Maavärin Tšiilis

Tahtsin täna surfama minna, aga sain teada uudistest tsunami hoiatusest ja kõik rannad olid suletud. Sisustasin oma hobusevälise aja surfilauale uue roosa wax-i peale määrimisega...tulemus oli huvitav...kuid järgmine kord ostan ikka valge.
Kui Shane korterisse jõudis, kurtsin talle oma ebaõnnestunud surfikatsest, mille peale ta vastas, et surfarid peaksid just rõõmustama....juhuuu...big waves! :D Nii otsustasin ikkagi peale lõunast vahetust surfama minna...päris hea oli..natuke liiga raske kaugele merele välja jõuda, kuna siiski karmid lained olid. Iseenesest oli rand surfareid rand täis aja pajud inimesed istusid ranna ääres ja ootasid tsunaamit, mida muidugi ei tulnud.
Pärast randa läksime Shaneiga tema tutava pagaripoisi juurest läbi ja saime viis kastitäit pagaritooteid...huh..oli alles manti. Pooled saiad viisime mingitesse peredesse ja homme saavad linnud pargis süüa  muidu lähme paksuks ära...ja kuidas Shane endale nii (vormist väljas) ikka naist leiab...hahaa...see ikka jube komöödia, mis elu see mees elab.
Õhtul ennustas ta mulle tulevikku, mis oli ilmselge läbikukkumine ja vaevalt, et talle mingi hing ütleb, mida tegema peab ja mis juhtub. Tuli välja, et ta on ka vangis olnud ning uskuge..sinna kohta ikka ei tahaks mitte kunagi sattuda...raudselt näen nüüd mingit vangla õudusunenägu :S

Tahaks magada

Eks mu päevad nüüd siis nõnda töötades veerevad...suht raske on mitte magama jääda, kui korra pikali viskan või rannas peale surfi veidike hinge tõmban. Ei jõua ära oodata, millal töölt ära tulen. Jah, mõndadel töötajate on vist suht keeruline elu ja seetõttu elavad nad kõik hobuste ja teiste inimeste peal välja..kurb.
Viimastel päevadel on nii palav olnud, et higi ainult lahmab kui töötad...isegi kl 4 hommikul... suht ebameeldiv võiks öelda.
Hobustega saan ikka paremini hakkama kui Sydneys, kuid on ka juhtumeid, kus lihtsalt mõtlen, et nüüd saan küll hoobi või midagi veel hullemat, kuna autotee lähedal ei taha hobust mitte mingi hinna eest lahti lasta. Nii juhtus Miss Detentioniga, kes kardab hirmasalt autosid ja hakkas ringi hüppama ja hullusi tegema, kui mina teda jalutasin. Ikka tükk tegemist oli ja pole kindel kumb kartis rohkem...mina v hobune. Kord astus mulle Blond and Dangerous jala peale, kuid läks kuidagi õnnelikult ja väga valus polnud. Ahh ja...ja kord ei öeldnud üks tüdruk mulle, et hobune, keda ma tahtsin boksi tagasi viia, jookseb uksest sisse mitte ei kõnni rahulikult nagu tavaliselt hobused ikka lähevad. Oleksin pidanud kedagi teist paluma, et see kasvatamatu mära mind maha ei jookseks...pidin käpa maha panema ja sain oma põlve siniseks...vaatasin, et ega mul enam väga kaubanduslikku välimust pole...näpul on suur haav õnnetust konservi avamisest; reiel rusikasuurune sinikas, kuna üritasin tuulega surfilauda rattal vedada ja kukkusin mäest alla keerates; põlve ja jalalaba sinikad hobustest; pluss veel sinikaid... arvatavasti hoogsast tallitööst :P Aga pole hullu...kõik paranevad aeglaselt
Shane on ka naljakas...ärkab minuga ühel ajal üles ja teeb süüa ning siis läheb oma treeningule randa. Koju jõudes on ta rannast leidnud kül digikaid ja plätusid..mõned asjad isegi võtan endale...veider mees...ja siis kaob 2 päevaks Byron Baysse...peseb autosid ja püüab kala. Kala püüavd siin vist kõik...kahju, et ma ei saa oma töö pärast kunagi kaasa minna.
Üks päev tekkis küll tunne, et mu on plaan end vist ikka ära tappa. Tahtsin väga mägedesse minna, mis pole linnast väga kaugel. Pärastlõuna oli mul vaba ja otsustasin rattaga sinna sõita. Lootsin, et väga mägine see tee pole.Ohh mind hullukest...päev oli üli palav ja tee lookles vaid üles ja alla mäge. Pärast kolme tundi sõitu andsin alla, kuna silt näitas, et 20 km veel, kuid kõik ainult üles mäge. Olin vist 5 L vedelikku sisse kulistanud ja kuumus oli tappev. Kosusin tunnikese ja pikutasin ilusa järve ääres ning hakkasin tagasi uhama. Vihmametsad jäävad siis kunagi tulevikku 

