Abel Tasman

Kuna aega mul siin saarel palju pole, siis ei hakanud üldse jamama nende hüttidega ning kohta netis broneerima, mis tundus mulle ülitotakas...kust ma üldse tean, kuhu hütini ma välja jõuan jne...mulle lihtsalt ei meeldi nii palju ette mõelda :D
Otsustasin hoopis õhtuks hostelisse tagasi jõuda ning pärast sooja dušši nautida.
Tõeliselt ilus ilm oli ning asusin juba kl 8 teele. Great Walkide pobleemiks on see, et need kubisevad matkajatest...nii ka Abel Tasmini rada. Et pääseda sellest prantsuse jutuvadast mu seljataga, keerasin peale suvalist põõsast rajalt kõrvale randa ning jätkasin teed mööda kive. Palju huvitavam oli, kuna mõni koht tundus suht võimatu ületamiseks ning minu ootamatu kividel ronimine ehmatas nii mõndagi pingviini, kes oli kaldale pesa juurde naasenud. Lõpuks tuli ka see koht kätte, kust mitte kuidagi enam läbi ei pääsenud (tõesti ei tahtnud herilastega koos kadakat meenutavat põõsa okste pärast võidelda, et teisele poole suurt kiviseina saada).
Leidsin õnneks tee rajale tagasi ning suundusin esimese hüti poole, mis asus imekaunis lahesopis. Paljud inimesed teevad mõned päevad Abel Tasmanil kajaki sõitu ja siis jalutavad tagasi või kasutavad veetakso teenuseid...mina panustasin siiski ainult oma jalgadele too päev. Lesisin mõnusalt tunnikese rannaliival ning läksin vaatama kohta, mida saab vaid mõõna ajal ületada. Lühema tee kasuks otsustanud saksa tüdukud olid seal lõksus ning pidid veel tunnikese ootama, ennem kui teisele kaldale sai.
Uudistasin ka Kleopatra basseini, mis jäi põhirajalt eemale(vesi langes huvitavalt kivilt kivile) ning otsustasin Marahausse tagasi minna, kuna juba kl 6 hakkab pimedaks minema.

Kell oli kuskil pool neli ning ma avastasin inland tracki, mis tundus palju põnevam olema kui tavaline kõnnitee mööda rannikut. Mis seal ikka...proovisin järgi. Rada oli tõesti kihvt ning üpis raske, kuna kulges vaid mäest üles...muidugi jäi Marahau veidike teisele poole, kuid alguses ei teinud ma sellest välja. Kui esimesi silte nägin, arvutasin välja, et Marahausse on nende järgi 4,5 tunni tee...hingamine muutus raskemaks ning vaatasin alt kulmu päikese poole, kes kõrgemale kohe kindlasti enam minna ei tahtnud. Leidsin mingid toikad raja äärest ning kasutasin neid nagu matkakeppidena, kuna rada oli tõesti raske ning mind ootasid aina kõrgemad mäed, kuhu otsa pidi ronima. Vähemalt vaade oli lummavalt kaunis, mis hõlmas lahtesid ja ümbritsevaid mägesid (kuna mägi, kuhu ma ronisin, oli ilmselgelt kõige kõrgem :D). Endale mitte armu andes jõudsin lõpuks kohta, kust üks rada keeras Marahau poole, mitte enam sügavamale metsa :D Pea kogu tee kepsutasin lihtsalt alla mäge ning olin juba kella kuueks alguspunktis tagasi... päris hea trenn... 9 tundi ainult :D
Hostelis tegin tutvust mingite saksa tüdrukutega, kes lubasid mind järgmine päev auto peale võtta, et Marahaust veidike eemale saada. Võrratu!

