Olen luubi all.

Pildike igahommikusest päikesetõusust ja 3. walkerist.

Tänane hobuste kantseldamine oli lust ja lillepidu. Ikka oleneb väga, mis suksud sulle hommikul määratakse. Ohtlikuks muutus olukord, kui Prince lukustas mind boksi, kus ma pidin oma täkuga 5 pikka minutit tõtt vaatama :P
Muidugi oli kõigil talli töötajatel teada, et käisin eile india poistega õhtustamas. Siiani ei suuda aru saada, kuidas see võimalik on, et kõik teavad igat minu tegevust :D
Iseenesest oli eile õhtul väga tore, kuna Prince viis mind ja veel 3 muri parimasse India restorani, mida Sydneys leida võib. Lisaks maitsvale ja külluslikule õhtusöögile, sain tutvuda ka India külaeluga. Nimelt oli see restoran nagu muuseum v näitus, mis tutvustas India elu ja esemeid/inimesi.
Oma vaba pärastõunat kasutasin šoppamiseks, sest kaua sa ikka suudad ühtede samade riietega käia :D
Igaks juhuks ei läinud täna kellegiga õhtust sööma ja ootan põnevusega homseid jutte, mis minu kohta räägitakse.

Pabersööjateod

Päevad on nii erinevad, kuid samas rutiinsed. Eile lausa nautisin töötamist, kuna enamus ajast viisin hobuseid jalutama ja täitsin veenõusid, mille vahel peitsin end boksides, et muridega juttu ajada ja veidike põnevust päeva lisada. Suht naljakas oli kui mu boss leidis mind ja mõnd muri jälle vee- või jääsõda tegemas. Ülemuste ja osade töötajate poolest on see farm super, kuid iga hommik seda kaunist päikesetõusu ka näha ei taha.
Täna näiteks oli eluraske päev, kuna avastasin natuke hilja, et mulle on hobused määratud, keda pean liivas rullitama, pesema, ujutama ja kuivatama. Käsi oli jälle krambis peale 6 hobust ja tänasin, et kapjade alla ei jäänud :D
Siiski pärastlõuna basseinis ja päikese käes lamades ( tegelikut varju all olles) andis tunde, et siin on päris chill.
Jõudu andis ka veekindla kaamera soetamine, et tuleval nädalal surfilaagrit hoolega jäädvustada. Jah, olen oma minekust teatanud juba enamustele. Peale minu ei taha keegi, et ma lahkuks. Natuke kahju on, kuna kõik hoiavad mind siin väga ja mulle jäätakse ikka kergemad tööd. Muidugi on ka „usse“ siin farmis, kelle terava keele pärast tahan mõnikord poole päeva pealt lahkuda.
Niisiis on edasiseks plaaniks liikuda Byron Baysse ja Gold Coastile. Enne seda tuleb veel 5 päeva ära kannatada 

Ootan oma uut pangakaarti, mis peaks postiga saabuma...kirjadele peab kiiresti reageerima, kuna muidu söövad postkastis elutsevad teod kirjad ära.

Sydneys ei ole head inimesed!