Kaks kullakest

Vastik kui sul järsku nii palju asju vaja on. Ratas, surfilaud ja muidugi kunagi tulevikus lohe. Reedene päev oli lihtsalt aja rasikamine. Pärastlõuna oli küll vaba, aga midagi tarka ei leidnud endale...ainult tuiasin ringi ja helistasin 10 korda postkontorisse, et oma krediitkaardi jama ära korraldada...kõik tulutult. Teen jälle käimisrekordeid, kuna juba ainult tööle kõnnin 45 min.
Järgmine päev lubas Shane, et me leiame mulle ratta...olin täiesti skeptiline selle koha pealt, sest suht mõttetu üritus tundus olevat...kõik stendid ja ajalehekuulutused olin läbi vaadanud.
Hobustega oli seekord põnev...pidin neid muudkui ujutama ja pärast metsa jalutama viima...võite ettekujutada kui pime on kl 4 öösel. Mingid loomad jooksid metsaraja kõrval ringi ja igaks juhuks ajasin terve tee hobustega juttu, et nad ei kardaks, samuti jäid ka pooled häälitsused mul siis kuulmata.
Ratast oleks ikka hädasti vaja...milline vabadus! Pealegi ei taha ma Shanele enam tüli teha, kuna viimased hommikud on ta mind autoga tööle viinud ja ise randa harjutusi tegema läinud :P
Käisime mitu second hand poodi läbi , aga tulutut. Lõpuks leidsime kasutatud rattad Palm Beachis ja Shane on vana kala kaupemises, mis tõttu sain ratta 50 dollariga pluss kiivri tasuta. Oma vana rattaluku äris ta mulle 10 taalaga...polnud paha. Lisaks rattale, leidsin poest endale ka surfilaua...100lt dollarilt 80le polnud paha diil. Tegu on küll suuremat sorti shortboardiga, kuid oma soovitud malibud ei raatsi 400 dollariga osta...ma arvan, et saab hakkama sellega küll, kuna Shane väitis, et õppimiseks kõlbab küll ja eks laud nägi päris ilus välja ka (K täht on nina peal).
Autosse ratas ei mahtunud ja pidin Surfers Paradise kuskil 20 km rattaga sõitma, et kohe surfama minna. Oli megapalav...kuskil 38 kraadi ja päike paistis lagipähe...aga ma olin nii õnnelik. Poleks iialgi uskunud, et leian Gold Coastil vähem kui nädalaga odava elamise, töö, ratta ja surfilaua...rohkem polegi vaja, et paradiisi elu täiel rinnal nautida.
Surfata enam ma see päev väga ei jaksanud, kuna eks laud nõuab harjumist ( tükk maad pisem kui suur kindel longboard). Mis seal ikka tööle tagasi peale surfi ja õhtul jälle Surfersisse oma uue rattaga linna uudistama. Rattas on muide igati tipp-topp...21 käiguga ja puha. Nagu selle selga hüppasin ja foori taga ootasin, tuli keegi indu vist...nice bike...lets have a challange...haha...naresin jälle ta välja.
Ohh...mulle lihtsalt nii meeldib Gold Coast(pildil on vaade, mida naudin õhtuti üle silla minnes)...isegi kui ma kedagi siin ei tunne...va mu kentsakad hobusesõbrad ja veel kentsakam korterikaaslane. Õhtuti on linn nii melu täis...jäin peatuma ühele tantsuõhtule, mis toimus kuskil rannaäärse hotelli ees. Kohe meenus Oliver ...ja kujutasin ette, kuidas tema neid tädisid seal tantsutab, sest eks neid paare oli palju, kus noor poiss keerutas keskealist naist. Pulliga oleks kindlasti rock`n`rolli kinni pannud ;)
Nüüd on mu päevad saanud kindla plaani...hommikul sõidan rattaga tööle 5 km...töötan 4 h raskeid ämbreid ja muid kaste tõstes...koju tagasi rattaga...surfama...tööle tagasi rattaga...2,5 h tõstetrenni hobuste juures ja rattaga koju tagasi...peaks vist vormi saama küll :D