Kaikoura-Marahau

Järgmisel hommikul viis Donald mind peaaegu Kaikourasse, kust pidavat hästi hülgeid ja vaalasid nägema. Hüppasin ka kohalikust teeäärsest kohvikust läbi ning peale tavalisi viisakuslauseid küsis särtsakas baaridaam, et kas ma täna tööle sinna appi ei taha tulla. Mõtlesin, et nii jäängi nõiaringi kinni ning loobusin tööst, kuna mul ju TEISED PLAANID!
Kaua ootama ei pidanud seekord ning üks kohalik tüdruk Cat koos oma vennaga võtsid mind peale. Kuna ta väitis, et midagi tarka peale vaalade vaatamise (mis on üpris kallis) Kaikouras teha pole, siis otsustasin külas peatumise vahele jätta ning nendega põhja poole edasi kihutada. Ainult hüljeste koloonia juures peatusime ning sain linnukese kirja, et hülgeid olen nüüd näinud. Sõit oli muidugi imekaunis...ühel pool ookean ja teisel pool kaunid mäed...Uus-Meremaa loodus on kirjeldamatu...mägi mäe otsas kinni.
Mul polnud aimugi, kuhu täna õhtul tahan välja jõuda...väitsin neile, et Nelsonisse, kus pidi kuulus ning kaunis rand olema, kuid nemad kutsusid mind muidugi oma farmi, mis pidavat lõunasaare kõige põhjapoolsemas otsas olema...täiesti üksi ja isoleeritud teistest farmidest ning asutustest. Järjekordne ahvatlev pakkumine, kuid ma tahtsin väga matkaradadega algust teha nii, et loobusin. Vahepeal sai siiski nende vanaemaga Blenhemis teed joodud ning veendutud, et viimane on Tallinnat külastanud ( maal vanalinnast oli selle tõestuseks).
Lõunasööki siiski nende vanaemaga ma sööma ei läinud, mis tähendas, et pean edasi hakkama hääletama.
Mind korjas peale possumilaskja Roy, kes päris Nelsonini mind ei viinud. ... pidin järgmist peatuvat autot üpris kaua ootama, milleks osutus üks poiss Nelsonist koos oma väike vennaga. Sain teada, et ka Uus-Meremaallastel on rugby hullus ning Nelsonis midagi huvitavat teha pole. Niisiis viskasid nad mind Nelsoni teises otsas maha ning olin otsustanud Motuekasse minna, et järgmine päev Abel Tasmini great costal walk-i läbi teha.
Auto peatus, millega sõitis üks aborigeeni välimusega mees, kes elas ise West Portis ( läänerannikul) ning sõidutas mind teeni, kust pidavat Motueka poole minema. Muidugi andis ta mulle oma nr, et kui mul vaja West Portis kuskil ööbida...on ikka inimesed noh!
Lõpuks siis viimane ponnistus ning auto, mis peatus sisaldas :D kahte tüdrukut, kes sõitsid Marahausse. Vaatasin kaarti ning otsustasin, et sõidan hoopis sinna, kuna Abel Tasmini rada hakkas justnimelt sellest külast. Uskumatu, et sõitsin kuue erineva autoga too päev ning jõudsin täitsa valges veel sihtpunkti, milleks osutus Marahau ( haha...Kaikouraga läks veits kehvasti :P)
Valisin endale hosteli ning nautisin kaunist päikeseoojangut.
Tutvusin kolme toreda Iisreali tüübiga, kellega sai kohalikus baaris kohalikku live bändi kuulatud ning õhtul tähistaeva all kitarri muusikat ning sooja lõket nauditud...vot see oli alles mõnus! Siiani on kõik õhtud mul siin pilvitud olnud ning tähti tundub lihtsalt uskumatult palju olevat. Lõpuks homme lähen matkama 

Uus-Meremaa...Christchurch...Kia Ora!

Lennukilt maha tulles tekitasid minus külmavärinaid makilt tulevad antarktilised hääled ning seinu kaunistavad lumised mäetipud 
Uskumatu, Paul oligi mulle järgi tulnud...tore sõbralik onu (kuskil 50-60 vist). Tegime umbes kella kaheni mulle väikest plaani, kuha minna ning lobisesime niisama, kuna mul polnud aimu ka, kuhu maale ma sattunud olen :D
Järgmine päev viis ta mind kesklinna, kust hankisin kotitäie raamatuid ning infolehti oma ringreisi jaoks. Muidugi külastasin ka kaltsukat, et soojade ning veekindlate riiete varusid täiendada. Kuigi hetkel väga külm polnud...18 kraadi :D Valuuta vahetatud ning tagasi Pauli juurde, et kott võta ning Christchurchist põhjapoole Kaikourasse hääletada. Jätsin veel mõttetud asjad Pauli juurde hoiule, kuna ega kleitidega ning lühikeste pükstega siin praegu midagi teha pole.
Hääletamisega alustasin suht hilja....kuskil kl 4 vist, kuna bussidega mul ei vedanud (üks buss lihtsal ei peatunud). Vastuse peale, et soovin Bellfastis maha minna, küsis bussijuht, et kas tahan sealt hääletada...olin suht hämmingus ning mõtlesin, et kust kurat ta teab, mis tahan teha :D...kuid sain kindlust juudre, kuna arvatavasti on siis hääletamine suht tavaline asi siin. Uus-Meremaad loetakse nimelt üheks kõige ohutumaks maaks, kus hääletada.
Nii ma siis üritasin lootusetult linna territooriumilt välja saada, et põhja poole liikuvaid autosid tabada. Peale 20 min peatus üks väga vanamoodne auto ning hüppasin rõõmuga sisse. Tegemist oli väga naljaka mehega, kes oli kõikidest vanamoodsetest asjadest võlutud. Auto, millega sõitsin oli aastast 1954 ning tal pidavat veel 5 autot mööda lõuna saart laiali olema, kuhu vajadusel magama minna. Nimelt elas ta autodes ning pole mitte ainus inimene, kes on endale auost maja ehitanud. Väga huvitav kuju oli, kuna kogus igast pahna, mis oli ajast ja arust. Lisaks andis ta mulle oma mailiaadessi( muidugi kollase vanakooli paberi peal), et järgmine aasta kirsse korjama tulla. Vahetaks hea meelega Austraalia Uus-Meremaa vastu .
Kaikoura, aga jäi veel jumal teab mitme kümne kilomeetri kaugusele kui ta mind maha pidi panema ning hakkasin edasi hääletama.
Jägmine peatuja oli üks noormees koos oma isaga. Edasi sõites ja lobisedes, kutsusid nad mind õhtusöögile ning tahtsid mulle oma lambafarmi näidata...noh, kuna tegelikult mind miski seal Kaikouras ei oodanud, siis olin rõõmuga nõus.
Noormehe nimi oli Donald (haha, ei tea, miks mulle kohe see nimi meelde jäi:P), kes omas kuskil 2000 lammast ning hunniku lehmi. Donaldi ema tegi meile süüa ning kohe toodi ka atlas lauale, et kindlaks teha, kus see Eesti ikka asub. Kell oli hiline ning muidugi kästi mul öö farmis veeta. Sain oma toa vaatega mägedele ning tähistaevas ei tahtnud und tekitada:D
Selgus veel, et meil Donaldiga on siiski üks ühine „tuttav“. Nimelt tuli Donald 2004 a Ateena OM-l sõudes viiendaks ning Jaansonit mäletas ka. Ei tea, miks ma koguaeg nende sõudjate otsa koperdan .
Järgmine päev sain endale kogemuse lambafarmis töötades. Alustasime sellega, et sõitsime mööda põlde autoga ringi ning kontrollisime, et koerad lambad õigesse kohta ajavad... hämmastalt targad loomad need koerad...eriti juhtkoer, kes teeb kogu oma töö vaid silmadega. Edasi tehti kõikidele lammastele mingi süst ning minu ülesandeks oli läbi lammaste käia ning nendest moodustatud külakuhjadest vabaneda :D On ikka juhmid loomad, kuid ei suutnud naeru pidada kui nad hüppasid...täpselt nagu unes üle aia. Teine naljakas vaatepilt oli kui lambad täiega vastu aeda jooksid ning elektrit said (tean, et tegelt ei tohiks siin naerda, aga kuidas saab nii juhm olla :D). Kogu päeva Donaldi ema muudkui toitis meid (ka tööline Jerry sai maitsvaid roogasid nautida)...ning pealelõunat oli mul tunne, et olen rohkem söönud kui tööd teinud. Tundus, et sellest farmist ma täna õhtul veel minema ei saa, kuna otsustasime Hamner Springsidesse lõõgastuma minna. Koht asus mägede otsas ning oli turiste ja vanasid inimesi täis...ei teagi täpselt palju neid suuri kuumavee basseine oli, kuid see nägi üpris kaunis välja. Basseinid olid muidgi kunstlikud, kuid õhtuhämaruses auravat vett vaadates, andis kohale maagilise ilme küll.
Oleks võinud eluks ajaks sinna farmi tööle jääda, kuid minul olid teised plaanid ning tahtsin oma kaks nädalat targalt ära kasutada. Järgmisel varahommikul olen jälle teeääres.

