HOBUSED

Pühapäeva hommikul ärkasin ja esimene mõte oli HOBUSED. Otsustasin, et tahan hobusefarmi minna...see oli mul üks eesmärkidest ja pealegi äkki saan Arturile piitsa sealt :D
Kuna hirmus tahtmine on ka Sinimägedesse minna, siis otsisin netist talle, mis jääksid mägedesse. Ühe leidsin ja otsustasin sinna kohale minna. Aga ohh häda...Tiina teatas, et täna osad rongiliinid ei tööta ja seetõttu oleks sinna sõit kuskil 3 h aega võtnud ja tagasi sama palju. Loobusin...sest helistasin tallidesse ning mulle öeldi, et mingit tööd pole pakkuda.

Läksime hoopis Tiina ja Marilyniga kalaturule...päris muljetavaldav...palju kala, mereelukaid, kajakaid, muid linde ja inimesi, kes kõige selle keskel oma seafood-i nautisid. Kohale sai tulla ka oma paadiga, mida me seekord ei kasutanud.

Järsku mulle aitas, kuna tahstin siiski hobusefarmi minna. Kuskil netist oli selline koht meelde jäänud nagu Warwick Farm...sama nime avastasin juhuslikult ka rongipeatuste listist. Mõeldud, tehtud...juba sõitsingi sinna poole. Küsisin kohaliket, kas siin hobusefarm on ja vastus oli positiivne..juhuu! Leidsin farmi ja nägin seal üht meest...küsin, kas siin kuskil juhataja ka on, mille peale mees ütles, et tema ongi juhataja :D Järgmine küsimus oli kohe, kas ma saan siin töötada. Rääksin oma kahenädalasest kogemusest Eestis, mida tegeikult pole ja olin tööle võetud. Kuna selleaastane boxing day (naljakas nimi kingituste avamiseks) jäi laupäeva peale ja Aussied saavad liiga vähe puhkepäevi, siis oli ka esmaspäev vaba päev, mis tähendas, et kõik kohad on suletud ja samuti puhkab ka sekrtär...seetõttu pidin teisipäeval uuesti tulema ja paberimajanudse korda ajama.
Farm on muidugi kesklinnast suht kaugel...kuskil 1 h rongisõitu (Sydney on ikka jube suur) ja peaks mainima, et see kant pole just kõige meeldivam..tšurkasid täis.
Kuna olin juba tripi ettevõtnud, otsustasin ka Olympic Park-i ära näha. See oli muidgi hullem rongide ja bussidega rändamine, kuna osad liinid ei töötanud, kuid siiski tasus ära. Park oli tõeliselt suur ja spordihooneid täis. Päris võimas võis seal olla kui olümpiamängud toimusid. Kuna aeg oli hiline, siis kõiki staadioneid vaatama ei saanud minna, kuid see ei takistanud mind..mõni aiaauk oli ikka v tuli oma suurepärast ronimisoskust ära kasutada :P Kõik nähtud, läksin väsinult koju tagasi...muidugi kesklinnast jalgsi (u 7 km). Mul on esimest korda nii, et kõndimislihased valutadad ja sääred lähevad krampi kui mäest jälle üles pean kõndima :P Aga pole hullu...varsti harjun ära.
Olen enda üle uhke, kuna oskan juba õigelt poolt inimestest mööda minna (ka trepist minnes hoian vaskaule ;)) . Kuid teed ületades, peab siiski väga hoolas olema ja tükk aega mõemale poole mitu korda vaatama, et mitte autodele ettejääda...bussipeatustega on natuke kehvem...tuleb ette ikka ja jälle eksimisi (ootan totakalt vales bussipeatuses ja lasen paar bussi mööda, ennem kui taipan, et tuleb teisele poole teed minna).

Eestlased!

Terve hommik koristamist ja söögitegemist. Kell kaks pidid meile külalised tulema.
Neid saabus vanuses 3 kuud kuni 60. Üdiselt võiks öelda, et kohal olid eesti naised koos oma kaasadega, kes olid nii Peruust kui Austraaliast ja Rootsist. Mõned olid ka täitsa Eesti pered, kuid valdavalt rääkisid naised omavahel eesti keelt ja mehed inglise keelt. Suht huvitav oli, kuna kõik peaaegu elasid alaliselt Sydneys. Tuli välja, et keegi ei tea tutvusrindkonnas poissi, kes on endale austraallanna naiseks saanud. Ehk siis mul oli õigus...naised on siin väga suure egoga...nii, et Eesti meestel pole väga mõtet endale naist siit otsida...eelistage eestimaist :D
Tegime ka plaani Sydneysse päris Eesti kohvik v pood teha...nalja sai...olin ilmselget noorim selles seltskonnas...pluss backpacker...kuid ei tundnud end halvasti.
Täna sai ka mullivannis sulidatud ja saunas käidud, mis oli eriti mõnus. Küpsetatud verivorstis pidin küll pettuma...Eestis on need ikka 5 korda paremad.
Vihma muidgi jälle kallas ja seetõttu tegin ainult õhtul Marilyniga väikse jalutuskäigu sadamas...pagana Sydney ilm!

Sydney jõulud

24. õhtu otsustasin ma veeta hoopis Oliveri ja ta sõbra Martini seltsis. Ei tahtnud tõesti siin majas perega veeta.
Otsisin Oliveri elamist(ühe tädi korter, keda ta tantsutab) kuskil 2 h, kuid lõpuks siiski leidsin. Sõime korraliku jõuluõhtusöögi ja vaatasime terve öö Eesti filme. Magama sain alles 6.30...nagu jaanipäev! Vahepeal kasutasime ka lukuabi teenust, kuna väikesel jautuskäigul õues, unusats Oliver võtmed tuppa ja sisse muukida polnud võimalik (akendel olid trellid ees).
Järgmine päev sadas ainut vihma ja minu plaanist randa jõuluvanasid pidistama minna, ei tulnud midagi välja. Kirun seda Sydney ilma praegu...2 nädalat vihma ja tormi...minu mägedesse matkamise plaanist ei tule ju ka nii midagi välja! :(

It'`s Christmas!

Mina olen täna juba piparkooke teinud, kuuske ehtinud ja niisama hea laps olnud.
Häid pühi kõigile ja suuri kingikuhjasid! Igatsen teid kõiki!
Kolmandal pildil on plastikpudelitest kuusk, mille leidsin Sydney tänavatelt ja teisel meie toas olev kuusk :)

EV aukonsul

Pole paha!
Tuli välja, et maja, kuhu lähen last hoidma, on Sydneys asuv Eesti Vabariigi aukonsuli maja. Avara sisekujundusega kolmekorruseline hoone, mis asub sadama ääres. Bassein, saun , mullivann...kõik olemas. Pluss veel kaater tagahoovis oleva paadisilla kõrval loksumas.
Tiina ja Raul teevad siin majas house keepingut, et maja tühjana poleks, kui aukonsul ära on. Marilyn on fantastiline tüdruk ja temaga juba naljalt igav ei hakka. Väga asjalik ja armastan, kuidas vahepeal inglise keeles rääkima hakkab. Meil on koos lõbus, kuna olen ise ka nagu väike laps, kes tüdineb ühest asjast ära, kui seda liiga kaua teha. Õpetasin Marilyinile võimemist ja vene keelt ning valmistasime Tiinale sünnipäevaüllatust. Mariliyn on hull poseerija ning tegime vinge photoshootingu kaatril. Õhtul läksime kaatriga sõitma ja Tiina sünnipäeva tähistama. Taevas oli megailus ja ei kahtle enam Sydney iluduses. Mulle helistas ka mees, kes lubas tööd otsida...vaatame näeme...