Tall

Nii armas, et Shane viis mind autoga hommikul kohale ja ise põrutas Byronisse. Hobuseid ja töötajaid on siin vähem, kuid ei ütleks, et nad toredamad on kui eelmised. Paar tükki on ok, kuid üldse ei kannata üht naist, kes arvab, et on ülemus ja jagab mulle aina ülesandeid ning näägutab kui aeglane ma olen või kui valesti ma midagi teen. Selles tallis peab 2 korda rohkem tööd tegema...koguaeg tegevuses ja kõik tööd mis üdlse tallis leidub. Bokse teen ma päevas vist 15, kuna esimesed päevad mulle hobuseid väga ei anta. Samas ei tea, kas neid tahan, kuna enne basseini peab läbima sõiutee jupi, kus autod ringi kimavad ja tihtipeale võivad hobused täitsa hulluks seal minna.
Minu nimega on neil jälle probleeme..Kaidi neile meeldib, kuid edaspidi kuulen vaid Kaida, Haidi ja Kadia. Kõik pidasid mind rootslaseks ja Eestist, pole neil aimu ka(nagu tavaliselt). Va mõned ussid ja jobud, on siin vist ikka parem töötada kui Sydneys. Mõnusad käemusklid saab endale jälle kasvatada, kuna tuleb muudkui raskete vee- ja saepuruärmbritega ring joosta. Vähemalt on mul töö Gold Coastil, mida paljud ei leia ning saan samal ajal rannamõnusid nautida.

Jälle kabjalised

Järjekordne töö otsimise päev. Esiteks läksin lähedal asuvasse hiigelsuurde ärikeskusesse, kuna äkki on seal kaupustes müüat vaja, kuigi eriti ahvatlev see mõte polnud...olen peaaegu Sydney faasi jõudnud, kus varsti võtan kõik pakkumised vastu. Küsisin vist ühest poest tööd ja teistesse ei hakkanud minemagi. Ei teadnud, et see nii raske on. Kauplustest väljudes nägin kohta, kus oli free lunch...kodututele ja vaestele...võiks ka backpackerid sinna alla lugeda. Piilusin sisse, kuid mu söömakaaslased polnud just minu maitse ja jätsin selle tasuta burgeri sinna paika. Kõmpisin ühte tööbüroosse, kuid seal öeldi, et mu vaja ennem RSA ära teha (responsible Service of Alcohol), alles siis saan nende andmebaasidesse...brrr...mul pole ju krediitkaarti, et online seda teha ja kursuseid tehakse vaid teatud päevadel...
Ohh well..kõpisin edasi ja mulle tulid vastu hobusetallid. Peaks mainima, et koht on viis korda ilusam kui Sydneys, kuna siin on linn kanaleid täis. Võtsin selle karmi otsuse vastu ning kasutan oma viimase häda varianti...küsin jälle kuskil tallis tööd...vähemat on see linna keskel ja ookean kuskil 3 v 4 km kaugusel. Ja oh imet...varsti tuli mulle ette tutava nimega Patinack Farm. Läksin sinna ja küsisin tööd...mõisteti mu põhjuseid , miks ma Sydneyst ära tulin ja mainiti neid indude horde ka, kes seal töötavad. Väike kõne ning homme kl 3.30 pean kohal olema. Ai kurja...kas jälle hobused!
Läksin jala koju, et mõõta seda vahemaad, mis homme läbida tuleb...45 min...pole väga paha. Olin saanud kerge päikesepõletuse, mida pilvisele taevale ei osanud jälle oodata.
Mul on nüüd vaja jalgratast...ja muidugi surfilauda.
Õhtul randa jalutades hakkas mulle silma esimene lohesurfar, keda üldse Aussis näinud olen. Tekkis järgmine soov...endale lohe hankida ja kõik minu vabad päevad sellega sisustada...sellesmõttes on hobusetöö hea...hommikul varakult arvatavasti vabanen ja siis pealelõunat uuesti. Kl 6.30 on juba pime ja siis saabki ilusti magama minna...

Shane

Ei oska oma seisukohta võtta selle inimese juures...aitab vaeseid inimesi, samas endalgi pole raha. Ta on vist kõiki töid elus teinud ja hetkel peseb tänavatel inimeste autosid. Vestelda on temaga üpris huvitav, kuna ta on täitsa teistsugune...täiesti pühendunud kristlane ja endast heal arvamusel 39 aastane mees. Näeb muide vanem välja. Ta veel mõõnaperioodis, kuna jaaplannast naine jättis ta maha. Vanemaid ta näinud pole ja vbolla sellepärast pole tal kõik peas korras.
Shane teab kõiki kohti, kus saab tasuta lõunaid, kuna on seotud vist enamus kirikutega siin Gold Coastil. Mind kutsub ta väikeseks õeks ja nimi ei tahnud talle üldse meelde jääda ja seetõttu olen talle Kait.
Pole paha temaga korterit jagada, kuna ta teeb süüa ja annab nõu, kust tööd leida. Samuti on väga naljakas kuulata tema jutustusi jumalast ja see, kuidas ta järjekordsete japanlannadega tutvub.