Grampians National Park

Varajane äratus Felicity ema poolt, hommikusöök ning pärast võileibade meistedamist suundusime Grampians rahvusparki. Valisime pooleteisttunnise raja, mis lõppes mäe tipus kauni vaatega ümbruskonnale. Turnisime niisama kivide otsas ja ajasime teistele tuistidele hirmu peale. Väike lõuna ning alla tagasi. Seltskond oli vägagi lõbus ning lauldes oma rahvushümne jõudsime autode juurde. Käisime veel mingit juga vaatamas, mis osutus nireks ning lõpuks ei jõudnud ära oodata maiuspalaks jäätud jäätisekohvikut, mis pidavat ümbuskonna parim olevat. Ei kurda...suurepärane matka lõpetus.
Feliscityga sai hüvasti jäätud ning lubasime hullumeelse eurotripi kunagi korraldada.
Tagasisõit oli järjekordselt piinaikas, kuid üpris elevust tekitav, kuna keegi ei teadnud, mis edasi saab.
Kristina jätsime lennujaama ööbima, kes oletatavasti sõitis järgmine päev oma sõbrannaga Aucklandi ja meie Katriniga otsustasime järgi proovida hundai autoistmed, et hommikul varakult auto tagasi anda. Niisiis magasime mingil suvalisel tänaval rendifirma kõval, mis just eriti luksuslik polnud :P. Oma rõõmuks sain aga teada, et minu couchsurfer Paul lubas mulle järgmine õhtu kl 23.30 lennujaama järgi tulla.
Järgmine päev chillisin pea kogu päeva lennujaamas ning lõpuks suutsin ka paanika tekitada, kuna check in-is nõuti ka tagasisõidu piletit, mis mul välja prinditud polnud...küsimuse peale miks?? vastati, et they are happy to have you but they are happy when you are leaving too. Hah! Huvitav maa!

Great Ocean road

Hommikul oli Damo v2ga abivalmis ning viis meid lennujaama l2hedal asuvasse rendifirmasse. Enne seda korjasime ka uimase Kristina peale ning lootsime, et tegu on toreda reisikaaslasega.
k6ik asjad mahtusid just napilt 2ra meie pisikesse Hundai Getzi ning asusime teele.

sõit oli t6esti imekaunis, kuna tee v22nles m66da ookeanikallast...yhel pool rahvuspark ning teisel pool ookean.
Ühes peatuspuntis tutvusime ka mootorratturitega, kes olid läbimas sama teed ning viskasid niisama huumorit. Autosse tagasi minnes oli meil väike kartus, et äkki hakkavad terve tee meid jälitama, kuid mine sa tea, kus me nad maha raputasime :D
Hakkas juba h2marduma kui kaheteist apostli juurde j6udsime, kuid Suur Ookeanitee veel j2tkus. Kerge vihmasadu rikkus muidugi kauni p2ikeseloojangu 2ra, mist6ttu peatusime igas lookout-is vaid mõne sekundi. Uskumatu, mis kujundid ookean oli kaljust vorminud!
Jägmiseks võtsime ette ülipikana tunduva sõidu Hamiltoni...kuna oli jälle pime, siis siltide lugemine ja roadkilli vältimine oli raskendatud. Kiusime eike, et mis me sinna ronime...mingi suvalise Felicity juurde, kuid kohale jõudes oli kogu pahameel pühitud. Söök ootas ning voodid olid meile tehtud...midagi paremat ei osanudki soovida. Hästi amas majake oli, kus elasid Felicity vanemad (isa oli politseinik :D). Felicity ise on 27 ning koolis kekaõps...ülisõbralik ning elav.
Peale õuna-kaneeli muffinite nautimist otsustasime koos Felicityga järgmine päev hoopis Hamiltoni lähedal asuvasse rahvusparki külastada...mmm kui hea oli soojas kohas magada!