Peab meeldima!

Niisiis mu viimane kaunis nädalavahetus...
Laupäeval ärgates veendusin, et olin haige. Otsustasin kanada tüdrukutega siiski randa minna, mis sest, et nõrkus kontides ja kõhus keeras. Seiklesime poolteist tundi Manly Beachile, kuid see kõik oli seda väärt. Manly oli armas rannaäärne koht, koos ohtrate kohvikute ja ilusate väikeste majadega. Rand on jällegi surfareid täis, kuid rannaäär on palju kitsam kui Bondil. Hiljem ühines ka Brendan, kes õpetas meid lainetel surfama, kasutades oma keha surfilauana. Peaks mainima, et vesi on ikka külm siin võrreldes lõunas asuvate randadega, aga siiski vähemalt 21 v 22 kraadi. Õnneks saime Brendaniga tagasi ning valmistusime õhtul välja minema. Kulistasin endale kaks smectat sisse (mängisime joomismänge, mina koos smectaga) ja otsustasime Darling Harbourisse ühte fancysse kluppi minna. Tänu Brendani sõbrannale (kes on vähemalt 1.9 m pikk), saime kohe teisele korrusele sisse, vaatega Darling Harbourile. Väga õdus oli seal tänu punastele lampidele ja imelisele vaatele. Tundsin end sellel õhtul väga lühikesena, sest kõik Brendani sõbrannad ja üleüldse austraallannad on pikad. Chillisin kolme meeter 1,9pikkuse tüdrukuga. Peab mainima, et austraalia tüdrukud on väga ilusad, kuid poisid väidavad, et seetõttu ka suht bitchid.
Pärast klubi juhtus kummaline asi....kantseldasin oma purjus sõpru ja üks mees tuli väljas minguga rääkima. Ütlesin, et olen Sydneys ja otsin tööd. Järgmisena võttis ta mu numbri ja ütles, et räägib oma sugulasega, kes omab kohvikut linnas...igastahes andis ta mulle lootust ja tegemist polnud purjus inimesega.
Järgmine päev kanada tüdrukud lahkusid ja mina otsustasin Sydneyt kaema minna. Aitab töö otsimisest ja sellega ennast haigeks muretsemisest! Armastan street marketeid ja neid leidub nädalavahetustel palju. Nautisin aborigeenide muusikat tänaval ja nende kunsti laatadel. Hea on veel see, et igal pool saab toitu maitsta ja erinevate perfomingute osaliseks (vägevaim oli laivis spray värvidega müstiliste piltide tegemine ja klaasipuhumine). Järgmiseks külastasin uuesti Ooperimaja siseruume ja Royal Botanic Garden-it. Aed oli mõnus...Ühes kohvikus peeti seal pulmi koos aborigeenilaadse muusikaga ja aias elvaid kakaduusid sai peaaegu paitada, kuna nad olid liiga ametis käbide söömisega. Veel avastasin puu otsas istuvad nahkhiired e õigemini grayhead flyingfoxes. Neid oli seal lihtsalt nii palju, et alguses arvasin, et need on puulehed v viljad, kuid tegemist oli üpris suurte nahkhiirtega, kes mind jõllitasid kui puu all olin. Lugesin kuskilt, et neid on seal pargis 22 tuhat ja nad hävitavad puid. See oli tõsi...puud, mille otsas nahkhiired rippusid olid täiesti paljad, kuid eemalt vaadates jättis see mulje nagu oleks tegemist terve puuga.
Hiljem sain Monaga kokku (saksa couch surfer) ja otsustasime erinevaid linnaosasid uudistada. Tõeliselt kaunis oli Elisabeth Bay aed oma hiiglaslike kuldkaladega tiigis (ligi meetrised kalakesed). Samuti üllatas mind Woolloomoolloo oma väikeste pitsi meenutavate majadega. Sattusime ka ühte suurde sadamahoonesse, mis tuli välja, et oli hotell ja küsisime sealt endale õunu teele kaasa. No worries! Edasi tahtsime jõulukontserdit kuulama minna, mis toimus täpselt Sadamasilla all, kus mina elasin. Suurepärane vaade Ooperimajale ja jõululaulud...hakkas nagu natuke jõulutunne tulema. Igaühele jagati veel nänni, mis sisaldas küünlaid ja lutsukaid :D
Saksa tüdrukud kutsusid mind jõuludel enda juurde ja mingid prantsalased, kes olid ülinaljakad liitusid ka meiega. Igastahes väga tore päev oli ja Sydney on ikka avastamisrõõmu pakkuvaid kohti täis...
Õhtul koju minnes, sain teada uudise, et homme pole võimalik Brendani juures enam olla...pole hullu...kell 6 üles ja praamile, et East Balmaini minna lapsehoidjaks :)

Niisiis...sain just 5 min tagasi teada, et pean Brendani korterist homme välja kolima, kuna ta läheb juba homme Byron Bayle.
Asjad lihtsalt muutuvad iga sekund siin...õnneks lähen homme lapsehoidjaks ja loodetavasti saan seal siis ööbida. Sydneys on tõesti raske jõuludel ja uuel aastal elamist leida, kuna kõik reserveeritakse juba pool aastat ette.
Suht üllatav uudis oli, kuna veetsin tõsiset ilusa päeva.
Sydney hakkab mulle järjest rohkem meeldima

