ööseks minna. Tüdruk soovitas siiski sellele mehele helistada. Kuna kell oli palju ning tundus, et rekka peale ei saa, siis pigem mõtlesin, et võiks kuskile ikka magama minna ning homme uuesti mõelda. Võtsin julguse kokku ja helistasin sellele mehele, kes mind varem linna tõi. Ta tuligi mulle järgi...ikka oli piinlik. Sõitsime sinna rekadelinnakusse tagasi. Mulle anti eraldi üks kuudike, kus oli voodi ja dušširuum. Midagi rohkemat ei osanudki soovida...ei uskunud, et nii häid inimesi on. Hommikul lubas mees mind tagasi linna viia, et uuesti hääletada.
Enne päikest olingi üleval ning otsisin oma aitajat üles, kes mind linna tagasi viis.
Jälle sama tee ja tühjus roadhouse juures. Kõik sõitsid teisele poole...inimesed olid sõbralikud ning tulid minuga rääkima. Peale tundi ootamist peatus üks auto (loobusin rekkade ootamisest). Tundus väga okei mees olevat, kes sõitsi Toowoombasse...kaardi leides, avastasin, et koht on vaid 130 km Brisbanest. Milline rõõm.
Peale kahte tundi küsis mees, kas mul load on...vastasin jah ning olin meeleldi nõus rooli istuma.
Mees jäi kohe magama ning nii ma siis sõitsin läbi kõikide nende väikeste armaste külakeste ning tühja maantee. Lisasin veits kiirust kui mees magas, kuna tee oli pikk. Silm oli koguaeg selge ning väsimust ei tundnud (isegi 4 h und eelmisel ööl ei mõjutanud). Romas, mis on 400 km Brisbanest, helistasin Andrele ja teatasin, et jõuan täna õhtul hilja Brisbane. Andre teatas, et siiski on minu madratsi jaoks koht olemas nii, et ööbimise mure jäi mul ära...ainuke probleem oli Toowoombast kuidagi Brisbane saada. Kell oli 8 kui panin end Toowoomba bensukas maha. Tänasin oma küüdiandjat ning mõõtsin kõik potentsiaalseid inimesi, kes võiks Brisbane poole minna. Palju ei möödunud kui üks veidike kahtlase välimusega mees oli Brisbane poole teel. Ei hakanud pitsutama ning hüppasin auto peale. Selgus, et mees oli pärit Iraagist ning oli suhteliselt üllatunud, et mulle küüti pakkus, kuna pole varem kunagi seda teinud. Kuna oli hilja ning pühapäev, siis arvas iraaklane, et bussiliiklus väga tihe pole ning otsustas mind Andre ja Priidu juurde ära viia. Nüüd oli igakordne küsimus...kus nad elavad? :D Brisbane on ikka pagana suur küll ja teed on seal läbi mägede ja teiste teede ehitatud. Läksime bensukasse ja küsisime kaarti. Suure pusimise peale saime lõpuks selgust, kus oleme ning kuhu minema peame. Tuttavad tänavad tundsin ikka ära ka.
Ei suutnud oma rõõmu uskuda, et suutsingi need utoopilised 2400 km ära hääletada ja pühapäeva õhtul kell 21.30 Andre ja Priidu ukse taga olla.
Pinge langus kui neid tuttavaid nägusid nägin. Dave tõi mulle süüa (mitte et ma juba piisavalt toidetud kõikide oma küüdipakkujate poolt olin). Naljakas oli see, et poisid olid minu maalid seinale riputanud...ja mina jälle vatrasin terve õhtu 

Wolf Creek

Nii siis tabas meid hommikul üllatus...pagana murupitsid hakkasid tööle ja muudkui kastsid meie õblukest telki...pritse ma poolunes ümber ei suutnud suunata nii, et lohistasin telgi põõsasse, mis juhtus olema mingi aia juures, kus elutsesid kurjad koerad, kellele kohe üldse ei meeldi telkijad. See selleks...hommikune vann oli ülilõõgastav. Samal ajal oli politseiauto käinud laagerdajaid hoiatamas. Meil oli Sirliga hea ajastus ning seda draamat ei näinud. Kuid nagu alati kõik võtsid väga rahulikult ning pärast kahte tundi tegime alles minekut.
Päeva eesmärgiks oli sõita suhteliselt vähe nii, et hakkaisn muretsema natuke oma Brisbane`i jõudmise pärast. Darwinist Brisbane (läbi Kakaduu) on kuskil 3400 km...ning päevas 300-400 km sõites ei jõua just väga kaugele.