Tagasi Melbourneis

J2rgmisel p2eval nautisime praamis6itu, kus lasin endale ka n2omaalingu teha, et sisseelada Uus-Meremaa mauri kultuuri.
Melbournis pidime 66 veetma CS Damo juures. Ypris harjumatu oli trammidega m66da Melbourni ringi s6ita, et 6iget kohta leida.
V2ga jutukas ja seltsiv sell oli see Damo, kes on maakerale vist kaks ringi h22letades peale teinud.
J2rgmine p2ev k2isime turul, et endale soojad kindad osta ning saime yhe hollandi tydrukuga kokku, kes lubas mulle New Zealandi Lonley Planeti anda. Tydruk oli aga ypris veider ning teatas j2rsku pizza restoranis, et peab minema...niisiis j2rgnesime talle tuilmalt, kuna keegi t2pselt ei jaganud , mis toimub...selgus, et tydruk tahab raamatu eest 30 dollarit ( poes saaks 36 dollariga), millega ma n6us polud ning h2mmingus l6petasime j2litamise(pildil Katrin,Damo, tema sõber Aafrikast ning tüdruk Hollandist). Edasiseks missiooniks oli meil leida Katriniga homseks auto, et Great Ocean roadile minna. Olime k6ik v6imalikud kuulutused l2bi helistanud ja hostelid l2bi k2inud, et rideshare saada.
L6puks otsustasime siiski auto rentida ning maksta juurde selle eest, et kumbki meist 25aastane pole. Gumtreest leidisin veel yhe sakslase Kristina, kes soovis kah Suurt Ookeaniteed näha. Suht 6nnelikult laabus k6ik ning auto rent v2ga kalliks ei l2inud...eriti kui Kristina meiega yhineb. Plaan oli kaheks p2evaks minna ja 66 veeta Felicity juures, kes elab Hamiltonis ning kutsus mind enda juurde kui couchsurfingusse kuulutuse Great Ocean roadi kohta panin. L2heb j2lle rallitamiseks!

Tasmaania lõpp

Järgmise hommiku veetsime Launcestonis, kuhu sain lõpuks hambaarsti aja (levi pärast polnud võimalik kokkuleppida). Linn mulle meeldis...palju victoriastiilis ehitisi ning ilm oli soe. Arsti juures läks vist 3 min, kuna tehti jälle mingi ajutine värk, sest oletasin, et lähen kolme kuu pärast koju tagasi ( ei tea, kust see küll tuli :D)
Tegime elu kiireima muuseumituuri Queen Victoria muuseumis ning liikusime üles lõuna poole edasi.
Peatusime Exeteri lähedal asuvas külakeses, kus asus laboünt ning muud mõistatusmängud. Päris kihtv oli mööda laboünti ringi joosta ning linnupuuri otsida (pärast pidi tee tagasi ka leidma).
Edasi oli meil plaan minna Beauty Pointis asuvasse Platipus House-i, kuid viimane ekskursioon toimus juba 15.30, kuhu me muidugi ei jõudnud. Vähemalt saime üle pika aja varakult ööbimispaika, milleks oli Greens Beach. Magasime viimase öö kalliks saanud autos ning nautisime oma grillioskuse tulemust päikeseloojangul.
Hommikul ärkasime muidugi varakult ning suundusime hommikusöögiks lähedalasuvasse rahvusparki. Läbi metsa kõndides nägime, et metsatulekahju oli ikka üpris laastavat tööd teinud, kuid künka otsast vaade ookeanile oli siiski säilinud.
Saime ka 20 dollari eest nokkloomade eluga tutvuda(läksime teisile katsele). Väga veidrad loomad ikka. Lisaks nokkloomade söötmisele, viidi läbi ka sipelgasiilide toitmine. Küll nad olid alles armsad! Kitsas roosa pikk keel tungis läbi puutüve, et selles jooksavid sipelgaid süüa...neid sai lausa paitada, kuigi pidi ettevaatlik olema.
Jägmiseks peatuseks valisin meile meefarmi, kus võis kõikvõimalike maitsetega mett proovida.
Ennem kui tagasi Devonporti jõudsime, peatusime Sheffieldis. Külake on seinamaalinguid täis ning parajasti toimus ka kunstifestival, mille käigus valmisid suured suured meistriteosed.
Jägmine missioon oli auto lammutustöökotta toimetada ning asjad Gigerbread hostelisse viia.
Küll see mees viskas ikka nalja, et me röövime ta paljaks, kuna pole taolise autoga midagi peale hakata ning me pidavat ikka õnnega koos olema, et radiaator õhku ei lennanud...muide, ma ei teadnudki, et olukod nii tõsine oli :D
100 dollarit Katrini taskus ning hosteli elanike ja linnaga tutvuma!
Sain veel ühelt saksa poisilt mingite hotellide aadressid, kust tema Pethis ja Broomis tööd leidis...aitäh...toredad poisid olid!