Olen otsusele jõudnud, et jään kolmeks nädalaks hobustega tööle...ühe nädala lisandumine on tingitud sellepärast, et jäin oma käekotist ilma. Jep, kõik mu kallid ja armsad asjad varastati ära Sydney südalinnas. Naljakas, et linnades, mis mulle kohe alguses ei meeldi, juhtuvad need sündmused (aasta tagasi ka Berliinis). Kuid millegipärast polnud mul üdlse kurb meel ja nukrutsemiseks pole põhjust, kuna olen Austraalias ja elus ning terve . Kahju on juhilubadest ning kaameraga tehtud piltidest, kuna Sydney Festivalil oli iseesest kihvt.
Terve Hyde Park ja Botaanika aed oli paksult rahvast täis ning kontserdeid tuli vähemat neljalt erinevalt lavalt. Nägin uskumatuid akrobaatikanumbreid ning rahvale jagati tasuta vett ja miniventilaatoreid, kuna ilm oli kuum (praegu tahab termomeeter pidevalt 40 kraadi juurde tõusta). Veetsin selle toreda õhtu saksa sõbrannadega, kellele lisandusid paljud nende sõbrad ning Oliver. Naljakas oli tühjade kätega pärast koju minna...hea, et Oliver mulle 10 $ rongiraha laenas :D. Koju jõudes olin nii õnneik, et mul teised asjad alles olid ( pisut rumal, aga tõesti tundus hea natuke esemeid omada).
Juhuslikult oli facebookis mulle üks tüüp kirjutanud, et leidis mu ID kaardi ja pangakaardid. Sain kohe temaga kokku ning tutvusin elukutselise tänavamuusiku Mitchiga :D Väga meeldiv ja huvitav õhtupoolik sai veedetud.
Kogu jama juures oli positiivne see, et sain oma tobedast bendigo pangast lahti ja tegin uue konto suurimas pangas, mis Austraalias leidub. Telefoni nr jäi siiski samaks.
Tööl meeldib mul järjest rohkem ja rohkem, kuna olen õppinud seda väga lihtsaks endale tegema. Hommikul viin hobused walkerile ja siis lubavad india tüübid mulle lahkelt kõik veeanumad täita. Box-e mina enam ei puutu, vaid kõnnin niisama ringi ja vaatan, keda aidata tahan :P Sellise vabaduse tingib mulle töötajate rohkus ja indialaste lahkus.
Positiivne on ka asjaolu, et meie majja tuli elama veel üks tüdruk- Elsa (Rootsist) :D Tegemist on väga toreda tüdrukuga, kes on ilmselgelt minu kalli Eesti Elsa kloon (pikad bondid juuksed ja kunstripsmed). Vähemalt on hea kahekesi nalja visata pidevalt pläkutavast ninatargast Luke-ist ja ropusuuga Brettist (majakaaslased).
Ka India muridega olen sõbraks saanud. Leian, et nad on ühed toredamad üldse meie farmist...võib-olla on see tingitud sellest, et ma ei saa midagi aru, mis nad omavahel räägivad :P Enam see mind ei häiri ning India laulud on tegelikult päris lõbusad. Mind kutsuvad nad Degariks (kaunitar) ning nad on päris kiired eesti keele õppijad.
Hea on nendega sõbrutseda, kuna ühel muril on auto, millega käisime peale tööd Coogee Beachil ning järmisel vabal pärastlõunal uuesti Sinimägedes. Samuti viisid nad mind India restorani, mis oli kogemus omaette. Hämmastav on see, et nendest trippidest teavad kõik farmi töötajad...inimestel pole seal muud teha kui teiste eludes surkida. Ega need karri-inimesed teiste silmis väga aktsepteeritavad pole. Inimeseed oma eelarvamustega! Olen avastanud indialaste omapärase kultuuri ning armastan nende kombeid ja viisakust. Kui mul nii suurt Austraaliaarmastust poleks, siis läheks Sumiti ja Rajeviga Jaanuari lõpus Indiasse kaasa, et osa saada Rajevi venna pulmast. India on nüüd igastahes uue maa avastmislistis ning ekskursioonijuhid on mul juba olemas.

Muide....Mul on nüüd ka kaks oma hobust...I Quit ja Mansell. Need määrati mulle suvaliselt ning avastasin, et I Quit on täiesti minu hobune, kuna parema külje peale on talle kõrvetatud K ja vaskule 86...