Kui Stefan lahkus olin 3h täiesti kivistunud...ei osanud midagi teha ja vihkasin Sydneyt veel rohkem. Inimestel on pidevalt kiire ja pole nii sõbralikud. Enamus vastutulevatest inimestest on asiaadid ja jõulud on lähedal :( Istusin arvuti taga oma hostelis ja minu juurde tuli üks mees ja andis visiitkaardi, sest arvas, et otsin tööd :P EI OTSI JU! Pidavat oma cv saatma ja mingie aadressile..kahtlane :P
Võtsin end kokku ja helistasin agentuuri, kus Stefan ka oli, et saada mõnda reklaami v filmi. Sellega läheb muidugi kõvasti aega, ennem kui mu profiil aktiveeritakse (mida alguses ei teadnud). Üldiselt on see ikka väga joppamise asi, kui keegi sind kuhugi tahab. See aga tähendas, et jään Sydneysse. Helistasin Brendanile e ühele couch surferile ja juba olingi peale rongidega seiklemist tema pool.
Polnud paha koht...uus maja ja rõdult näeb Sydney Sadamasilda. Brendan andis mulle võtme ja ka suur madrats sai minu jaoks täispuhutud. Kohe viis ta mind ümbruskonda vaatama...küll oli Sydney imeline pimedas ja üleni tuledes! kahju, et mul nii kehv digikas on. Brendani juures olles olen pidevalt tema sõpradega kohtunud...tal neid palju. Ennast tutvustan ma nüüd kui tüdruk koopast, kes elab polaaralal koos jääkarudega ja kütib kasukate saamiseks loomi. Müstilise külma koha nimi on Estonia. Brendan töötab Navy-s sukeldujana ja pole mingi ülbik :). Lisaks saan ma kasutada basseini, mullivanni, sauna ja jõusaali...pole paha ;)
Järgmine päev pidi ka kolm saksa tüdrukut tulema, kuna nad olevat kolm ööd juba van-is maganud ja palusid väga öömaja. Naljakas oli see, et Brendan ise läks ööks ära kuskile jõulupeole nii, et mina pidin maja valvama ja sakslastega tegelema. Saksa tüdrukud olid suurepärased, väga sõbralikud ja kurtsid kui raske on Sydneys tööd saada. Mul tekkis hirm ja hakkasin paaniliset mõtlema selle peale. Nüüd olen mõneks ajaks Sydneysse aheldatud, kuna ühinesin selle tobeda agentuuriga, mis läks mulle ikka natuke maksma ka. Otsustasin endale siin mingi töökoht leida, kuigi jäädavalt mulle Sydney ei meeldi.
Järgmine päev oli selline nagu tavalisel backpackeril ikka...cv-d ja muudkui jaga neid mööda linna laiali. Suutsin ainult viide kohta neid viia, kuna olin suht valiv. Pealegi see tundus nii mõttetu, kuna kõik kohad on jõuludeks endale lisatöötajad palganud. Olin liiga väsinud päevast ja mõtlesin, et aitab sellest jamast. kirusin, et kaotasin visiitkaardi ära, mis see mees mulle andis.
Järgmistel päevadel surfasin netis ja täitisn igasuguseid avaldusi...samuti käisin pildistamas agentuuri jaoks ning sain kokku Sannu venna Oliveriga, et natukenegi eesti keelt rääkida ja oma järjest süvenevast masendusest üle saada. Oliveriga jutuajamine mulle lootust ei andnud, kuna tema pole veel kolme kuu jooksul cv-d levitades tööle saanud (tantsitab tädisisid õhtuti).
Lisaks saksa tüdrukutele lisandusid meie kommuuni ka kaks kanada tüdrukut. Nad pidavat öömaja saama küll Brendani sõbra pool, kuid öö saabudes jäid siiski meiega. Brendani sõber elab suurepärase vaatega kohas...otse ooperimaja vastas ja vaade kogu linnale ja sadamasillale. Vot seal oleks alles vapustav uusaasta ilutulestikku vaadata!
Oli kätte jõudnud reede ja minu kehvem päev üldse Austraalias...ilm oli kohutav...sadas ja külm oli...minul muremõtted jõuludest ja aastavahetusest, kuna tõesti ei teadnnud, kus olla ja mida teha (paljud kohalikud lähevad oma perede juurde ja kuskile kaugele Sydneyst ära). Ei julge Brendanilt küsidagi kui kaua siin võin olla. Saksa tüdrukud leidsid endale mingi korteri ja üürivad nüüd seda välja. Olin täiesti jõuetu ja kõhus pidevalt keerles...üpris nutune päev oli. Teistega ma õhtul välja ei suutnud minna, kuna tundsin end haigena. Arvatavasti sain mingi toidumürgituse v viiruse, kuna terve öö magada ei saanud.
Õnneks on mul nüüd vähemalt natuke aimu, mis järgmine nädal teen. Lähen ühte last hoidma...tegemist on eestlaste perega ja vanemad töötavad nädala sees. Tüdruk on juba 8aastane nii, et probleemi tulla ei tohiks. Raha ma selle eest eriti ei saa (kui nende juures ei ööbi, siis 50 $ päevas), kuid vähemalt ei istu tegevuseta ja ei haudu habu mõtteid.

teade ;)

Muide jään jõuludeks Sydneysse ja uueks aastaks kah. Ma loodan, et Brendan ei pahanda...nii et kui kellelgi on mulle midagi saata, siis on teretulnud aadress:
Unit 706 L 7 55 Lavender Street
Milsons Point
NSW 2061
Australia

Sydney

Jason on liiga lebo nagu kõik austraallased. Väidetavalt pidi tunniga Brisbane-i jõudma, kuid startides viimasel minutil üllatas meid muidugi liiklus. Olin suht paanikas, kuna see odavlennufirma nõudis 30 min enne lendu check in-i ja hilinemisel lihtsalt jääd lennukist maha. Tormasin 21 min enne oma lendu check in-i ja Jason oli valmis mulle järgmist lendu välja ostma, kuid mul õnnestus viimasel sekundil ikka lennukisse pääseda...vot see oli kergendus!
Kirusin juba siis, et pean ma sinna Sydneysse ikka minema! Ajavahe on nüüd 9 h.
Ostsin endale kohe linna rongipileti ja day ticketi, kuna olin kindel, et läheb seiklemiseks.
Polnud aimugi, kuhu minna ning otsustasin mingi pargi kasuks, et natuke pikutada ja edasi mõelda. Kaardil peatus mu silm Hyde Pargil ning juba istusingi ühe teise backpackeri kõrvale, kes magas samas pargis oma magamiskoti sees. Avasin oma Austraalia raamatu täpselt selle koha pealt, mis vaade mulle pargist avanes......Sydney Tower.Teadsime täpselt selle seljakotiinimesega, mida kumbki tunneb ja peale pisikest uinakut helistasin Stefanile. Tuli välja, et tal läheb veel aega ja sain aru, et pean endale hosteli otsima, kuna neid pidi kesklinnas palju olema. Nii ma tegingi ja sain tohutust seljakotist lahti...järgmiseks pidin Bondi Beachile saama....vähemalt nii sain ma Stefanist aru.
Pärast 5 tundi teineteise otsimist Sydneys...kohtusime Kings Crossil. Stefil polnud niemlt krediiti ja ka mina ostsin vahepeal seda juurde. Ootasime teineteist 2 h küll Bondi Beachil, küll ma ei tea kus. Olin täiesti hulluks minemas, sest ei teadnud absoluutselt Sydney liiklusest midagi ja ega see väike linn pole. Ma polnud vist ühestki lausest õigesti aru saanud, mida ta mõtles ja kirusin, et kesklinna hosteli võtsin, kuna vbolla peame jälle 5 h teineteist taga ajama ennem kui kohtume.
Järgmistel päevadel kohtusime Kings Crossil paljude imeike inimestega, kuna see piirkond on Sydneys kõige hullem. Ka kolme eestlasega kohtusin lambist. Käisime Ooperimaja uudistamas ning Sadamasilda vaatamas. Tänavaesineijaid on Sydneys tohutult ja vaatasime nii mõndagi numbrit, kuid midagi väga eriist seal polnud, siiski nalja sai kui Stefan mõnda numbrisse kaasati :D Väike turismindus tehtud, otsustasime pühapäeva ka Bondi Beachile minna. Ütleks, et Sydney pole veel mind oma ehitistega üllatanud..ok...vbolla Sadamasild...see on lihtsalt niii ohutult suur, kuid Ooperimaja mind küll väga ei vaimustanud.
Rannas olin ka nagu rahutu hing...vesi oli külm...19 kraadi vist ja lamada ei viitsinud. Lõpuks läksime ka kaljudele ronima, kus avastasin oma lemmiku koha Sydneys. Ekslesime jälle ringi ja nautisme oma viimaseid õhtusööke ja jooke, kuna Stefi lennuk läks järgmine hommik. Peab mainima, et eksisime korduvat siin linnas ära, kas tänu minu kaardilugemisoskusele v Stefi kindlameelsusele. Tavaliselt olin mina süüdi. Meeldejäävaks on ka tutvumine ühe 56aastase vanamehega, kes suutis tunni aja jooksul vähemalt 50 lugu jutustada ja nalja teha.
Mul oli jälle ärev tunne...mis must saab?