Liiga kaugel, et postitada

Hei, hei..
Viimasel ajal on syndmused v6tmud kogu mu aja ning ei taha yldse l2paka taha istuda...elus ja terve ning uus-meremaad avastamas...eks ma melbourni lennujaamas j2tka kirjutamist.
tsauuuuu

Tore onu Mike!

Hommikul tegime väikse metsaringi ning tagasi Hobartisse. Teel ostsin endale 50sendise muuseumis, kus tutvusime Tasmaania aborigeenide eluoluga ning ainulaadsete loomadega. Ootasin pool päeva ilmaasjata kõnet kindlustusest ning järjekordses kohvikus oma läpakaid laadides suutsime tekitada täieliku paanikaosakonna. Katin avastas, et praamipiletid on kõik väljamüüdud ning ainuke võimalus oleks üks päev hiljem poole kallimate piletitega mandrile saada ehk 600 dollari eest, mis väga kõne alla ei tulnud. Nimelt oli probleem autokoha saamisega, mistõttu võtsime vastu otsuse, et jätame auto Tasmaaniasse (mida Katrin oleks Melbourneis nagunii teinud). Suures paanikas ostsime endile praamipiletid ära, mida pärast maharahunedes mitu korda kahetsesime, kuna lennukiga oleks kolm korda odavamalt mandrile saanud. Mis seal ikka...saab rahulikult filme vaadata ja lebo päeva teha. Katrin leidis enda autole lammutuse, kus makstakse talle 100 dollarit ning broneerisime endile kohad Gingerbread hostelis. Sundisime end õnnelikena tundma, sest vähemalt saab midagigi auto eest ning me oleme siiski veel Austraalias!
Vägagi viltuste nägudega sõitsime Coles Bayle(mööda rannikut), kus pidi meid mingi CS enda poole võtma. Peatusime lookoutide juures ning veendusime, et vesi on liiga külm ujumiseks.
Meil olid suured kahtlused selle inimese suhtes, kuna ta pidavat töötama ise majutuskohas...kas sai ta ikka õigesti au, et me ei taha tuba reserveerida? :D

Kohale jõudes ja hämmingust üle saades mõistime, et oleme õnnega siiski koos ning saame korralikult soojades voodites magada.
Mike on 49 aastane muhe mees, kes töötab ja elab Iluka majutuskeskuses ning näitas meile kätte toa, kus võime rahuliku öö veeta. Tegime talle tatraputru, mille peale ta oli meeldivalt üllatunud ning leppisime kokku, et läheme hommikult kl 7 ookeanisse ujuma (Mike ei uskunud, et mõtleme seda tõsiselt). Saime teada nii mõndagi Tasmaania inimeste kohat, kes on veidike omamoodi, kuid vägagi lahked ja sõbralikud. Mind muidugi köitis uskumatu sufivideo, millega Mike tutvustas Tasmaania hiigellaineid.
Hommikul sai karastus külmas vees tehtud ning pikalt budismist ja alternatiivravi teemadel Mikega räägitud, kes oleks vist 10 järmist tundi veel lobisenud. Parim osa oli muidugi see, et sain oma laua talle 50 taalaga maha müüdud, kuna ta pojad pidid surfama...jehhuu...mõtlesin juba, et pean ta kurvalt tänavale jätma.
Saime kaasa veel mõnusa toidumoona ja vägagi hea tuju. Esimeseks peatuseks oli Coles Bay jures asuva rahvuspargi turismimagnet Wineglass Bay, millele vaade oli tõesti imekaunis.



Kuna enamasti tutvume Tasmaania loomastikuga autoteedel, kes on suht moonutatud (auto raskust tunda saanud), siis otsustasime ka wildlife pargis ära käia.
Küll sai alles palju tasmaania kuradeid, känguruusid, vombateid, emusid, jaanalinde, koaalasid ja papagoisid nähtud!
Kuna ilm oli vihmane, siis väga väljas ei tahnud olla ning pigem oleks ainult autos istunud ja sõitnud. Väikese peatuse tegime St Helenas, mis pidavat hästi armas kohake olema, kuid vihma tõttu oli meie ainukeseks mõtteks sealt põgeneda :D
Järgmine peatus oli järjekordne kosk, mis on Tasmnaania veerohkeim ning tõsiselt väärt vaatamist. Endale ööbiskoha leidmisega jäime jälle hiljaks ning sõitsime tunde kuskil kuusateel metsas...lõpuks leidsime ikka koha kuskil karavanpargi lähedal ning nautisime üle pika aja sooja ööd autos.