PS. India keeles tähendab tervi kolmteist ning perse istuma

Blue Mountains

Muutusin iga päevaga järjest õnnetumaks, kuna raske on magamata olla. Peale reedest tööpäeva lasti Jimmy töölt lahti...põhjuseks toodi töötajate piisavus ning mitte hobustega tegelemine (Jimmy tahtis ainult kakat koristada).
Samal päeval otsustasin, et lähen peale tööd Blue Mountains-i, sest pärastlõuna oli mul vaba. Busside ja rongidega rändasin sinna kuskil 3 h, kuid vaated, mis avanesid aknast, olid palju tõotavad.
Ega ma nendest mägedest midagi ei teadnud...isegi peatuses polnud kindel, kus kõige parem on oma tuuri alustada. Siiski panin seekord täppi. Katoomba on iseenesest hästi armas külake, kuid liiga palju turiste. Läksin kohe mingisse hostelisse ja mängisin nagu elaks hostelis, tänu millele sain tasuta kaardi ja seletuse, kus miski asub. Bussi ei võtnud meelega, mis oleks tinginud hordide valgumise vaatamisväärsuste juurde, kus buss peatub.
Uskumatu! Mul oli kohe kõik halb ja raskus kehast pühitud. Nii võrratu oli lihtsalt mööda rada käia ning seda imelist loodust endasse ahmida. Kui otse Cairnsist oleks siia tulnud, siis arvatavasti ma nii vaimustaud poleks. Kuid nüüd nädalake laudas veetud ja siis seda rohelust ja värskust nähes, läks ikka meel üliheaks. Pealegi jõudsin ka oma pangakontot vaadata, mis oli 600 dollari võrra kasvanud (nädala eest pole paha, kuna majutus ja tax olid juba maha arvestatud).
Põlveliigesed olid täitsa tulised, kui mööda hiiglaslikku mäge alla matkasin. Ei saa sellest üle, et Austraalias on nii sõbralikud inimesed...kõik vastutulijad ütlevad vähemalt tere ja kuidas läheb (kui veel pikemalt lobisema ei jää). Eestis seda ei kohta...üksteisest möödudes vaadatakse tavaliselt maha ja tehakse nagu poleks vastutulijat nähtud.
Nautisin neid hiiglaslikke sõnajalgu ja palme, kuni tuli 900 astmega trepist üles minna. Inimesed „surid“ üles minnes, kuna ilm oli mõnusalt kuum ning trepiastmed mitte just kõige madalamad (600 m üles).
Ka Kolm Õde õnnestus ära näha (pildil), lisaks mitmetele jugadele.
Lõpuks olin nii väsinud, et tahtsin ainult rongi peale pääseda. Päev oli 5 + ning ei jõudnud vaba nädalavahetust ära oodata.
Vaene Jimmy...just eelmine päev tassime kahekesi oma ostukäru garaaži, et poes mugavalt šoppamas käia (arusaamatutel põhjustel vedeleb hulganisti ostukärusid tänavatel). Ei taha üldse nende Ozzidega üksi ühes majas olla :S

Tomorrow is Friday...Friday is payday :)

Täna avastasin, et Harri (üks india muri) laulab päris hästi, kuid siiski oma murilaule...
Jimmit peetakse hulluks, kuna tema käitumine ja inglise keel annnavad soovida...mina vaid väidan, et ei tunne teda. Jimmy kurdab, et mingi india tüüp toksib teda pidevalt näpuga...eks nad veits kiiksuga ole ja ma ei imesta kui teatud kalduvustega...naeran alati kui Jimmy ajab taga oma permenent box-e, kuna praegu on ta lükata-tõmmata kui keegi vajab boxis abi.
Minu tuju läheb iga päevaga järjest halvemaks. Täna hobune hammustas mul dressikast tüki välja, kui sidusin talle jääkotte jalgade ümber. Täitsa hullumeeseks läks, kuid mul pole mingit hirmu enam hobuste ees.
Meie majja kolis ka üks uus tüüp...Luke...endine jocky ja nüüd üritab uuesti ratsanikuks saada ning teeb 3 kuud oma lube. Nagu teada, on Austraalias iga asja jaoks litsentsi vaja. Luke-l on ka päris põnev minevik...sattus eluga pahuksisse, kuna hakkas jooma ja narkootikuid tarvitama. Sinna farmi satuvadki vist inimesed, kes üritavad jälle eluga järjepeale saada.
Mõtleisn, et oleks pidanud ka ikka jockyks hakkama...teeniks 5000 $ nädalas...pole paha.
Mul ka homme palgapäev...loodetavasti saan ikka midagi..ma ei teagi, kellele kallale lähen, kui kontol rahasumma pole kasvanud :P...ei jõua oma vaba nädalavahetust ära oodata.

Laudaelu

2 nädalat mitte rohkem!
Töö pole küll enam vastik ja raske, kuid iga hommiku lõpus möllan ringi mõnusa peavaluga. Arvatavasti magamatuse pärast, kuna enne 9t ei suuda kunagi magama minna.
Hobuste ujutamise ja pesemise pärast mina enam muretsema ei pea ning bokse olen viimasel aja päeva jooksu vaid 1-2 teinud. India murid jätavad mulle lihtsamad tööd nagu näiteks hobuste jooginõude täitmine v heina panemine...ainult selleks, et mina õnnelik oleksin :D
Nemad on päris toredad va kui nad kipuvad liiga tihti omas keeles rääkima ja naerma...aga murid on end parandanud ja teavad, et mulle see ei meeldi ja solvun :P
Üks päev oli naljakas...mingi 5 inimest tahtsid mulle õhtusöögi valmistada...kahjuks pole mina nii vaimustatud nende sööke sööma.