Sunny Coast

Järgmisel päeval viis Jason mind Noosale (täielik kuurordlinnake) ja Thomas sõitis Gladstone tagasi. Tahtsin väga surfata, kuid see oli täiesti mõttetu üritus...isegi Jason ei saanud lainetest jagu ning nii lootsin homse peale.
Mind valdas ebaõnn ka järgmine päev, kuna lained olid lihtsalt hullumeelsed ja keegi peale minu seal rannas surfa ta ei üritanud...kuskil 10 min ja andsin alla.
Järgmine pärv lubas Jason mind King Beachile viia, kus pidavat normaalsed tingimused olema. Kuna mul oli varsti Sydney reis ees, siis otsustasin ma kuni viimase päevani, millal lähen. Ostsin lennupileti üks päev ennem...mitte just hirmkallis, kuid siiski 170 $ kõik kokku. Ma lihtsalt ei oska plaane teha ja mul polnud aimu ka, kus ööbin...nii, et otsustasin ühe öö veel kindlas kohas veeta, mitte kodutut jälle mängida. Rääkisin Jasoni pehmeks ning ta ubas mind Brisbane-i lennujaama viia (kl 6 läks lend) :P
Järgmine hommik üllatasin end ja Jasonit oma suurepärase lasanje valmistamisoskusega ja sõitsimegi King Beachile.
Kohe esimene laine ja olin laual püsti. Rand oli surfareid täis ja seepärast oli seal päris ohtik. Enamus surfaritest olid siiski mehed vanuses 12-55 :P
Vihkan baddelingimist...tundsin, et see ei vii mind kuskile edasi ja olin vahepeal päris merehädas, sest lained on tõesti tugevad ning liikusin märkamatult koguaeg sügavamale. Võiks öelda, et pool tundi kätega sõudmist laual ja 2 sekundit lainel liuelda ajas ikka marru küll. Pealegi tõmbasin mingi hingamislihase ära ja tundsin end eriti saamatuna. 2,5 h mässasin seal ja lõpuks andsin alla. Peale seda läksime Jasoni sõbra juurde, kes elas oma vanematega koos...e mõnus 2h-ne jutuajamine vägagi vabade ja naljakate inimestega. Ka Holger (malasia reisikaaslane) helistas mulle ja rääkis mis neil toimub.
Olen alati päev enne uude kohta minemist liiga mõtetesse langenud ja kerges stressis...sellest kombest pean küll üle saama. Teadsin ainult, et saan Stefaniga kokku ja kõik. Huh!

Kuna Thomasega ma tema festivalile minna ei tahtnud (kahtustasin, et see mingi narkoüritus), siis sain ikkagi öömaja ühe tema sõbranna pool. Suht naljakas oli niimoodi ennast ööbima pressida, kuid koht ei olnud kesklinnast väga kaugel (nii mulle väideti). Ütlen ausalt, et mul polnud õrna aimu ka, kus viibin ja orientiiriks võetud pagaripood, org ja bensukas, olid siin linnaosas tegelikult iga nurga peal. Ütlesin Thomile ka , et ei saa absoluutselt aru nendest bussidest ja orgusest, mis siin on...aga loodsin ikkagi õhtul koha üles leida.
Otsustasin oma sünnipäeva ka Brissis tähistada ja ajasin Andre ja kompanii välja. Nimelt on nüüd enamus Athertoni eestlasi Brissis tööl. Meil oli tore eestalste punt...Andre, Priit (Athertonist), Margus ( e Pang-Evelini vend), pluss hiljem ühinesid kaks poissi ja tüdrukut. Nalja sai...eriti kui läksin oma sünnipäevakleidiga possumeid puu otsa pildistama v tegin kodututega
Muidugi tuli probleem kodu leidmisega ja siirdusin igaks juhuks hoopis Priidu ja Andre poole ööbima. Järgmine päev oli suht naljaks kui üritasime kolmekesi minu seljakoti asukohta kindlaks teha. Pärast pikka lootusetut otsimist, küsisin taksojuhilt kaarti ja leidsin lõpuks oma orus asuva maja üles. Õhtul läksime elu igavamat ja kohutavamat filmi vaatama- Priidu valik :P Pärast 2 h piina jätsin poistega hüvasti.
Esmaspäeval jälle Sunshine Coastile tagasi, kuna tahtsin veel surfata. Brisbanes oli hirmuäratav see, et tänavalkõndides jalutavad inimesed vastu ja räägivad eesti keelt...polegi ainulaade Estonia seal :P. Brissis sai tehtud ka natuke shoppingut, kuna asjad hakkavad mul meeletust kasutamisest ära lagunema (käekott, päevitused, jm) :P

Sunshine Surf

Oi kui laisk kirjutaja ma olen!
Saingi oma esimese surfi kogemuse. Päris hea tunne oli laud käes lainete poole joosta. Nagu päris surfar! Olukord muutus, kui hakkasin tundma seda jõudu, mis lainetel on. Hea , et Jason mulle oma särgi andis, muidu poleks vist oma päevitusi lainete vahelt enam leidnud.
Uskumatu...tavaliselt saan ikka kuidagi asjadest jagu, kuid nüüd tundus absoluutselt VÕIMATU lainete vastu võidelda. Vesi on nii soolane ja silmad kipitasid koguaeg kui järgmine laine jälle näkku paiskab...tundsin alguses end nagu peksukott, sest olin täiesti võimetu selles keskkonnas midagi tegema. Jason on vähemalt hea õpetaja ning tegi põhiasjad liivale joonistades selgeks, kuid praktika oli veits keerulisem. Tuleb tunnistada, et tingimused olid ka kehvad (tuul puhus valest suunas-põhjast) ja arvatavasti kestavad need terve nädala. Siiski ei jätnud jonni ja hambad ristis rühkisin uutest lainetest äbi, et sügavamale vette saada. Tüütu oli see õige laine ootamine...küll olid need "liiga täis" või tulid väga ootamatult. Kuskil kolmandal korral sain isegi lauale püsti ja sõita 2 m :D. See oli super äge tunne, kuid kahjuks jäi peaaegu ainukeseks. Olin end suht ära väsitanud lainete vastu võideldes (mõttetu üritus) ning leppisin põlvede peal istumisega kui õigele laineharjale sain. Tuleb mainida, et lained polnud just väga kõrged ( umbes 1,5 m). Olin siiski õnnelik... olenemata soolasest veest mu kõrvas, ninas ja suus :)
Selgus, et jääme Thomasega veel üheks ööks Sunshine Coastile ning siis Brisbane :)
Õhtul läksime kellegi housepartyle, mis tähendas jälle meeletut enesetutvustamist...pean endale uue loo välja mõtema...olen Eestist põgenenud vang ja põgenesin Aussi?
Igastahes ei jõua ära oodata, millal saan eesti keeles rääkida 