Topelt feil

Üks fail teise järel. Ega alati ei saagi asjad nii minna nagu tahad...niisiis..
Jätsin mineku Byronisse liiga hilja peale, kuna ei arvesanud ajavahet Byroni ja Brisbane vahel( esimene asub New South Wales-is ja teine Queensland-is). Kõik bussid olid välja bookitud nii, e ainuke võimalus Üks fail teise järel. Ega alati ei saagi asjad nii minna nagu tahad...niisiis..
Jätsin mineku Byronisse liiga hilja peale, kuna ei arvesanud ajavahet Byroni ja Brisbane vahel( esimene asub New South Wales-is ja teine Queensland-is). Kõik bussid olid välja bookitud nii, et üle jäi rongiga Gold Coastile sõita ja edasi Byronisse hääletada. Rongilt maha tulles, avastasin, et olen kusil pärapõrgus ja kiirteel hääletada pole võimalik. Sain ühe auto peale, mis küll Byroni poole ei sõitnud, kuid pakkus mulle öömaja, kuna aeg oli hiline ja võimalused kahanesid sihtpunkti jõudmiseks. Tegu oli ühe armsa perega, kes elasid ilusas majas Gold Coastil...alternatiiv oli muidugi Benide juurde juurde tagasi minna, aga olin sekslemiseks liiga väsinud ja pealegi lubas pereisa mind homme Byronisse sõidutada.
Hommikul ilusti kl 8 Byron Bays ja hakkasin juba surfibussi koristama kui üks instruktoritest järsku teatab, et mul pole kohta surfilaagris, kuna neli inimest otsustas kauemaks abistama jääda. Kenake küll...uitasin pool päeva Byronis ringi ja mõtleisn endale edasist plaani välja..üks võimalus oli Byroni lähedale metsa ühele couch surferile külla minna...v tagasi Gold Coastile ja tööd leida...kuna Ben vastas kiiremini, siis võtsin suuna põhja poole. Väga hääletamise tunne oli, kuna viibisin otse tee ääres, mis viis Kullarannikule ning mitte mingil juhul ei tahtnud vihmas oma suure seljakotiga 2 km bussipeatusesse kõmpida. Esimene auto kohe peatas ja tutvusin Shanega. Natuke kummaline mees oli..kuid ülimalt sõbralik ja abivalmis. Nimelt pakkus ta mulle oma korteris tuba, kuna eelmine üürnik kolis just välja. Just seda mul vaja oligi ja odavamat hinda kui 70 dollarit nädalas ei leia kuskilt. Pealegi lubas ta mulle surfitunde anda ja mind oma püütud kalaga toita. Käisin ka korterit vaatamas, mis polnud paha...sain magamistoa ja tema magab elutoas...natuke väike oli, kuid eks vaatab, kuidas asi kulgeb.
Naasesin Mermaid Beachile ning Benid võtsid mind meeleldi vastu. Nautisin iga sekund seda kaunist ookeani vaadet.

Järgmine päev läks töö otsimine lahti..proovisin end mitte sellega väga stressata, mis tähendas, et poole oma päevast vedelesin rannas ja tuiasin niisama ringi. Tundus suht mõttetu, kuna kõik restoranid ütlesid, et helistavad kui midagi vabaneb..kust ma üldse tean, et nad mu resümee oma juhatajale edasi annavad? Ja päris nad heistavad :S ohhh..
Koju kõndsin jälle mööda rannikut ning nägin, et lained olid kaldale uhanud suure siilkala...aitasime eluka vette tagasi ja kohkusin mõtte juures, et ma ju ise ujun seal vees koos nende suurte kaladega. Hetkel meeldib mulle Kullaranniku rand kõige rohkem..ma ei tea miks..see on suht tavaline, kuid vesi on siin soe, võrkudes ei pea ujuma ja lained suured...vbolla sellepärast. Surfersist kaugemates randades eriti inimesed vees ei uju...eriti just nädala sees...täitsa kummaline. Kuid tuleb tunnistada, et ka mina ei võta siin Aussis päikest, vaid pigem poen kuskile varju alla.
Järgmine päev tegin hommikuse supluse selles vahuses meres (vahtu oli nii palju, et jooksin selles nagu lume sees).Samal ajal sadas ka vihma...Suurepärane tunne oli, kuna olin vist ainuke inimene terves rannas, kes ujus sel ajal.
Pakkisin jälle asjad ning kolisin Shane juurde.