Siiski tunnen, et olen siin lõksus ja mulle ei piisa vaid Jimmy lugudest...isegi kui saan teada, kuidas on kõige kergem poest varastada v õunapirukaid mäki prügikastidest otsida...ikka ja jälle imestan, kuhu sattunud olen.
Uskumatult hea oli korra linnas käia ja oma saksa sõbrantse näha. Järgmine päev olin muidugi zombi ja masendus murrab kui maganud pole.

Pooleldi Indias

____Ei ütleks, et hakkaks ära harjuma selle hommikuse ärkamisega. Väga rõve on. Eriti kui pead hommikul 3 h hobuste toidunõusid pesema...jälk! Enamus said mu pahameelest aru ja ülejäänud päeva sain vaid hobuseid talutada...ainult pealelõunat tegin 4 boksi korda
Nimeks on mul nüüd miss Estonia.
India tüüpidele pean pidevalt selgeks tegema, et ma ei armasta neid ning kuulama pidevalt nende loba. Varsti hakkan sellest keelest veel aru saama. Õnneks nad ikka hoiavad mind ja ühtegi naughty-t hobust mulle ei anta  Kuigi tunnen end 5 korda kindlamalt nende kabjalistega.
Üllataval kombel olen Jimmyga hakanud läbi saama...korrutan talle ikka pidevalt, et ta on imelik ja me pole sõbrad...aga temaga on äge lõõpida ja jätkuvalt tema üle nalja teha. Täna käisime Jimmiga kaltuskas, kust sain endale 4 $ lumivalged nahast ketsid, et farmis pori, kaka ja muu rämpsu sees tatsata. Teel leidsime ka kaupluse, kust Jimmy sai endale vähemalt 5 pakki küpsiseid 50 sendi eest (säilivusaeg oli 10 päeva läbi). Väiksed asjad teevad teda õnnelikuks, eriti kui tegu on söögiga :D.
Meil on ka ühine teema ja armastus- lohesurf. Jimmy nimelt ainult selle nimel elabki, et lohe soetada...pealegi on hea eesti keeles rääkida, sest indudest ei saa aru ja kohalikud on liiga lihtsad.
(pidil käisin naabri katusel ronimas, kuna ümberringsetel majadel on nii ägedad madalad punased katused)

Head Uut Aastat!