Sünnipäev ja Gladstone

Jah, täna on mul sünnipäev ja selle auks hääletan Airliest Gladstoneni (u 600 km), kus pidi mind keegi Thomas enda juurde võtma. Algus ei läinud just eriti libedalt, kuna hüppasin liinibussilt liiga vara maha ja pidin seetõttu pikalt kõndima. Ilm oli kohutavalt palav...pole kunagi nii sooja sünnipäeva olnud  Kuna jaks sai otsa, siis alustasin juba linna sees hääetamist ning sain Prosepineni. Seal tundus taas lootusetu olema, kuna viibisin natuke halva koha peal (vbolla mu kannatamatus oli palavast ilmast tekitatud). Mind võttis peale üks farmer, kes viis mind nats edasi ühte bensukasse (teel näitas oma farmi ja tegi mulle selgeks, et hobusega Austraalias rännata pole väga mõistlik :P). Bensukas tegin kiire icekohvi jahutuse ja juba tahtis järgmine inimene mind Mackaysse edasi viia. Tegu oli järjekordselt toreda mehega, kellega vahepeal otsisime mu mobiili taga :D. Mackays korjas mind üles rekka, kes sai ainult 15 km küüti anda, kuid õnneks helistas ta oma sõbrale, kes ootas mind ära ja istusin järgmisesse tohutult suurde rekkasse :D. Ei varjanud kellelegi, et mul täna sünnipäev on ja seetõttu sain ka online õnnesoove :P
Rekka sõitsi ise Brisbane (kuhu plaanisin ka minna), aga olin juba Thomiga kokkuleppinud, et tulen Gladstone-.i. Meil oli üpris lõbus ja rekkajuht rääkis naljakaid asju ning lubas mul nöörist tõmmatavat signaali anda. Tuut-tuut, lasin ees unelevatele autojuhtidele. Põnev oli kuulda, kuidas rekkajuhid omavahel pidevalt suhtlevad raadiosaatjatega, eriti kui näevad teist rekkat mööda sõitvat. Oehh...üle 400 km oli päris pikk maa sõita ja peaks ütlema, et ümbruskond ei teinud seda sõitu huvitavamaks, kuna kõik oli kuiv ja põlde täis.
Gladstones ootasin Thomi bensukas ja suhtlesin nii kaua mingi suvalise mehega (inimesed on siin sõbralikud ja tulevad ise rääkima). Saabusidki Thom ja Matt. Neil oli kena maja ning ma sain omale armasa väikse toa. Otsustasime, et läheme Thomi ägeda van-iga ühte kohalikku baari mu sünnipäeva tähistama ja niisama nende sõpradega kohtuma. Thom ja Matt töötavad samas tehases elektrikutena. Lisaks mängib Thom trumme mingis bändis ja Matt sõidab bmx-iga. Gladstone on üldse Queenslandi suurim tööstuslinn...inimesed, kes siin elavad, töötavad tehastes ja kogu linn on neid koledaid ehitisi täis. Gladstone paikneb mereääres ja siit on võimalik pääseda imelisele korallsaarele Heronile, kus augustis saab merikilpkonna beebisid vette aidata (ainult 5% kilbudest jääb elama).
Selles pubis oli üpris palju rahvast ja kõik nad mängisid viktoriinitaolist mängu. Ka meie ühinesime sellega ning päris palju küsimusi oli just Euroopa kohta. Järsku tuli aeg, kus mingile väikesele poisile hakati sünnipäevalaulu laulma ja Thom jooksis ruttu õhtujuhi juurde ning ka minu sünnipäev kuulutati välja...nii et ka mulle lauldi lauluke ära. Gladstone kuttidelt sain ka enale uue hüüdnime...Estonia...mitte just eriti haruldane Eestis, kuid midagi eksootilist Austraalias.
Järgmine päev võttis Thom ennast töölt vabaks (sicky day) ja sõidutas mind mööda Gladstone ringi. Keset linna seisis ka kaunistatud kipakas jõulupuu, mille mina lihtsalt naersin välja (Eestis keegi lihtsalt ei ostaks nii hõredat nulgu v mingi taoline puu oli). Thom viis mind ka kohta, kus ta tavaliselt käib vesisuusatamas ja wakeboardiga sõitmas. Oleks ma järgmine nädal ka seal olnud, siis oleks saanud sõitma minna...deem...aga küll ma veel jõuan ;)
Järgmisena läksime Agnes Waters-ile, mis oli järjekordne mereäärne kuurordlinnake. Tõesti kaunis koht ja surfamiseks ideaalne. Kohtusin seal ühe Maggielt leitud tuttvaga, kuid pikalt ei vestelnud. Istusime rannas ja nautisime mitte millegi tegemist. Enne seda panin pihta ka ühe vilja (see sama, mis sarnaneb ananassiga), kuna puu oli madal ja tahtsin Mattile kingituse viia.
Õhtul tegi Matt meile BBQ, mis oli tõesti delicieous...hakkan nendega juba harjuma.
Järgmisel päeval pidin Thomiga Brisbane sõitma (mis tähendas, et minu hääletamistel oli lõpp). Jep, mul vedas, et Thomil olid samad plaanid, kuna pidi mingile festivalile minema. Kuid enne Brisbane, pidime peatuma Sunshine Coastil, mis asub 80 km Brissist. Seal elavat ta sõber, kelle juures mõtlesime ühe öö peatuda.
Sõit oli järjekordselt pikk...400 km, mis tähendas, et ei jõudnud ära oodata Maroochidore, kus Jason elas. Kohale jõudes valdas meid mõlemaid rõõmutunne, kuna Jason oli väga kihvt ja sõbralik...samuti oli ta end varustanud õhtusöögiga, kuna teadis, et me näljased oleme.
Sunshine Coast on samuti surfarite pärusmaa ja õnnistatud ilusate randadega. Minu heameeleks tegeles ka Jason surfiga ja lubas mind juba järgmine päev surfama viia. Ei uskunud, et jälle üks Austraalia eesmärk saab täidetud...õppida surfama! :D
Jasoniga ühes majas elab veel keegi teine kutt ja Kylie (mingi sõbranna neil). Sain endale jälle mõnusa toa, kuid vaene Thom leppis suurestoas diivanil magamisega. Jasoniga oli ka sellepärast lahe, et ta ise on Euroopas palju reisinud läbi hospitality club-i, mistõttu ta teadis, mida tunnen.
Jätkuvalt tähistasime veel minu sünnipäeva ;)