Gold Coast

Enne surfilaagrisse abisajaks minekut olid mul mõned päevad aega, et Kullarannikuga tutvuda. Leidsin endale couch surferist sõbra Mermaid Beachil, mis kuulub Gold Coasti alla. Gold Coast on Brisbanes vaid 80 km kaugusel ja Byron Bayst veidike üle tunni aja sõitu põhja poole. Saime Andrewga(surfilaagri käli) Californiast pärit inimeste auto peale, kes ööbisid ka meie hostelis. Andrew nimelt läheb kuskile Brisbane-i lähedale farmi woofingut tegema, kuid jääb üheks ööks Gold Coastile.
Avastasin, et olin ikka õige otsuse teinud, et Beni poole Mermaid Beachile kaheks ööks jään. Maja asus 7 meetri kaugusel ookeanist ja rõdul vaate üle ei kurda. Majas elas veel üks Saksast pärit Ben, Lia ja Kevin. Elutuba oli diivaneid ja surfilaudu täis ja seinu kaunistasid grafititaolised joonistused. Peab meeldima!
Kuna Surfers Paradise-i (põhilinnaosa) ma ei läinud, siis esialgu Gold Coast mulle mingit head muljet ei jätnud...üks kiirtee läbi linna ja mingeid mõttetuid pilvelõhkujaid täis.
Saime Andrewga kokku ja kumbki midagi toredat sellest linnast ei arvanud ning läksime hoopis kinno :P Avatar oli hea, aga natuke totakas tegevus küll selle asemel, et linnaga tutvuda.
Kuid järgmine päev võtsin siiski selle rännaku ette ja kõndisin mööda rannaäärt 4 km Surfers Paradise-i. Muutsin oma meelt ja mulle hakkas Gold Coast meeldima...mõnusalt busy on siin ja linna läbib palju kanaleid, mis teevad Kullaranniku eriti luksuslikuks. Päris tore oleks siin tööd leida, kuna rand on lihtsalt nii lähedal.
Järgmine hommik ajas mind Ben kl 5 hommikul üles, et ma näeks seda imelist päikesetervitust. Ohh, nagu piltidelt võib näha, siis oli see tõesti kaunis.
Hommikune suplus ja Brisbane-i minek...lõpuks ometi Andrele ja Priidule külla.
Bensukas küsisin ühe mehe käest, kuidas ma Brisbane-i saaksin, mille peale ta mind rongijaama ära viis :D Ega liinibussiga siin odav liigelda pole, kuna ühe otsa pilet maksab 4-5 dollarit. Mulle kohe tundus, et siin on toredad inimesed...pealegi väitis ta, et saaksin Byronis tööd, kuna ta sõber peab seal restorani. Aga nii nad räägivad alati...austraallased räägivad üldse liiga palju ja kiidavad end igat pidi, et paremas valguses paista.
Veidike seiklemist ja Brisbane-i bussijuhidega koostööd tehes, leidsin Andre ja Priidu kodu üles. Mulle väga meeldib seal, kuna ei suuda oma käsi ja silmi Dave(onu, kelle juures nad elavad) ateljeest eemal hoida. See oleks perfect mulle! Pealegi, meeldib mulle selles taimi täis hoovis võrkkiiges vedeleda ja eesti keeles rääkida(pildil ronib nende aias ema possum oma beebiga puu otsa) :D
Olen suht neegriks muutunud vahepeal...arvatavasti surfilaagri süü, kuigi kreem 30+ on koguaeg peal. Pole vist elu jooksul nii pruun olnud ning tõestasin, et suudan ka nahavärvi muuta (algul kui tulin Aussi, siis esimene küsimus oli, et kas Eestis üldse päikest ei paista ).
Järgmine päev läksin korra Andre ja Priiduga tööle kaasa. Neil eriti lebo töö...hetkel aitavad maja renoveerida ja värvimistöö oli pooleli. Tegin ka käe valgeks ja mõistsin, miks nad kuhugi mujale minna ei taha. Neil lihtsalt üpris lebo kõik.
Samal õhtul pidin Byronisse tagasi minema, et järgmine hommik surfilaagrisse põrutada. Ise hakkas ka paha sellest, et pidevalt pendeldan ühest kohast teise oma hiiglasliku seljakotiga... ikka veel rahutu hing.