Päev algas 2.45 ja tööle.
Pilt oli harjumatu...inimesed sagisid ringi...küll hobustega, küll harjade ja ämbritega. Mind pandi Angega paari, kes jagas õpetusi ja hoidis mul silma peal. Ta tutvustas mind iga meetri tagant kellelegi ja päeva jooksul kuulsin vähemalt 100 erinevat nime. Algul jäi arusaamatuks, kas Ange on naine v mees, aga kui ta mulle oma tüdruksõpra tutvustas oli kõik selge...
Hobustega oli aga üpris keeruline...tabelist tuli jälgida ratsanikke ja hobuseid, kelle eest hoolitseda. Algul harjata ja rauad suhu panna, siis peale ratsutamist ratsmetd ära võtta ja neli tiiru jalutada. Edasi viia liiva peale rullima, mille järel loomake liivast hoolikalt puhtaks pesta ja ujuma jalutada. Ujutada teda kaks ringi basseinis ning seejärel ära kuivatada. Lõpuks viia käimisringile ning uus hobune sealt boksi talutada...tegevus käib pidevalt ja oma hobukest tuleb teistest samasugustest eemal hoida, et kakuseks ei läheks. Ütleks, et olin täitsa mures, sest väga taltsad minu hobused polnud. Eriti üks täkk, kes tõstis esijalad õhku ja mina suurest ehmatusest panin isegi käpa maha. Ehmatusest sain üle ja suutsin südame koppides järmise hobuse juurde minna.
Jimmy ütles kohe, et tema tahaks ainult kakat koristada :D...et talle ikka väga meeldib see...vähemalt saab tema üle naerda! Kui mõni nahkhiir üle pea lendab tõstab Jimmy kohe pea ja jälgib, kuidas tema söök lendab...tööajal tegeleb ta vargusega, sest koju tulles on nii mõnigi kord väike pätsike taskus :D Ohh teda maiasmokka!
Kuid mina ei anna alla ning pole nõus ainult bokse puhastama ja mingi imeliku tehnikaga, mida pole suutnud vee omandada, talli põrandat harjaga pühkida.
Lihasvalu on arvatavasti järmine päev kerge tulema, eriti mu töökas parem käsi hobuste hoidmisest ning kiiresti töötavad südamelihased :P
Hommik oli pikk, kuid sai kuidagi läbi ning vajusin voodisse. Kl 1 jälle tööle ja pärast seda linna ilutulestikku vaatama, kuna tegu oli NYE-ga.
Pidin oma saksa sõpradega ühes pargis kokkusaama, kus avanes suurepärane vaade vähemalt 3-le ilutulestikule ( nimelt toimub mitmes kohas korraga sama ilutulestik). Park oli tihedalt inimesi täis ja koha saamise nimel, tuli juba varakult plats hankida( esimesed kolivad sinna juba kella 8st hommikul). Prgi kohad bookisid meile hollandi sõbrannad ning meiega liitusid veel kaks ägedat Texase backpackerit. Pargist leidsin veel terve pundi Athertoni sõpru ning lõpuks liitus ka Oliver.
Ilutulestik oli vägev, kuid kestis ainult 12 min. Enne seda lastakse ka kl 9 lasteilutulestik, mis hoiab rahva lõbusas meeleolus ja hõiskeid ning laulu kuuleb pidevalt. Juttude järgi pidavat Sydney kesklinnas olema 1,5 miljonit inimest!
Kohutav oli kogu see laga, mis pärast lahkuvaid inimesi sinna maha jäi.(pildil)

Ülejäänud kopanjonid läksid edasi Darling Harbourisse pidutsema...mina aga otsisin rongi ja hakkasin töö poole sõitma... nagu tuhkatriinu, kes pidi kl 2 lahkuma ja oma mustad sõnnikuviskamisriided selga tõmbama.
Tunne polnud just kõige meeldivam... ja ärevus sees, sest eemine hommik polnud just mee lakkumine ja oi, kuidas oleks tahtnud meie lõbusa seltskonnaga jätkata tähistamist 
Same shit different day!
Soovin kõigile uut ja huvitavat aastat!

Ou Jimmy!

