Tunne oli nagu sõidaks laevaga Rootsi...samad meelelahutused ja võimalused. Istusin peaaegu kogu aja kinos ja vaatasin filme ning kuulasin põnevatest Tasmaania loomadest juttu ning illustreerivaid dokumentaale. Head filmid olid, eriti teemakohane austraallaste oma film Bran Nue Day. Naerda sai, sest nii see elu siin Aussis käib ja pealegi suubun ka ise varsti Perthi ning Broomi, kus see film tehti..soovitan vaadata. Filmi keskel jooksid pooled inimesed välja mööduvaid vaalasid vaatama, kuna valjuhääldist teatati, et vaalad ujuvad praamist paremal ja elevust oi kui palju.
Katrin pabistas nii hullult auto pärast, et eelmine öö magada ei saanud ja laeval tundis end eriti halvasti ja magamata. Vaeseke!
Päris koomiline ja paanikat tekitav olukord tekkis siis, kui praamilt maha tulime ja turvakontrollist läbi pidime sõitma, kus valikuliselt vaadatakse auto äbi, et mingeid puuvilju, juurvilju ja teisi keelatud produkte Tasmaaniasse ei toodaks. Porgandid ja õunad sõin praamil ära, kuid Katrin paanitses suvikõrvitsa pärast, mis meil varasemast oli järgi jäänud. Mina tahtsin nimelt selle alles jätta...põnev ju. Lõpuks suutis Katrin mind nii paanikasse ajada, et olin isegi rohkem närvis kui tema....ja just enne tollini jõudmist, leidsin veel enda kotist sidruni ning laimi (mis olime kuskilt puude otsast pätsanud)...hoidsime hinge kinni ja väitsime, et meil pole midagi ning pääsesime lihtsalt minema :D
Maha tulles oli muidugi juba pime ning otsustasime Devonportis ööbida (linn, kuhu praam randus). Järjekordne rannaäärne parka koos muusikat mängiva WC-ga :D
Parklas tutvusime ühe Taani tüdrukuga, kes andis meile nõu, kuhu minna ja hoiatas kurviliste teede eest. Üpriski informatiivne oli ja valisime Katriniga välja, kuhu jõuame ja mis kohad välja jätame.
Küll see öö alles oli külm, kuid magasin hästi, kuna lõpuks ometi oli mul padi.
Väike soojendusjooks hommikul mööda randa ja palju parem tundus.
Esimeseks peatuseks sai külake nimega Penguin. Nimelt võib seal vabat rannaääres elutsevaid pingviine näha ja tänavaid ehivad hiigelpingviinide skulptuurid ning seinamaalid.
Järgmiseks läksime nokklooma jahile, kes pidi Burnie lähedal Emu jões elama. Mets oli imeline koos oma hiiglaslike puusõnajalgadega...väga ürgne tundus. Muidugi nokklooma meil näha ei õnnestunud, kuna see üks maailma imelikum loomake(imetaja, kes muneb nagu lind, pardi nokaga, konna lestadega ning mao mürgihammastega) tegutseb põhiliselt hämariku ja koidu ajal...nagu enamus Austraalia loomi.
Edasi suundusime rahvusparki, kus sõitisme mägedest läbi ning ronisime kalju sees asuvasse aborigeenide koopasse...jälle päris kõhe oli, kuna kaljus olev lõhe oli vildakas ning sügav, mis tegi selle läbimise suhteliselt keeruliseks.
Kahju, et tulbipõllud olid tühjad sügise tõttu, kuid siiski sai käidud Tablecapel ning ronitud kõrgele Nut-i otsa, kust avanes imeilus vaade ookeanile ning Stanley linnale.
Esimesel päeval jõudsime veel külastada hiiglaslikku eukalüpti ning kauneid koski. Metsad on siin tõesti ägedad ja tundub, et kuskil kõnnivad ka dinosaurused ringi.
Kuna järgmine päev tahtsime Cradle Mountainsis matkata ja ronida (turistirohkem koht Tassies), siis poovisime õhtul jõuda võimalikult lähedale sellele rahvuspargile, mis tähendas, et Katrin pidi mööda käänulist kruusateed läbi mägede kuskil 100 km kihutama...aega läks kauem kui esialgu kaardilt vaatasime,kuna tee oli tõesti kohutav. Positiivne oli, et mina sain nautida imekaunist päikeseloojangut (Katrin ilmselgelt ei nautinud seda). Kuna kogu läänepiikond on Tasmaanias suht asustamata, siis mingeid külasid vahepeal polnud ning telefoni- ja raadiolevist võis ainult unistada...ka lähim bensukas oli 3h kaugusel. Mulle just meeldib hämaruses sõita, kuna siis on kõige tõenäolisem, et näed metsloomi. Nii olime kindlad, et nägime ka tasmaania kuradi ära, kes tahtis teed ületada. Tasmaania on koht, kus esineb road kill-i kõige rohkem üldse...enamsti jäävad rataste alla vombatid, possumid ja wallaby-d.
Sõites kartis Katrin pidvealt, et võime jääda oma katkise autoga keset mägesid ja mind tüütas pidevalt kassetilt tulev üks ja sama muusika (meil vaid üks kassett oli).
Lõpuks ikka jõudsime mingisse miniasutusse välja, kus asus üks puhkekeskus ning paar elumaja...parkisime auto jõe kaldale ning vältisime telgikohti, et mitte trahvi saada.
Katrin läks magama ja mina ei suutnud sellele metsikule loodusele vastu panna ning läksin meie kipaka taskulambiga metsa hulkuma. Päris kõhe tundus, kuna mets oli pime ning rada väga väike. Peale oravate v possumite nägemist, hakkasin tagasi minema, kuna tundus, et muidu läheb üks Eesti backpacker Tasmaania metsades kaduma.
Katriniga arutame alati, et kumba pidi autos magama jääda, kas nii, et ühel on pea varuratta peal ja teisel tungraual v hoopis mõlemal rooli pool. Seekord puhkas siis minu pea varurattal ja Katrinil tungraual.
No comments:
Post a Comment