Liikudes lõuna poole, keerasime sisse ainukesse asustusse, mis meil teele jäi. Daly Waters. Pole huvitavamat küla näinud. Tõeline outback. Keset sõiduteed saab keeglit mängida. Külas asus ka kõige omapärasem pubi, mis ma elus näinud olen. Sealt võis leida näituse rinnahoidjatest, plätudest, särkidest, pükstest...ühesõnaga kõigest, mida inimesed kasutavad ja igaüks omab. Väga lahe oli...isegi passipilte ja dokumente oli üks sein täis. Viis pluss koht!
Mõtlesime, et valime ööbimiseks puhkeala, kuid kohale jõudes leidisme, et nii meie kui teiste huvides, peaks endale mingi privaatsema koha leidma...kogu ala oli paksult karavane ning vanemaid inimesi täis. Pool km eemal avastasime suurepärase ööbimiskoha, kuna tundus, et seal oli varemgi ööd veedetud. Isegi puid oli lõkkeks natuke alles jäätud. Läksime kõik lõkkematerjalide jahile ning andsime oma panuse puude hunniku valmistamisel. PS! Nägin oksi lammutades hirmuäratavat kämblasuurust ämblikku.
Kõik oli juba hästi ja Sam mängis kitarri kui järsku mitte kusagilt, ilmub välja õudust tekitava välimusega mees, mootorsaag käes. Siin kohal meenus kõigile Wolf Creek. Üks õudukas, mis põhineb tõsiloole, kus bäkkeritel läks auto katki ning üks farmer võttis nad enda juurde ööseks ning hakkas üks haaval maha nottima. Välimuse järgi tundus, et tegu oli sama vanamehega...ja ega Wolf Creek`ki sellest kohast väga kaugel pole...mingi 800 km? :D
Mees küsis, kas meil on abi vaja puude katki saagimisel...kõik olid tummad, kuid farmer tõmbas oma sae käima ja juptas puitu. Üks käsi tal ei liikunud ning silm vaatas kõõrdi...vbolla sellepärast ta nii hirmutav tundus. Tal olevat hea sõber Eestist ja oli üldse Eestist väga vaimustunud. Nii nagu ta sinna platsile järsku ilmus, nii ta ka kadus...kuskile...loodame, et öösel tagasi ei tule. Ülejäänud õhtu oli vägagi õdus...tähistaevas, lõke, fantastiline seltskond ning kitarrimäng. Vincet tegi creppe...täpselt nagu restoranist tulnud...viisid keele alla.
Järgmine hommik meid korravalvuri poolt üles ei ajatud :D Ees ootas jälle autosõit.
Kuna teed on sõidukitest tühjad, siis poisid pidid pidevalt lollusi välja mõtlema. Küll löödi õllepudeleid sõiduajal kokku, üritati õngega teist autot püüda ning niisama poolenisti autost väljas sõita. Vähemalt igav ei hakanud. Pransuskeeles oskan juba vajalikke lauseid öelda, kuigi ma pole kindel, kas poisid luiskavad või mitte nende tähenduste kohta.
Sõitsime Tennart Creekini välja, et poe peatust teha. Sealt on vaid 500 km Alice Springsini, mille lähedal asub ka kuulus Ayes Rock. Aborigeenide pärast tehakse alkoholi pood alles kell 2 lahti ning ainult kella neljast kuueni saab odavat alkoholi osta...võib arvata, et uksetaga oli kell 2 järjekord :D
Sel õhtul jäime teeäärsesse puhkealasse. Minu arvestuste järgi pidi tänane mu viimane öö koos selle seltskonnaga olema...vaat, mis toob plaanide tegemine...tuleb maha jätta endale nii kalliks saanud sõbrad ning nende koos veedetava aja. Muretsesin muidugi küüdi leidmise pärast, kuna teed on tühjad ja ühtegi rekat mööda ei sõida. Tegime Siriga proovi..seisime maantee ääres ja vaatasime, palju autosid möödub. Tulemus : poole tunni jooksul läks üks minibuss õiges suunas. Pole just paljutõotav statistika. Plaanisin veel homme prantslastega edasi sõita ning õhtul rekka peale minna, et Brisbane jõuda. Hetkel oli neljapäev ning koolitus algas esmaspäeva varahommikul...peaks jõudma 2200 km. Õhtul mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ning arvatavasti olime üpris lärmakad. Seda oli arvata inimesest, kes hommikul meid tuututamisega üles äratasid. Puhkealad meie seltskonnale ei sobi.
Mina olin suht närvis see päev, kuna polnud aimu ka, kuidas Brisbane täpselt saan.