wild west

Hommikul sai 3 tunnine matk läbi metsa kose juurde tehtud, mis pidavat Tasmaania kõrgeim olema 104m. Sinna oli ehitatud rippsild, mis viis teisele poole orgu ja tundus üpris himuäratav. Kõrguse kartjatele väga ei soovita, kuna sild oli väga kitsas ja võrest, mis pidevalt kõikus.
Külastasime Queenstowni, mis oli järjekordne kaevanduslinn mägede vahel, kuid kõik need vanad ehitised andsid linnale erilise hõngu...väga meeldis. Ainuke halb asi oli see, et mu tuli hambast jälle sama tükk ära (kuna krooni mulle sinna peale ei pandud), mis tähendas, et pean kiiremas korras arsti juurde minema. Kahjuks olin leviaugus ja meil mõlemal telefoniakud ka tühjad. Mõtlesin, et homme hakkan seda asja ajama.
Edasi võtsime suuna Tasmaania suurima tammi poole, mis asus jälle kuskil metsikus läänes järvede ja mägede vahel. Sinna jõudsime alles pimedas ja jäime ka ööseks.
Tamm oli tõesti võimas, kuid meil tuli Hobarti poole kihutada, et levi leida ja võib-olla ühe CS juurde saada (olime 4 ööd autos maganud).
Kuna tegemist oli pühadega ja austraallased puhkasid reedest teisipäevani, siis kindlustusest teatati mulle, et üksi hambaarst ei tööta. Lootsin veel, et äkki homme saan ja otsustasime järgmine päev uuesti Hobatisse tagasi tulla ning üheks päevaks Lõuna-Tasmaanias ära käia.
Kogu tee oli õuna ja muid puuvilja farme täis ning koduustel müüdi odavalt värskeid puuvilju. Järjekordne ebaõnn järgnes meile, kuna jäime Hasting koobastesse minekuga hiljaks ning soojas välibasseinis ka ujuda ei saanud...pagana Ozid töötavad ainult kella 3.30ni! Mis seal ikka...läksime metsa jälle. Vähemalt leidsime ilusa piknikuala, kus sai elavat tuld teha. Siiski oli pime ja nagu meil juba siin kombeks on, siis pole pimedas midagi teha ning me läheme magama...mõnikord juba kell 7 õhtul :D Tavaliselt ärkame ka juba koidikul...kella kuue paiku.... Pool 7 hommikul on täitsa valge ja siis tavaliselt sõidame uusi kohti avastama...hull värk see metslaseelu! :D

Cradle Mountains

Kihutasime kohe järgmiste mägede poole, mis on koduks enamustele Tasmaania loomadele. Teel sai veel hirmkallist bensiini ostetud, aga mis teha kui viibid täiesti pärapõrgus.
Rahvusparkidesse sisenemiseks on vaja enale luba osta, mis auto kohta läks meil 60 doltsi. Tasmaania põhiliselt turismist elabki, mis tähendab, et igale poole, kuhu lähed, pead maksma.
Parki pääses vaid spets bussidega ning ei ütleks, et me selleks matkaks väga varustatud olime. Kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud endale piisavalt vett varuda, kaarti hankida ning kella kaasa võtta. Plaanis oli muidugi kõige kõrgemal tipus ära käia, mis väidetavalt pidi 8tunnine ettevõtmine olema. Kuna kaart meil puudus, siis õiget rada me üles ei leidnud ning läksime suvalist rada pidi, mis pidi 3tunnine matk olema. Loodus oli tõesti vapustavalt kaunis, kuid kõik rajad olid matkajaid täis. Teekond sarnanes kohati Eesti rabadele ainult, et kõrval laiusid kaunid mäed, mille otsa tuli ronida. Polnud varem kunagi nii „päris“ mägironimist teinud.
Jõudsime ühe 1240 meetrise mäe otsa ning tegime lõunapausi...mõtlesime, et see ongi kõik ja hakkasime teist teed tagasi minema. Järgmised sildid näitasid meile Cradle Mountain summiti poole...3-4 tundi. Kuna seda meil enam plaan valluatada polnud, siis mõtlesime, et ei hakka ronima, kuna tee tundus kohutavalt järsk ja kivine. Saime 10 m edasi minna kui mina teatasin, et pean seal otsas ära käima....ega Katinil siis enam midagi üle ei jäänud...veidike muretsesin küll tema pärast, kuna ta kardab kõrgust ning mina lippasin koguaeg ees ära (talle meeldib rahulikult matkata). Kogemus oli ülivinge, kuna mõned surmahirmus vastutulevad naised väitsid, et ei kavatse enam kunagi midagi nii hullu ettevõtta. Õnneks olid pilved just haitunud mäe otsast kui meie tippu jõudsime ning saime seda imelist vaadet 1560 meetri kõrguselt vaadata.
Katrin kartis alla tulekut veel rohkem ja minul oli hirm aja ees, kuna arvasin, et sellise tempoga enne pimedat parklasse ei jõua. Ka vett polnud enam ning mööduvatelt inimestelt tuli aega küsida. Mäe otsas saime teada, et viimane buss pidavat 18.30 minema, mis tähendas, et meil oli 3 h aega, et alla jõuda. Kandsin ka Katrini seljakotti, kuna tal oli üpris ebamugav sellega end kividelt alla libistada ja kõgusekartus võib rohkem paanikasse viia kül. Jalad olid üpris läbi kui sellest järsust kivisest nõlvast alla saime ning jalutasime rahulikult edasi kuni tulid sildid, et ühelt poolt järve on 2 h parklani ja teiselt poolt 2,5 h (kell võis kuskil pool 6 olla). Mina olin üpris närvis, kuna tõesti ei viitsinud pärast 3 tundi oma auto juurde pimedas vantsida. Rada ei kergendanud olukorda, kuna pidi mööda kaljunõlva koguaeg üles-alla ronima ning kiirustades sõid vabalt jalga nikastada või alla libiseda. Siiski lisasin kiirust ja jätsin Katrini maha, et äkki jõuan bussi kinni hoida. Poole järve peal nägin inimesi ja küsisin kella, kuna arvasin, et nagunii enam ei jõua ja võtsin vabamalt. Kuna mulle teatati, et kell on kuus, siis hakkasin sörkima. Uskumatu, aga sain bussi kätte, mis tahtis lahkuda 18.20...ära ka rääkida ei õnnestunud, kuna juht väitis, et tunni pärast peaks uus tulema :D kokkuvõttes oli suht mõttetu kiirustada ning seal külmetades uut bussi oodata. Katrin jõudis ka 10 min pärast, mis tähendaks, et oleks vabalt väidetava viimase bussi peale jõudnud.
Mis seal ikka...õnnelikult jälle auto juures ning järgmine probleem...tahaks sooja dušši alla saada. Leidsimegi pimedas ühe karavanpargi kose lähedal, kuhu järgmine päev oleks nagunii läinud. Hiilisime salaja dušši alla ja kerisime jälle õnnelikena autosse magama.