Nimbin

Järjekordne retro-hipi buss oli paksult rahvast täis, kui me sõitu läbi imeilusa maastiku Nimbini poole alustasime. Kuna politsei peatab tihi Nimbini busse, siis tutvustati meile meetodeid, kuhu oma ebaseaduslik kraam peita(visata bussist välja). Lõbus oli, kuna loodus on Byroni ümbruses lummav ja seltskond chill. Esiteks peatusime kose juures, kus sai kaljult vette hüpata. Mega kihv oli, kuna pidid täpselt õigesse kohta maanduma...sain endale nimeks grazy women, kuna muudkui hüppasin ja hüppasin...ka spagaadi proovisin ära ja Katja tabas mind üpris hästi.
Nimbin on ikka täiesti segane küla. Seal vist kaks tänavat ongi...igas poes tõmbab müüa jointi ja tänavad kubisevad hipindusest. Pakutakse küpsiseid ja muud "Nimbini rahvustoitu". Mulle aga meeldis see pilvine koht...täiesti teistsugune ja mind pani naerma Nimbini backpackeri hostel...kes küll sinna läheb? Võib-olla kui sulle kanepiravi määratakse :)

Byron Bay

Ma arvan, et neid on vähe, kellele see armas külake ei meeldi. Vahelduseks sakslastele, kubiseb Byron rootslastest...põhjuseks muidugi külm talv Skandinaavias.
Elades hostelis, tundsin, et oleksin nagu surfikoolis, kuna enamus meie toast olid laagrist. Sain ka oma parima surfi kogemuse Byronist...vihma tibutas, päike paistis ja taevas vaatas vastu suur täiuslik vikerkaar ning mina surfasin keset seda sooja merd...mmmmmuahh.
Üks hommik otsustasime Katjaga päikese tõusu majaka juurde vaatama minna. Arvasime, et umbes 6 peaks see toimuma ning otsustasime poolteist tundi varem minema hakkama (teiste soovituste järgi). Mina ööbisin veel ühe öö linna ääres couch surfari juures, mis tähendas, et pidin kl 4 tulema hakkama. Suurepärane kaaslane see Katja...meil võttis vist ainut pool tundi, et majakani jõuda, kus ainukeseks valgusallikaks oli minu mobiili taskulamp( ainuke väärt funktsioon mu uue 39 $ telefoni juures).
Koht oli imeline ja tasus end üles ajada, kuna sellist asja ikka iga päev ei näe.
Tagasi hakkasime tulema mööda rannaäärt, mis pidavat mingite vastutuevate inimeste arvates võimatu olema, kuid seda lustlikum oli mööda kivisid turnida ja tabada hetki, mis jäävad kahe laine vahele, et ühelt kiviahmakalt teisele ronida.
Leidsime ka kari surfareid kivide vahel, kes tundusid nagu vees eluga võitlevad sipelgad. Samuti meeldis mulle stiil, kuidas kutid läksid bodyboardi ja lestadega suuri laineid püüdma.
Õhtud veetsime tänavatel istudes ja muusikuid kuulates ning kaasa lauldes, kuni tuli järjekordne patrull ja hipid minema ajas. Ülimalt nauditav tundus kõik, kuid polnud kindel, et tahaks siin ise elada. Nädala pärast pidin surfilaagrisse minema, seepärast teadsin, et tulen veel Byronisse tagasi. Üimalt kurb on oma surfikaaslastest lahku minna, kuid ees ootas veel eksursioon Nimbinisse koos nendega. PS! Nimbinit peetakse Austraalia Amsterdamiks ;)