Kella neljaks jõudsime Camoweali, mis oli suurim teele jääv külake. Seal otsustasin maha minna ning rekka peale saada. Ootasin tunni...ja veel natuke...mitte ühtegi rekat. Teised ära ei sõitnud, vaid ootasid koos minuga. Kogu see mustlaspande...paljajalu ja nii armsaks saanud. Sirlit ei tahtnud ka jätta...hoidsime mõlemad pisaraid tagasi.
Päike tahtis juba tuttu minna, kuid meil ei õnnestunud ühtegi autot leida..kõik aitasid aga tulutult. Mulle tehti juba igast plaane ning kellelgi polnud usku, et Brisbane`i jõuan. 2200 km.
Otsustasin ühe õhtu veel meie boheemlaslaagris veeta ning järgmisel hommikul varakult hääletama hakata. Minu pärast otsiti koht küla ääres, mis polnudki kõige halvem. Viimane lõke ja öö pisitelgis...juba igatsen..isegi kui nii külm on, et Sirliga koos lõdiseme minu kollase teki all.

tagasi Katherinis

Hommikul kiirustas meid korravalvur asju kokku panema. Prantslased olid selle olukorraga suht harjunud ning hommikune külaline neid väga ei häirinud.
Meid aga ootas täna ülejäänud Kakadu pargist.
Esiteks peatusime Nouriling kalju juures, kus avanes kaunis vaade ümbruskonnale. Mulle meeldib meie seltskonna juures, et teeme kõike ilma kiirustamata ning midagi ette ei planeeri...noh, vähemalt meie Sirliga sellest aru ei saa :D
Järgmiseks külastasime Yellow Watersit, kus lootsime jões krokodille näha, kuid tulutult. Kuna pargis on suht võimatu kohta leida, kus võiks ujuda, siis kasutasime selle keskuse jahutavat ilusat välibasseini ära...mm..pesta sai ka :D
Kakadust sai meil küllalt ning hakkasime oma kaheksapealise seltskonnaga Katherini poole sõitma.
Autos nalja saab...õpime prantsuse keelt ning soovitame ka mõned tähtsamad eestikeelsed laused ära õppida. Mängime Uno kaarte, mis on autojuhile tõeline väljakutse. Teeäärsed piknikud ja põõsapeatused. Oleme rahul ja õnnelikud.
Õhtuks jõudsime Katherini ning parkisime oma autod kuumavee allikate juurde.
Telkimine muidugi polnud seal lubatud ning kui ma nõutu näoga poistele otsa vaatasin, et telgile kohta valida, siis näitasid nad näpuga muruplatsile, kus laius silt [telkimise keeld].
Kuumavee allikas tundus õhtul eriti nõiutud, kuna pimedusest võis häguselt näha, kuidas vesi aurab.
Muide, üpris keeruline on pimedas hinnata, kuhu telk panna. Hommikul võib tabada üllatus.

Prantslased ja Kakadu

Järjekordne põnev päev oli algamas, kuna otsustasime prantslaste juurde üheks ööks telkima minna, et järgmine hommik kohe Kakadu rahvuspargi poole sõitma hakata. Justin viis meid linna hosteli juurde ära, kuna see oli ainuke koht, kuhu kotid saime jätta. Kuna prantslased ei teadnud linnast midagi, siis kokku saime ikkagi hoopis toidumarketi ees. See tähendas hiiglaslike kottidega mööda linna kimamist.
Tutvusime meie autojuhi Sam`iga, kelle auto oli juba asjadest liigagi pungil. Sõitsime kesklinnast eemale Lake Alexander juurde. Tundus, et tegemist oli bäkkeritele magusa kohaga, kuna järve ja ookeani äärne kubises van`idest. Põhiliselt prantslased ning sakslased. Ühinesime meie prantsuse karjaga, kus istus kuskil 15 inimest. Enamus ajast mina rääkisin Sirliga ja nemad omavahel prantsuse keeles. Ega need prantsalsed väga inglise keelt armasta.
Nii me vedelesime Sirliga terve päev selle kauni järve ääres, mis oli muide soolane, kuid supp-soe. Jahutust väga ei saanud, kuid võis kindel olla, et krokodilli-poiss sind nahka ei taha panna.
Õhtul nautisime prantslaste laulu ja akordioni mängu. No tõesti oskas see poiss mängida ning me Sirliga jälle vangutasime pead ja mõtlesime, kuhu karvaste ja suleliste seltskonda kaks tšikki ära on eksinud.
Edasi oli plaan minna ööturule, kus müüdakse kõikvõimaike vidinaid, rahvustoite ning toimub palju esinemisi. Uskumatu elamuse saime ühelt digeridoo meest kuulates. Nimelt mängis ta viite digeridood ning samal ajal saatsid teda trummid. Rahvas oli ümberringi hullunud ning pikkade juustega, palja ülakehaga hipid kargasid esireas mõnusa rütmi taustal. Nagu kuskil aborigeeni hõimus oleks olnud, kuid ei saaks öelda, et ei meeldinud. Meie prantsuse sõbrad sobisid täpselt sinna esiridadesse tantsima.