Hooki saar

Hommikul ajasid meid kohalikud parmud üles (putukad siiski). Suutsin oma kaasreisijatele muljet avaldada kui sõudsin väikese kummipaadiga 5 tüdrukut kaldale Lained olid tugevad ja Joe oli kindel, et mina neid kaldani viia ei jõua. Hah, nagu naksti! Läksime aborigeenide koopaid vaatama, mis olid seekord isegi maalingutega kaunistatud. Mauraga muidugi ronisime sama mäe otsa , et kaunist vaadet Hooki saarel imetleda.
Peale seda toimuski kiire tagasisõit. Lained olid korralikud ja paat kaldus purjede ja tugeva tuule tõttu pidevalt vaskule. Merehaigus oli kerge tulema, aga mina hoopis nautisin laevaninal lainete poolt tekitatud hüppeid.
Õhtul pidime kokkusaama ja traditsioonilise BBQ korraldama (Aussied nimelt armastavd koguaeg BBQ-d).
Natuke otsisin oma kaaslaseid mööda randa ja laguuni ringi, aga lõpuks leidsin kõik üles (kui olin juba lootust kaotamas ja istusin murule maha, nägin juhuslikult üht rootsi tüdrukut). Meiega ühinesid veel teised couch surferid, kes olid varem teisi tüdrukuid majutanud. Mängiti kitarri ja lauldi....ühe väga kihvti laulu oli see kidratüüp Austraaliast teinud, mille sain ka videosse. Meil oi üpris chill seal rannas laguuni ääres ja hakkas natuke kahju, et kauemaks Airliele ei jää. Jätsin kõigiga hüvasti ja võib-olla kunagi teen Joega veel mõne laevareisi kaasa.

2. päev Whiteheavanil

Tuul läks öösel nii tugevaks, et Joe seilas meid teise kohta...ja mina ei saanud jälle tantsivate tähtede pärast ja tuule tõttu magama jääda. Hommikul äratas meid jälle päikesetõus ja otsustasime Whiteheavanile matkama minna...Joe lubas meid mäkke juhatada, kus pidi imeline vaade kogu kohale avanema ja mida ainult kohalikud meremehed teavad. Kummipaadiga seilasime randa, mis oli silmipimestav ning Joe järel pugesime põõsastikku, mille taga lookles rada läbi metsa mäkke. Teel näitas ta meile Ant Line, mis kujutab endast liival olevaid ringe. Kui sipelga selle keskele paned, siis tõmbab putukas sipelga liiva alla ja sööb ära. Pärast kolme söödud sipelgat moondub putuks hoopis lendavaks putukaks. Hah! Higi lahmas kõigil, olenemata sellest, et kell oli 8. Tippu jõudes tunnistasid kõik, et see oli siia tulemist väärt. Vaade on taaskord kirjeldamatu, loodetavasti saan orkutisse v facebooki pildid üles riputada. Vesi on nii ilusat värvi, kuna liiv on valgemast valgem! Panime ka oma kirjakese pudelisse, mis tipus asus ja tegime kalju serval palju pilte. Mõtlesin, et ei taha kunagi Eestisse tagasi...seal lihtsat pole midagi vaadata, kuid Austraalia üllatab mind iga päev oma hingematvate kohtadega.
Randa maanduvad ka paljud helikopterid ning inimestele avaneb kindlasti suurepärane vaade sealt ülevalt. Kopter jätab turistid 2 h randa piknikule ja siis võtab nad jälle peale 
Kõik ahhetused ja ohhetused tehtud, hakkasime alla minema. Teel näitas Joe meile ka oletatavaid aborigeenide koopaid, mis tundusid tõesti iidsed. Maalinguid kahjuks seal polnud. Randa jõudes karastasime end suplusega ja korradasime spa protseduure, kuna liiv pidavat nahale hästi mõjuma (nagu koorija). Hüppasime jälle kummipaati ja Joe sõudis meid laevani...no tõesti oli seal kohas palju Stingray-sid! Ülejäänud päeva lebotasime niisama laeval ja nautisime suuri laineid (mitte kõik muidugi). Tuli väja, et ei saagi täna tagasi Airlie Beachile minna, kuna tuul on tugev ja lained kõrged. Einoh...ega mu küll selle vastu midagi pole kui pean ühe öö veel laeval veetma! Ainult juustest on üks suur rasta järgi jäänud ja pool sellest moodustab liiv ning sool.
Viskasime ankru Hooki saare lähedusse, mis moodustab meie ümber oru. Siin on vähem tuult, kuigi hetkel viliseb see samamoodi nagu talvetuul Eestis. Kuu on taevas nii hele, et pole valgustust vajagi ning meid ümbritsev saar muudab selle koha kuidagi eriti võluvaks. Maura tegi toidust, mis veel järgi oli süüa, ja nautisime seda kõik koos kuupaistel. Magamise aeg!

Whiteheavan Beach

Hommikul ärkasin selle peale üles, et kalad lõid sulpsu...arvatavsti oli tegu Tuna Fishiga. Kell oli alles pool 7 ja päike oli mäe taga peidus, kuid 7 paiku äratas ta kõik pardal olijad üles. Tegin kohe hommikuse snorgedamistuuri ja purjetasime järgmise snorgeldamispaiga juurde. Kuna tegu oli keskpäevaga, siis panime katted purjekale peale, mis moodustas hiiglasliku telgi...nii ei saanud päike meid kätte. Õppisin tegema erinevaid meremehe sõlmi ja uudistasin niisama With Sunday saarestiku raamatuid. Nägime jälle suurt merikilpkonna ja snorgeldasime uues kohas...ma kaua ei viibinud seal, kuna üks kuri kole kala oma piraaja moodi suuga jälitas mind koguaeg. Riff oli jällegi üpris ähedal ja nähtavus väga hea.
See Joe on ikka väga kõikuvate tujudega...läks mingite tühiste asjade ja eelmiste külaliste pärast endast välja ning väitsis, et tal pole tuju meid Whiteheavan Beachile viia ( maailma top 3. rand vms). Lõpuks rahunes maha ja mina pidin seekord roolima (tegime seda tüdrukutega vahedumisi). Sain suurepäraselt hakkama ning jõudsimegi Whiteheavanile. Rannaliiv oli nagu lumi...nii valge ja peeneteraline. Tõesti kõige ilusam rand, mis ma näinud olen. Kuna meil oli vaid väike kummipaat, siis otsustasime Mauraga end ohverdada ja tõmbasime enda snorgeldamisvarustuse selga ja ujusime suuri laineid seljatades kalda poole. Seal rannas on palju Stingraysid, kes tegeikult pole ohtlikud kui neid mitte segada. Vesi oli türkiissinine ja kaugemal tumesinine, kombineering selle valge liivaga, moodustas vapustava värvidemängu. Läksime matkarajale, et jõuda vaateplatvormile...sealt avanes kaunis vaade kogu ümbruskonnale. Metsas kohtsasime veel guraanasid- suuri sisalikke. Tegime ühe korraliku fotosessiooni ja naersime end ribadeks. Järgmine eesmärk oli rannas samasugune hullumeelne fotosessioon teha, mis kujunes veelgi lõbusemaks. Lõpetasime alles päikeseloojangul ja ujusime Mauraga vastu laineid jälle laevale tagasi. Valmistasime seekord kõik koos suurepärase õhtusöögi ja ajasime terve õhtu juttu. Nüüd kiigun jälle laeval White Heavani ääres ja ootan homset suurepärast päeva.