Ülimalt kurb oli Tiina, Rauli ja Marilyni juurest lahkuda, kuid mind ootas töö :D
Kõndides oma seljakotiga sõidutee äärest farmi poole jäi üks suur veoauto seisma ja arvas, et ma vajan küüti...hahaha suht naljakas...pole vaja enam sildiga seistagi kui juba tahetakse endale kompanjoni autosse.
Paberid korras ja hobuste poole teele. Ise mõtleisn, et miks sekretär Kay ütles, et töö on raske ja must.
Töötundideks on mul 3.30-9.00 am ja 1.00-3.00 pm, vot see on karm...ei kujuta ette, kuidas öösel üles saan. Arusaamatu, miks sellisel kellaajal peab töötama...täitsa kottpimedas.
Tänaseks ülesandeks oli hobustele rauad suhu panna ja keti otsas kõndimisringile viia ning tagasi pärast boksi tuua. Vahepeal pidi bokse koristama( kaka ära korjama ja aseme ühtlaseks kühveldama). Ohh õudust...hobused on onju nii suured ja tugevad :P. Eriti need härga täis võistlustäkud...muudkui tahavad sind hammustada ja ja jalaga lüüa. Mul polnud pm aimugi, kuidas raudu hobusele suhu panna...ürita siis varjata, et ei karda, kui hobune sõna ei kuula ja vastu hakkab :S
Tallides on kokku 120 hobust ja töötajaid kuskil 70 ( osad on ratsutajad ja ülejäänud tallitöötajad). Kaastöötajatest enamus on mul Indiast...ja muidugi mehed... kuulsin seda keelt koguaeg ja neid naljakaid India laule :P
Pärast tööd viis Bret mind majja. Bret on nimelt Justini isa , kes elab samas majas, kuhu ma elama lähen.
Rääkisme Bretiga niisama terrassil juttu, kui järsku lendab uksest sisse keegi väga kohutava aksendiga inglise keelt rääkida üritav noormees...eestalne muidugi. Nimelt olin orkutis Lassenimeisele poisile maininud, et sain Warwick Farmis tööd ja see sama tüüp oli läinud ka samasse farmi küsima. Farmer sai aru, et ta on koos minuga ning andis ka talle tööd. Meil Bretiga oli suur hämming ja vaidlesin vastu, et ta minu boyfriend on :D
Kes siis on tegelikult Lasse...
Kuna see nimi Bretile meelde ei jäänud, nimetasime teda hoopis Jimmyks...niisiis Jimmy..
Tegemist on suurima luuseriga, keda elus kohanud olen. Kooli jättis pooleli, kogu elu pätti teinud ja enamus ajast narko- v alkoholiuimas olnud. Nüüd tuli Austraaliasse, et ise endaga hakkama saada ja raha teenida. Seegi vähemat positiivne. Viimase päeva magas ta under the bush ja viimati sõi kaks päeva tagasi. Raha on tal 50 dollarit. Sydneysse saabus 100 dollariga ja elas 2 nädalat kirikuõpetaja juures. Vot selline on Jimmy...ja mina arvasin, et ise olen veits hull :D
Mis seal ikka...lolli juttu ajas suust välja, kuid vaatab mis homme saab. Jimmy sai endale tühja toa ja tõmbas oma magamiskottiga põrandale magama.
PS! pildil on Jimmy, kellele tõmbasin trellidega voodi ette, et ta mind segama ei saaks tulla ning et ma tema üle natuke naerda saaks :D

Esmaspäeval uitasin üksi Coogee beachile. Ilm oli kehv ja sadas, kuid mina ei tahtnud enda viimast vaba päeva tühja lasta. Tegelikult pidi rannas Athertoni inimestega kokkusaamine olema, aga vihma pärast jäi kõik ära. Sai jälle kuskil 20 km maha käidud, mis kuidagi ei leevendanud jalavalu. Siiski nautisin mööda kivist kallast kõndimist, kus tegelikult enamus inimesed jooksevad ja teevad sporti. Täiesti hüpnotiseeriv on istuda rannaäärsel kaljul ja laineid vaadata.

Järgmine päev läksin farmi, et paberid korda ajada, kuid passi unustasin ikka maha...nii, et õnneks see päev kohe ei pidanudki alustama. Sealne sekretär on ülimalt tore ja ütles, et hakkab nüüd mu emaks, kuna tal teismeline tütar ja ta muretseb minu pärast (nüüd mul juba kolmas ema peale Lea Kriibi ;)). Küsisin kas saan äkki kuskil elada ja olin jälle õnnega koos. Nimelt just oli ühest majast, mis kuulub sellele farmile, 2 inimest lahkunud ja saan ühte tuba seal rentida. Majal on 5 tuba koos suure basseiniga ning kahes toas elavad isa ja poeg, kes töötavad ka hobustega.
Pärast tunniajalist rongisõitu linna, otsustasin teiste Athertoni inimestega Bronte Beachil kokkusaada.
Suureks üllatuseks oli Sydneysse jõudnud kuskil 30 endist töökaasast...kohtasin ka oma ruummeite Annat ja Mariat, kellega varemgi olen trehvanud Cairnist Airliele reisides. Nagu rannas ikka kombeks , tegime bbq-d ja ujusime lainetes. Meenusid toredad ajad ja tundsin nagu oleksin Athertonis tagasi. Kahju ainult, et kõik olid saksalased ja prantslased...
Koju minek oli jälle üks lõpmatu seikemine...Otsides kesklinnas bussipeatust, kohtasin rongijaama lähedal Margust, kes oli just Brisbanest saabunud ja kavatses uue aasta vastuvõtta koos oma vanematega Sydneys...jälle see pisike Austraalia :D
Veetsin oma viimase õhtu eestlastega Balmainis...hakkasin just magama jääma kui täpselt minu akna taga lasti ilutuestikku...kindasti minu lahkumise puhul ;)