Vahepeal sain ka Justiniga kokku, kes tõi meile telgi turule, mille olime muidugi tema juurde unustanud. Mul oli täitsa piinlik, et me talle nii palju tüli teeme ja koguaeg oma asjad kuhugi jätame.
Veel üheks probleemiks kujunes minu kahtlane enesetunne. See vastik vastik palaviku tunne. Jah, kurk oli kibe ja enesetunne sant...arvatavasti olid süüdi üleeelmise öö murupritsid.
Meie prantsuse poisid tundusid ülitoredad olevat, kuna hoidsid meil pidevalt silma peal ning olid väga hoolivad. Meil polnud ainult aimugi, kes nendest homme reisile tuleb ja kes mitte.
Kuna täna õhtu oli World Cup`i finaal ja ühe prantslase Glem`i sünnipäev, siis läks peale laata kämpimiskohas tähistamiseks. Poisid otsustasid, et magama ei lähegi, kuna mäng toimus kell 4 öösel ning meil oli plaan hakata kl 6 hommikul Kakaduu poole sõitma. Nii vara ka selle tõttu, et hommikune patrull ei jõuaks meile trahvi teha, kuna ilmselgelt oli selle kauni järve juures ööbimine keelatud. Mina võtsin tabletid sisse ning kerisime Sirliga oma tillukesse telki magama( teised ei saanud aru, kuidas me sinna ära mahume).
Ohh kui paha on haige olla ja kuskil telgis küngaste otsas magada. Hommikul pakkisime telgi kokku, kuid meie kaaslastest polnud jälgegi. Veidi oli hirm sees, et nüüd panidki plehku meie kottide ja asjadega, kuna kogu kraam oli ju autos, millega nad linna sõitsid.
Peale 45 min ootamist nad siiski tulid. Oi, kui palju oli seda prantsuskeelset seletamist ning arutamist, millal kuidas minna. Täpselt ei teagi, mis arutelu oli, kuid meie autojuht Sam hakkas liikuma ja korjasime kuskilt eemalt veel kaks prantsuse kutti peale, kelle tulekust ei teadnud varem midagi. Nii me siis asusimegi teele. Sirli ja Sam ees ning mina kahe kuti vahel. Auto oli silmini täis topitud ning poisid vägagi kurnatud eelmisest ööst. Palju ei möödunud kui Sirli vahetas Sami roolis välja.
Sõitsime Kakaduu rahvuspargi poole..kolm võõrast magavat prantsuse kutti autos...Sirli roolis ja mina palavikus.
Parki jõudes ootasime teisi ning kiikasime turismikeskusesse. Ühe inimese pääse parki maksis lausa 25 dollarit, mida ilmselgelt keegi maksta ei kavatsenud. See tähendas, et ööseks peame endale varjulise koha leidma, kus massikontrolli poleks.
Saime teistega külas nimega Jabiru kokku ning veendusime, et sealses järves ei soovitata ujuda. Meil oli vedanud, kuna seltskonnas on kaks kokka. Niisiis valmistasid poisid kauni lõuna ning mina küürisin oma kotti laiali läinud päevituskreemist puhtaks.
Hetkel olime kaheksakesi, kuid meile tuli lisa. Kolm prantsast ühines meiega, et Umbirri seinamaale ja kaunist vaadet vaatama minna.
Oi, kui raske oli end haigena kõrgele kivi otsa ronima sundida. Kuid vaade oli vapustav. Täpselt selline nagu Kakaduud ettekujutasin. Seinamaalingud olid samuti muljetavaldavad. Peened ning põnevad.
Saime teada, et õhtul ühineb veel üks prantsuse paarike meiega. Hakkasime endale telkimiskohta otsima. Keerasime täiesti suvalisest teest kõvale ning leidsime suht eraldatud platsi...oli pime, kuid mulle tundus, et sõitsime täpelt järve äärde. Panime Sirliga telgi nii, et esimesed poleks, keda krokside poolt ära süüakse.
Oli kohe näha, et prantsalsed põhiliselt telkides reisivad, kuna kõik vajaik oli võtta ning seltskond imetore. Natuke liiga palju prantsuse keelt. Hiljem võeti välja ka digeridoo ja kõik said proovida.
Telgis sai nalja, kuna Sirli sai suure täispuhutava madratsi, mis kattis täpselt 2/3 meie tegist...proovi sa siis sinna normaalselt magama minna. Palavik on ka.