Withsunday Isand

Oehh...laman purjekal täistaeva all ja näen tähti tantsimas...või on nad nagu purjus?
Niisiis, mu vedas jälle ja võimatud asjad saavad juhtuda. Nimelt see Joe teeb meiega viimase reisi oma purjekaga Withsunday Islands-ile ja siis lõpetab couch surfingu inimeste majutamise. Tuleb välja, et Joe elabki sellel purjekal, kuna kannab hoolt selle eest.
Hommikul läksin kokkulepitud kohta ja märkasin veel kahte tüdrukut, kes oma kompsudega otsisid midagi. Tuli väja , et meid oli koos Joega 7. Mina, 2 austria tüdrukut, 2 rootsi tüdrukut, itallanna ja Joe. Vot see on alles puhkus...lesida terve päev purjekal ja ahmida kogu selle saarestiku ilu endasse. Tegime ka peatuse, et snorgeldama minna ja sain järjekordselt korallide ja kirevate kalade maailma näha. Järjekordses peatumispaigas nägime delfiine veest väja hüppamas ja merikilpkonni, kes saarte äärde munema tulevad. Vapustav! Päikese loojanguks tahtsin uuesti snorgedma minna ja õnneks Maura( itallanna) on sama hull kui mina ning nõustus kaasa tulema. Hakkas pimedamaks minema ja kilpkonni oli halb näha, seetõttu ujusime üldse saare kaldale ja nautisime imekaunist päikseseloojangut. Oehh.... ütleks jälle! Edasi läkisme uudsitama saare metsa. Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Just sain Maurale öelda, et tahan väga madu näha...pole veel ühtegi näinud, aga kõik teised loomad on looduses tabatud. Ja seal see oligi...1,5 m pruunmadu. Super! Õnnelikult ujusime tagasi, kuna päike oli juba loojunud. Harrastasime veel huvitavaid vettehüppeid laevalt koos Joega ja nüüd mõtlen soove välja, kuna langevaid tähti on palju 
Magame väljas madratsite peal..tekid ümber, fantsastiline!

Maggie-Airlie

Hommikul kahtleisn veel, kas jõuan koaalarajale, kell oli 7...aga kuna ma bussipeatusesse aegu läksin vaatama ja buss tuli kohe, siis otsustasin ikka need elukad ära näha. Mul oli 50 min aega mäkke ronida ning alla tagasi, samal ajal ka koaalat silmata (ega kõigil ei õnnestugi seda looma tabada). Uhasin üles ja just siis kui tahtsin ümber pöörata nägin seda laiska looma kummipuu otsas mind jõllitamas. Nad on üpris armsad nagu potsatajad koos oma hiigaslike küüntega ja too , keda ma nägin ei maganudki :D pilt tehtud, jooksin tagasi bussi peale. Olin jälle ainuke inimene vist rajal. Bussis kohtusin muidugi Philiga, kes suundus praamile. Pakksin kibekiiret asjad ja jätsin oma ruummeitidega hüvasti ning jooksin praami peale. Sadamas sain sms-i...millal sa kohale jõuad, me lähme homme hommikul kl 10 paadiga 2 päevaks reisile...maksta tuleb vaid 25 dollarit bensiini eest(muidu on laevakruiisid Withsundayle 400-600 dollarit). Kirjutasin kohe vastu, et olen nõus tulema ning küsisin, et mis ta nimi on...kirjutasin ju päris paljudele Airlies. Mingi Joe oli...eks ma homme vaata, kas julgen minna :P.
Edasine suur mure oli mul see, et kuidas ma saan Bruce Hwy-le. Küsisin alguses mingite backpackerite käest, kellel oli auto. Kuid neil polnud enam ruumi...tegu oli 2 soome tüdrukuga, iirlase ning inglastega. Neil hakkas minust kahju :P kuid mina suundusin linna kaarti uudistama...tuli välja, et kiirtee oli kuskil 10 km kaugusel. Küsisin ühe bussijuhi käest, et kuidas ma sinna saaksin ja ta võttis mind peale (olin üksi bussis) ning sõidutas järgmise bussi peale, kes viis mind kiirteele...see kõik oli muidugi tasuta :D Esimesena võttis mind peae suur rekka. Tegu oli Mattiga, kes näitas mulle terve tee Austraalia kaardilt kohti, mis on vaatamist väärt...ühest aastast jääb nii puudu! Ta oli väga tore ja soovitas rekkaid hääletamiseks. Sain 200 km kaugusele Bowenisse, kus tehti filmi Australia võtteid  Edasi õnnestus mul Carry küüti kasutada...tema jutust sain ma vee vähem aru kui Matt-i, kuid ta andis mulle oma nr, et esmaspäeval temaga Mackaysse saada. Eks vaatab. Viimane ülesanne oli Prosepine-st 20 km Airile saada. Peale võttis mingi Armando vms :D ta tegi mulle ka tuuri Ailies ja siis viis mind mu hosteli ette. Järjekordselt läks autode peale saamisega kiiresti.
Austraalia on nii väike! Minu hostelis kohtusin kahe saksa tüdrukuga, kes elasid minuga ühes toas...Anna ja Maria. Helistasin ka Getterile ja leppisime õhtuse istumise kokku. Airlie on küll väike koht, kui oi kui ilus! Laguun on võrratu ja vaade ookeanile samuti. Sinna ma läksingi ja muidugi põrkasin oma saksa sukeldumissõprade Phili ja Miriamiga kokku. Naersime jälle nagu tavapäraselt ja jätsime taas natukeseks hüvasti. Tuppa tulles juhtus järgmine kokkusattumus...lisaks toredale prantslasele ööbisid seal ka soome kaksikud, iirlane ning inglane. Tuli väja, et samad, kellelt ma küüti palusin :D Läksin nendega välja ja see üli koomiline inglane Oliver oskab super hästi laulda... Põrkasin ka oma Maggie toakaaslastega kokku ja vahetasime muljeid. Lõpuks kohtusin ka Getteriga ning tutvusin veel 4 Airlie eestlasega. Olin surmväsinud ja läksin tuttu...toas elavad prussakad jepiii!