Surf Byronini

Neljas päev...
Kihutasime hommikul suurema bussiga oma laagrikohast ära, et tutvuda kaugemate randadega ja ööbida kohas, mis asub jälle kuskil pärapõrgus, millele on nimeks pandud The Tempel of Dome.
Surfikohta jõudes avastasime, et ookean on peegelsile, kuid õnneks asus seal ka lõunapoolne rand, mille tingimused olid üpris head. Hüppasime seekord kividelt oma laudadele ja ujusime rannani. Saime viimased õppetunnid ja mõnusad väikesed lained...püsti seismisega probleeme pole, aga ajastus rikub tavaiselt kõik mu toredad kavatsused ära. Ega enam nii head päeva pole olnud kui teine surfipäev.
Ööbimiskohta saabudes tegi üks instruktoritest segeks, et koht on Austraalias ämbikute pealinn ja pidavat nendest kubisema( mina neid seal ei kohanud). Terve õhtu piinati kitarri ja lauldi, kuna õige surfi juurde kuulub nii kitarr kui ka šnaabe :P
Kuna üks instruktoritest jättis bussil tuled põlema, siis hommikul ei liikunud me mitte kuhugi. Bussi lükkamisest ei tulnud midagi välja ja jäi vaid kohaliku farmeri abile lootma jääda. Mõttetu oli end jälle nii vara üles ajada, kui minema saime alles kahe tunni pärast.
Viimasel päeval läksime Wollonga randa, kus pidi algajatele väga head tingimused olema. Võta näpust...vaevu märgatav lainetus oli. Siiski oli seetõttu parem laineid püüda ja rahulikult oma ajastamise kallal töötada. Põnev oli ka randa minek, mis toimus mööda jõge... nagu väikeste paatidega ujusime surfilaudadega suudme poole. Peale BBQ-d korraldati ka surfivõistlus, kuid mitte tavaliste reegite järgi. Reegleid polnud ja võitis see, kes kreisima surfamisega lagedale tuli. Näiteid toodi sellest, kuidas alasti surfatakse või samal ajal jointi tõmmatakse. Ka kaklus ja teiste segamine oli lubatud..nii et päris lõbus oli. Pälvisin ära märkimise, kuna üritasin lainele saades jala kõrvale tõsta...kõrvale taskaal surfilaual ja lõpuks kräššisin ühele mehhiko tüdrukule otsa. Tüüpiline feil.
Õhtul jõudsime kaua oodatud Byron Baysse. Byron Bay on enam-vähem kõigi lemmik kohtAustraalia idarannikul. Surf ja hipindus on siin nr üks ja ei oska täpselt kirjeldada seda mõnusat atmosfääri, mis Byronit ümbritseb. Tänavad on muusikuid täis ja ilusad surfiinimesed jooksevad oma laudadega ringi...vägagi laiback ja sõbralik. Loodus on muidugi vapustav ja rannad kaunid ning kaljusid täis.
Viimane kohtumine oma surfilaagriga sai kokkulepitud Cheeky Monkeys, mis on tavaliselt backpackereid ja vabasid hingesid täis. Kuna meie hostel oli vaid 30 meetri kaugusel ookeanist, siis sai ka rannas istutud ja tundus, et Byron Bay väärib oma mainet.

Swim with dolphins

Kolmas päev ja põlved on marraskil ning surfilihased valusad. Ega need lauad just tuttuued pole ja seepärast on nii mõnelgi meist mõnusad surfiarmid. Pinda käib see, et simad on soolasest veest punased ja mõni tegevus nagu kalipso pidev selga ajamine ja ära võtmine.
Surfasime täna Pacific Palm-is, mis oli ümbritsetud muinasjutuliste mägedega. Ilm oli kehv ja hall nagu meie tuju ning olek. Lained olid nii suured ja tugevad, et enamus päevast surfasid instruktorid oma shortboardidega ning meie lesisime rannas. Sain küll mõned lained püütud, kuid enemasti oli see lihtsalt enda peksmine, kui tahtsid oma massiivse softboardiga mässulistest lainetest läbi pääseda. Viskas ikka üle küll, kui jälle lainetes rullusin nii, et ei saanud aru, kus on mu jalad v käed.... lausa kirusin surfamist. Saime vähemalt korraliku hoovuste/loodete/ voogude õppetunni, kuid kahtlen, kas oskan täpselt öelda, kus võib surfata ja kus mitte. Positiivne asi päeva juures oli, et ookean oli delfiine täis ning läksime Katjaga nendega ujuma...natuke hirmus oli, kuid haisid sel juhul veest ei leia, kui delfiinid läheduses on. Üritasin lootusetult oma digikaga neist pilte teha, kuid suurte lainete tõttu tundsin, et see võib uppumisega õppeda kui jätkan :P.
Õhtul rääksin perenaisega ning küsisin, kas võin siin töötada. Olukord on lihtne...hüppan Byron Bayst järgmine nädal surfibussile ja sõidan laagripaika tagasi...olin tööle võetud!
Palka seal küll ei saa, kuid öömaja, toidu ja surfi eest töödata pole paha...ei jõua ära oodata.
Ilmad lähevad ainult vihmasemaks ja tuulisemaks..vihmaperiood on algamas..krt.

Australia Day!