Spirit of Tasmania

Nii kutsutakse praami, mis sõidab ligikaudu 430 km mandrilt lõuna poole, milleks kulub pea 10 tundi. Pilet läks koos autoga maksma kuskil 200 dollarit ühele inimesele (lennukiga saaks neli korda odavamalt).
Tunne oli nagu sõidaks laevaga Rootsi...samad meelelahutused ja võimalused. Istusin peaaegu kogu aja kinos ja vaatasin filme ning kuulasin põnevatest Tasmaania loomadest juttu ning illustreerivaid dokumentaale. Head filmid olid, eriti teemakohane austraallaste oma film Bran Nue Day. Naerda sai, sest nii see elu siin Aussis käib ja pealegi suubun ka ise varsti Perthi ning Broomi, kus see film tehti..soovitan vaadata. Filmi keskel jooksid pooled inimesed välja mööduvaid vaalasid vaatama, kuna valjuhääldist teatati, et vaalad ujuvad praamist paremal ja elevust oi kui palju.
Katrin pabistas nii hullult auto pärast, et eelmine öö magada ei saanud ja laeval tundis end eriti halvasti ja magamata. Vaeseke!
Päris koomiline ja paanikat tekitav olukord tekkis siis, kui praamilt maha tulime ja turvakontrollist läbi pidime sõitma, kus valikuliselt vaadatakse auto äbi, et mingeid puuvilju, juurvilju ja teisi keelatud produkte Tasmaaniasse ei toodaks. Porgandid ja õunad sõin praamil ära, kuid Katrin paanitses suvikõrvitsa pärast, mis meil varasemast oli järgi jäänud. Mina tahtsin nimelt selle alles jätta...põnev ju. Lõpuks suutis Katrin mind nii paanikasse ajada, et olin isegi rohkem närvis kui tema....ja just enne tollini jõudmist, leidsin veel enda kotist sidruni ning laimi (mis olime kuskilt puude otsast pätsanud)...hoidsime hinge kinni ja väitsime, et meil pole midagi ning pääsesime lihtsalt minema :D
Maha tulles oli muidugi juba pime ning otsustasime Devonportis ööbida (linn, kuhu praam randus). Järjekordne rannaäärne parka koos muusikat mängiva WC-ga :D
Parklas tutvusime ühe Taani tüdrukuga, kes andis meile nõu, kuhu minna ja hoiatas kurviliste teede eest. Üpriski informatiivne oli ja valisime Katriniga välja, kuhu jõuame ja mis kohad välja jätame.



Küll see öö alles oli külm, kuid magasin hästi, kuna lõpuks ometi oli mul padi.
Väike soojendusjooks hommikul mööda randa ja palju parem tundus.
Esimeseks peatuseks sai külake nimega Penguin. Nimelt võib seal vabat rannaääres elutsevaid pingviine näha ja tänavaid ehivad hiigelpingviinide skulptuurid ning seinamaalid.
Järgmiseks läksime nokklooma jahile, kes pidi Burnie lähedal Emu jões elama. Mets oli imeline koos oma hiiglaslike puusõnajalgadega...väga ürgne tundus. Muidugi nokklooma meil näha ei õnnestunud, kuna see üks maailma imelikum loomake(imetaja, kes muneb nagu lind, pardi nokaga, konna lestadega ning mao mürgihammastega) tegutseb põhiliselt hämariku ja koidu ajal...nagu enamus Austraalia loomi.
Edasi suundusime rahvusparki, kus sõitisme mägedest läbi ning ronisime kalju sees asuvasse aborigeenide koopasse...jälle päris kõhe oli, kuna kaljus olev lõhe oli vildakas ning sügav, mis tegi selle läbimise suhteliselt keeruliseks.
Kahju, et tulbipõllud olid tühjad sügise tõttu, kuid siiski sai käidud Tablecapel ning ronitud kõrgele Nut-i otsa, kust avanes imeilus vaade ookeanile ning Stanley linnale.
Esimesel päeval jõudsime veel külastada hiiglaslikku eukalüpti ning kauneid koski. Metsad on siin tõesti ägedad ja tundub, et kuskil kõnnivad ka dinosaurused ringi.
Kuna järgmine päev tahtsime Cradle Mountainsis matkata ja ronida (turistirohkem koht Tassies), siis poovisime õhtul jõuda võimalikult lähedale sellele rahvuspargile, mis tähendas, et Katrin pidi mööda käänulist kruusateed läbi mägede kuskil 100 km kihutama...aega läks kauem kui esialgu kaardilt vaatasime,kuna tee oli tõesti kohutav. Positiivne oli, et mina sain nautida imekaunist päikeseloojangut (Katrin ilmselgelt ei nautinud seda). Kuna kogu läänepiikond on Tasmaanias suht asustamata, siis mingeid külasid vahepeal polnud ning telefoni- ja raadiolevist võis ainult unistada...ka lähim bensukas oli 3h kaugusel. Mulle just meeldib hämaruses sõita, kuna siis on kõige tõenäolisem, et näed metsloomi. Nii olime kindlad, et nägime ka tasmaania kuradi ära, kes tahtis teed ületada. Tasmaania on koht, kus esineb road kill-i kõige rohkem üldse...enamsti jäävad rataste alla vombatid, possumid ja wallaby-d.
Sõites kartis Katrin pidvealt, et võime jääda oma katkise autoga keset mägesid ja mind tüütas pidevalt kassetilt tulev üks ja sama muusika (meil vaid üks kassett oli).
Lõpuks ikka jõudsime mingisse miniasutusse välja, kus asus üks puhkekeskus ning paar elumaja...parkisime auto jõe kaldale ning vältisime telgikohti, et mitte trahvi saada.
Katrin läks magama ja mina ei suutnud sellele metsikule loodusele vastu panna ning läksin meie kipaka taskulambiga metsa hulkuma. Päris kõhe tundus, kuna mets oli pime ning rada väga väike. Peale oravate v possumite nägemist, hakkasin tagasi minema, kuna tundus, et muidu läheb üks Eesti backpacker Tasmaania metsades kaduma.
Katriniga arutame alati, et kumba pidi autos magama jääda, kas nii, et ühel on pea varuratta peal ja teisel tungraual v hoopis mõlemal rooli pool. Seekord puhkas siis minu pea varurattal ja Katrinil tungraual.

