2200 km

Hommikul ärkasin nagu tellitult päikese tõusu peale ning hakkasime Sirliga pakkima. Kellegagi hüvasti jätta ei õnnestunud...magati alles. Kõmpisime kohta, kus rekkad peatusid ning küsisime, kas keegi on Brisbane poole minemas...muidugi mitte. Sirli lohutas mind, et äkki on mõni kena juht, kelle rekkale saan...mina jälle lootsin, et äkki on sellel rekkajuhil ikka hambad suus, kelle rekka peale saan. Seisin teeääres ainult mõne minuti, kui üks seisiev rekka tahtis ikka õigele poole keerata. Saingi peale...400 km edasi. Pisarad olid meil mõlemal Sirliga silmas ning ei tahtnud uskuda, et lõpuks lähevadki meie teed lahku. Tüüp, kes rekkas istus oli üpris noor ning hambad kõik suus :D. Täitsa tore oli...lubas mul isegi netti minna ja jõin hiiglsliku energiajoogi ära, mis pani terveks päevaks käed värisema. Tüüp pani mind ühe roadhouse juures maha, kuid tegemist polnud üldse hea kohaga, kuna mõni km edasi oli Brisbane poole keerav tee.
Siiski peale natukest ootamist üks veok peatus ning oli Brissy poole keeramas. Sõime koos veokis pirukaid ning tuli välja, et sellel mehel on ka karjafarm ning nad on palkanud inimesi firmast, kuhu ma koolitusele lähen. Väga meeldiv oli vestelda, kuida sain vaid 100 km edasi. Oadhouse juures maha pannes, läks ta kolmelt einestavalt rekkajuhult küsima, kas on Brisbane-i poole minemas. Selles suunas nad liikusid küll, kuid 600 km Longreachini. Noh, mul polnud tegelt aimu ka, kus see täpselt on, kuid küüti oli vaja. Nad omasid kolme hiiglasuurt ja pikka rekat, mis oli veiseid täis. Istusin ühe muheda mehe rekkasse ja oligi minek. Onu soovitas mul magama minna, kuna arvatavasti on magamata öö ees ootamas. Rekka rappus jubedalt ning lamasin seal niisama silmad lahti ning mõtlesin, kuhu küll sattunud olen. Päike loojus ning me olime peaaegu Longreachini jõudnud. Sain nüüd aru, et nad päris linna sisse ei sõida, vaid ööbivad 6 km enne Longreachi oma bossi rekkaparklas.
Mul polnud aimu ka, mis minust saab, kuna Brisbane-i oli veel 1200 km ning kell oli juba 8 õhtul (pühapäev oli sõiduks aega, et esmaspäevaks kohale jõuda). Tutvusin nende bossiga, kes mind linna ära viis, et sealse roadhouse juuest edasi hääletada või teha, mida tahan. Häda puhul andis ta oma numbri kui mul kuskile minna pole. Olin kindel, et ei helista.
Panin koti põõsasse ning hakkasin rekkaid jahtima...mitte midagi. Külm oli ka. Kõik rekkad läksid Darwini poole ja autode peale pimedas ei hakannud üritama. Istusin roadhousis ning lootsin, et rekkajuhid peatuvad ning einestavad...või vähemalt keegigi. Tüdruk, kes seal töötas oli ülitore ning tegi mulle capoccinot...arvatavasti haletsusest. Vaatasime mulle bussi Brisbane, kuid see jõudis liiga hilja esmaspäeval kohale. Pidin ikka hääletama. Kuna kell 11 pandi putka kinni, siis olin täitsa mures, et kuhu küll ööseks minna. Tüdruk soovitas siiski sellele mehele helistada. Kuna kell oli palju ning tundus, et rekka peale ei saa, siis pigem mõtlesin, et võiks kuskile ikka magama minna ning homme uuesti mõelda. Võtsin julguse kokku ja helistasin sellele mehele, kes mind varem linna tõi. Ta tuligi mulle järgi...ikka oli piinlik. Sõitsime sinna rekadelinnakusse tagasi. Mulle anti eraldi üks kuudike, kus oli voodi ja dušširuum. Midagi rohkemat ei osanudki soovida...ei uskunud, et nii häid inimesi on. Hommikul lubas mees mind tagasi linna viia, et uuesti hääletada.
Enne päikest olingi üleval ning otsisin oma aitajat üles, kes mind linna tagasi viis.
Jälle sama tee ja tühjus roadhouse juures. Kõik sõitsid teisele poole...inimesed olid sõbralikud ning tulid minuga rääkima. Peale tundi ootamist peatus üks auto (loobusin rekkade ootamisest). Tundus väga okei mees olevat, kes sõitsi Toowoombasse...kaardi leides, avastasin, et koht on vaid 130 km Brisbanest. Milline rõõm.
Peale kahte tundi küsis mees, kas mul load on...vastasin jah ning olin meeleldi nõus rooli istuma.
Mees jäi kohe magama ning nii ma siis sõitsin läbi kõikide nende väikeste armaste külakeste ning tühja maantee. Lisasin veits kiirust kui mees magas, kuna tee oli pikk. Silm oli koguaeg selge ning väsimust ei tundnud (isegi 4 h und eelmisel ööl ei mõjutanud). Romas, mis on 400 km Brisbanest, helistasin Andrele ja teatasin, et jõuan täna õhtul hilja Brisbane. Andre teatas, et siiski on minu madratsi jaoks koht olemas nii, et ööbimise mure jäi mul ära...ainuke probleem oli Toowoombast kuidagi Brisbane saada. Kell oli 8 kui panin end Toowoomba bensukas maha. Tänasin oma küüdiandjat ning mõõtsin kõik potentsiaalseid inimesi, kes võiks Brisbane poole minna. Palju ei möödunud kui üks veidike kahtlase välimusega mees oli Brisbane poole teel. Ei hakanud pitsutama ning hüppasin auto peale. Selgus, et mees oli pärit Iraagist ning oli suhteliselt üllatunud, et mulle küüti pakkus, kuna pole varem kunagi seda teinud. Kuna oli hilja ning pühapäev, siis arvas iraaklane, et bussiliiklus väga tihe pole ning otsustas mind Andre ja Priidu juurde ära viia. Nüüd oli igakordne küsimus...kus nad elavad? :D Brisbane on ikka pagana suur küll ja teed on seal läbi mägede ja teiste teede ehitatud. Läksime bensukasse ja küsisime kaarti. Suure pusimise peale saime lõpuks selgust, kus oleme ning kuhu minema peame. Tuttavad tänavad tundsin ikka ära ka.
Ei suutnud oma rõõmu uskuda, et suutsingi need utoopilised 2400 km ära hääletada ja pühapäeva õhtul kell 21.30 Andre ja Priidu ukse taga olla.
Pinge langus kui neid tuttavaid nägusid nägin. Dave tõi mulle süüa (mitte et ma juba piisavalt toidetud kõikide oma küüdipakkujate poolt olin). Naljakas oli see, et poisid olid minu maalid seinale riputanud...ja mina jälle vatrasin terve õhtu 