Põhimõtteliselt tähendab see inimestele puhkepäeva ja pidu. Nii sai ka surfilaagris korralikult Austraalia päeva tähistatud. Päeval 6 tundi surfi rannas ja õhtul igasugu huvitavaid mänge mängitud. Surfamine oli ülitulemuslik. Proovisin juba õigeid laineid püüda ja pööramist harjutada. va lõuna olin nonstop vees. Seekordseks rannaks oli Lihgthouse Beach. Käisime ka majakat vaatamas, kust avanes lihtsalt imeline vaade rahvuspargile ja ookeanile. Meiega liitus veel üks surfigrupp, mis tähendas kuskil 22 inimest ühes laagris...pluss 5 surfiinstruktorit ja hunnik abistajaid. Äge on olla eestalne, kuna keegi minu grupist pole varem eestlastega kokkupuutunud. Enamus on siin Rootsist, Saksast, Kanadast, USAst ja Austraaliast(mõned erandid Mehikost ja Argentiinast). Ära on siia aeksinud ka üks vene tüdruk Katja, kellega saame väga hästi läbi...hea on oma roostes ja puudulikku vene keelt harjutada.
Väga ei uskunud, et järgmine päev kl 8 kogu laager üles saab ja surfama läheb, kuid kord on kord!

Surfilaager!

Armastan laagreid ja pean tõdedema, et ka siin Austraalias oskavad nad vingeid laagreid korralda. Inimesed on supertoredad, kellega selle tripi ettevõtsin ning kohad, kus viibime on looduskaunid rahvuspargid, mis asuvad ookeani ääres.
Ringi kimame ühe retro van-iga, millega tahaks kogu Austraaliale ringi peale teha...muusika on chill ja võime täiel rinnal surfari elu nautida.
Esime koht, kus ööbime, on varustatud suure basseini, kaunite ümritsevate metsade ja mänguväljakuga. Ei suutud ära imestada, kui nägin meie maja ukse ees kahte hobust. Samuti tšillib siin ringi üks uhke paabulind ja sõbrustab inimestega samamoodi nagu hobused.
Imeilusas rannas tehti meile esimene surfiõppetund (pildil näitab Nas õiget surfiasendit ja Dumpster mölutab niisama). Peale seda vedasime oma rasked longboardid vette, et teooriale praktikat ka saada. Üli mõnus oli...palju lihtsam kui Sunshine Coastil, kuna surfamiseks anti meile softboardid. Mul lihtsalt ei saanud küllalt surfamisest ning ei andud endale ühtegi puhkepausi. Kõik meie grupist algajad ka pole nii, et mõned said ikka kaugemal oma surfilaudadega korralikult laineid püüda. Vuhuu...sain tunnustatud kui parim algaja, kuna ei jätnud jonni, isegi kui rullisin lainetes.
Surfi õppimine võtab ikka metsikult aega...peaks vähemalt aasta korraikult surfama, et longboardiga hüvasti jätta( nii vähemalt tehti meile selgeks).
Olukord on siin väga laidback ja laagrielu käib täies hoos.

Hüvasti suksud!

Huvitav, kas hakkan puudust tundma sellest, et mulle iga päev vähemalt 10 korda ei öelda eesti keeles ma armastan sind või masinast jooki ja šokolaadi ei osteta...Raske öelda...vist mitte, kuna ega see koht siin mingi paradiis pole. Kahju on inimestega hüvasti jätta..Cole, mu ülemus ütles, et ilma minuta pole siin enam sama...peaaegu pigistas pisara välja, kuna need pärastõunad koos indude ja Colega on lusti täis.
Viimased päevad olen ainult hobuseid kantseldanud, mis on 10 korda parem kui veenõusid täita ja oodata, et murid mu eest boksid ära teeksdid. Muidugi pidin vaid ühele murile vaikset oma saladuse avaldama, et lahkun nädalalõpus ning järgmine päev teadsid kõik ülemuased ja tallitöötajad minu minekust :P
Viimased õhtud olen käinud Elsa ja Stefiga (rootsi tüdrukud) pubides hobuste võidusõitudele kihlvedusid tegemas ja koerte võidujooksudele kaasaelamas.Täielik kihlvedude maailm...ma ise ei proovinud, kuna polnud aimugi, mis hobused on head, kuid lõbus oli vaadata, kuidas inimesed nii selle sees olid.
Viimase laupäeva õhtu veetsin Parramattas, kus tähistasime mu lahkumist jockyde ja ühe mu bossiga, kes kutsus mind Melbourni tallidesse tööle (hahaa...vaevalt, et tahan hobuseid järmised kuus kuud näha). Vähemalt on mul nüüd kogemus olemas ja võin alati kuskile talli tööle minna.
Viimase õhtu Sydneys veedan Saksa tüdrukute seltsis ja ööbin nende pool...uhh..kl 8 hommikul läheb surfibuss...loodan, et 580 dollarit surfilaagri eest on seda väärt..
Puhkus alaku!