Melbourne

Melbourneis päästis meid autos magamise eest CS Richard, kes elas korteris, kus oli kaunis vaade linnale, koos kõikide luksustega (bassein, jõusaal, saun jne). Ta on 45aastane firmajuht, kes kontoris töötama ei pea ja seetõttu sai ta meil 24 h silma peal hoida. Väga naljakas mees, aga samas ülisõbralik ja tegi meile kohe aguses segeks, et kõik on võimalik siin Austraalias (lubas mulle isegi ajutised juhiload välja ajada).
Esiteks me muidugi ei leidnud tema korterit tohutult suures Melbournis üles, mistõttu otsis Richard meid hoopis oma autoga mööda linna taga. Kõik läks õnnelikut :D ja juba samal õhtul tutvustas Richard meile Melbourni... armusin kohe alguses sellesse linna.
Melbourne sarnaneb rohkem Euroopa linnadega ja üleküllatud kunstiga. Skulptuure leidub iga nurga peal, samuti huvitava arhitektuuriga maju ja kunstigaleriisid/teatreid. Ka sport on väga tähtsal kohal (enamasti muidugi kriket, soccer, tennis ja sõudmine). Pm koguaeg toimuvad mingid üritused linnas ning tänavad on muusikuid täis.
Richard viis meid ka kasiinosse, mis on tema väitel maailma suurim suurlinna sees asuv kasiino. Väga võimas kompleks oli, kus aatriumis mängis klassikaline muusika koos kolme erineva purskaevuga ning kasiino ees võis jägida igal täistunnil tõrvikuest koosnevat tuleshowd...pole midagi nii suurejoonelist varem näinudki.
Richard tutvustas meile põhjalikult kasiino inimesi , masinaid ja põhireegleid. Huvitav oli ning lõpuks viis ta meid masina juurde ja pani oma 20 dollarit sisse. Mul ikka üdlse ei vea sellega, kuid Katrin tegi minu kaotuste vahele 20st dollarist 60, mille eest Richard meile pärast mitu korda kohvikutes välja tegi.
Melbourne on tõesti suursugune ja raekoja platsis laiub näiteks suur ekraan, kust saab filme vaadata v mõnele suursündmusele kaasaelada koos teiste linnaelanikega....väga huvitavaid lahendusi on leitud.

Järgmine päev viis Richard meid Ballarat-i, mis on vägagi ajaloolise taustaga linn. Nimelt leiti sealt esimene kullakamakas, millele järgnes tõeline kullapalavik...tõsine kaevanduslinn, kus on säilinud hooned 1888. aastast.
Samuti toimusid seal lähedal 1956. aastal OM sõudmises, millest on järgi jäänud monumendid ja autahvlid (kanalit ennast enam polegi- kuivuse tõttu).
Kogu sellele ajalootunnile järgnes shopping, et end vajaminevate hilpudega jälle varustada.

Õhtul võttis Richard meid oma külalistena kasiino ülemisele korrusele kaasa, kuhu pääsevad vaid kasiino liikmed. Saime veidike VIP-i elu maitsta. Lõime end Katriniga üles ning avastasime taaskord gamblingu maailma (mitte et mulle see meeldiks). Enamus olid kõik aasiast pärit mängurid, kes panustavad ikka väga suurte summadega. Saime janu kustutada avatud baaris ning tegime fotosessiooni avaras, kauni muusikaga tualetis

Viimase päeva veetsime Katriniga omapead Melbourne linna avastades(liiga palju Richardit oli väga väsitav) . Tegime tasuta bussiga linnale ringi peale ning külastasime tähtsamaid vaatamisväärsusi. Sai ka lõpuks Alice Imedemaal ära vaadatud 
Järgmine hommik kiirustasime juba Tasmaania praami peale, kuhu Richard meid kl 7 hommikul juhatas...tõesti pühendunud võõrustaja :D
Melbourne on tõesti selline linn, kus elaks hea meelega...natuke soojem võiks muidugi olla ;)

:D