2. päev Maggie-l

Otsustasin, et jään siiski kaheks päevaks saarele, kuna tahtsin ikka korralikult siin ringi käia. Plaanisin alguses kindlasti snorgeldama minna, kuna mul endal varustus olemas. Kahjuks aga oli ilm suht kehv (tuuline ja pilves) ja nähtavus oleks väga halb olnud. Võtsin ette hoopis matka erinevatesse randadesse ja tahtsin koaalarajale jõuda.
Austraalias on selline komme, et inimestele tehakse kõik puust ja punaseks ette, mida tohib teha ja kuidas peaks toimima antud olukordades. Tänu sellele topitakse igale poole silte, mis teinekord ajavad mind pead vangutama ja itsitama...ise pole vaja midagi mõelda! Eirasin silte ja läksin siiski plätudega rajale(nagu ka eile). Kaart, mis mul saare kohta oli polnud just suurem asi ja tänu sellele ekslesin ikka tükk aega ringi, et õigele rajale saada. Palavus tappis ja mäed samamoodi, kuid hambad ristis rühkisn edasi ja edasi, et kogu Maggie ilu näha ja loomi avastada. Tegin nii mõneski lookout-is peatuse ja nautisin seda kõrget, kaunist vaadet randadele ja mägedele. Nagu eile, nii ka täna, ei kohanud ma rajal ühtki inimest, mis oli mõnes mõttes mõnus.Ussi ma jälle ei näinud... tegelesin rohkem sellega, et aru saada, kus ma parasjagu viibin. Pärast kolmetunnist vantsimist leidsin lõpuks koaalaraja üles. Hakkasin jälle mäest üles rassima kuid mulle tulid vastu Miriam ja Phil (sukeldumiskaaslased). Saime jälle kõvasti naerda (lollakad backpackerid oma plätudega), et kõik kolm taas koos olime ning otsustasime hoopis Arthur Bay-sse minna. Ujuma ei läinud, kuna lained olid suured ja stingereid palju, kuid rand iseenesest nägi kaunis välja (peale meie polnud seal kedagi). Phil ja Miriam pidevalt naeravad mu üle, et kuidas mul ikka veab koguaeg ning olid kindlad, et homme mul ikka õnnestub koaalat näha, kuna täna ei viitsinud enam mäkke ronida. Tuli väja, et Miriam elab minuga samas hostelis ja nõnda saime koos bussiga koju minna. Sakslased tegid saarel edasijõudnute sukeldumistkursust, mis ubaks neil 40m sügavusele minna, et kurikuulsat laevafrakki näha. Tänane päev läks neil aga luhta, kuna ilm oli kehv ja viimane sukeldumine frakile jäi ära...mistõttu tulidki nad saart uudistama.
Õhtu toimus hostelis ladies night, mis tähendas, et naised said poole 9ni tasuta kokteile ja tänu sellele riietusid pooled mehed naisteks. Üpriski fun oli ja palju rahvast võttis üritusest osa. Korradajad käskisid meil tantsida laudadel ja kõvasti kaasa laulda...möll oli korralik. Kuna otsustasin homme ikka koaalarajale minna, siis pugesin vara jälle põhku ja suutsin seda lärmi ignoreerida tänu meeletule väsimusele, mis oli tekitatud Maggie looklevate radade tõttu.
Piltidel on üks lookout matkarajal ning minu toakaaslased Marchelle ja Kylie.

Cairns-Townsville-Maggie

Otsustasin teada saada, kas ja kuidas on Austraalias võimalik hääletada. Lennukiga ei reisi seepärast, et tahan ümbruskonda näha ja bussiga...eiei..mitte mingil juhul..palju peatusi ja vastik üksi reisida. Niisiis...
Vara hommikul seisab Kaidi sildiga maantee ääres ja kohe võtab esimene auto mind peale. Väga kaugele ei saanud temaga...kuski 30 km(u 400km oli vaja saada), kuid tegu oli väga toreda mehega. Järgmisena andis küüti mulle naisterahvas, kes kiirustamise tõttu sõi sama ajal oma hommikuputru (Innisfaili tööle sõites). Lisaks Andrew töönr-le, sain ka tolle naisterahva nr, igaks-juhuks, kui midagi peaks juhtuma v Townsvilles öömaja ei leia. Ta oli väga abivalmis ja jäi minu maantee äärde viimise pärast veel rohkem koosolekule hiljaks :P Kui tal oleks aega olnud, külastanuks me teel olevaid koski, kuid olin nagunii neid piisavalt näinud.
Edasi sain ühe teetöölise autoga(nimeks Chris), kes sõitis ise veel kaugemale kui mul täna vaja oli. Nende pundis oli kolm autot ja meil oli üpris lõbus. Peatusime Hinchinbrooki saare juures, kus avanes kaunis vaade saare rahvuspargile. Ühinesime ühe ekskursiooniga ja kuulasime targa giidi jutu ära ning täiendasime oma teadmised rahvuspargi kohta.
Chris viis mind täitsa Townsville-i praami juurde ära ning nüüd jäi mul vaid praamiga Magnetic Isandile saada. Edasi-tagasi pilet 27 $, mõistlik. Praamilt maha tulles polnud mul aimu ka kuhu minna. Kõndisin suvalises suunas ja lootisn ei tea millele. Tegelikult otsisin üht hostelit, aga kaardi lihtsalt seda tänavat polnud. Täiesti lambist leidsin end lõpuks selle hosteli juurest...base backpackers. Maggil sõidavad ringi naljakad vanaaegsed pisikesed moke-id, mida on võimalik laenutada...samuti palju rollereid ja lahtise katusega autosid.
Mu hostel asus täpselt mere ääres, kaljude juures, koos basseini ja rohkete palmipuudega. Esialgu tundus väga armas koht, mõnusaim backpakers, kus olen olnud. Hiljem selgus, et mul väga vedas, et ühegi koha seal sain, kuna käimas on schoolies (kekskooli lõpetajate pidustused) ning koolilapsed veedavad oma aega igal pool pidutsedes. Tutvusin kohe ka ühe oma ruummeitidest- Marchelliga, kes oli pärit Hollandist ja tegeles kaljuronimisega. Sain kiire ülevaate saarest ja otsustasin veel täna ühele matkarajale minna. Kell oli juba 5.20, kuid arvasin, et mis see 5 km rada ikka ära ole. Alguses oli põnev ja kihvt mööda rada kõndida ja kivilt kivie hüpata...nägin rock wallaby-sid ja hulgaliselt linde, kuid maod pigem passisid mind kui mina neid. Üleüldse on naljakas käia sellistel radadel, kuna ei kujuta ettegi kui palju loomi sind jälgib. Mul lihtsalt pole veel seda võimet, et näha, kus loomad end varjavad. Vaated olid rajal kaunid ja nägin ümberkaudseid randu kõrgelt mäe tipust. Kehv oli ainult asjaolu, et päike loojus ja pimedaks hakkas kiskuma. Lisasin tempot juurde ja lõpuks lausa jooksin suvaliselt oletatava raja peal, kuna alla poole jõudes varjasid puud üha enam teed ja see sarnanes rohkem džungliga. Mõnes kohas hakkasin lausa asju ettekujutama, kuna hääled muutuvad eriti võimsaks kui pimedaks läheb. Pääsesin siiski džunglist välja ning oma tuppa jõudes tutvusin ülejäänud 6 inimesega. Tüdrukud arvasid, et täna on pidžaama party ning kutsusid mind ka. Uksel olev poster oli siiski eksitus ja tegu oli tavalise peoga, kuid meile lubati tasuta šampust kui pidžaamades kohale läheme. No probem! Magada poleks nagunii saanud, kuna muusika oli vali ja kõrvatroppe pole veel endale muretsenud. Siiski läksin varakult magama, sest tahtsin maksimumi homsest päevast võtta.

Warning crocks!

Kl 7 hommikul ootasin kesklinnas paaniliselt oma ekskursioonibussi ja jõudsin 3 korda firmasse helistada ning küsida , kas buss on juba läinud. Õnneks hilines viimane 20 min ja sain õnnelikult ikka peale. Vihkan ekskursioone...ise ei saa midagi avastada...koguaeg on tuli takus ja aeg planeeritakse kellegi diktateerimise järgi...üks kari lambaid ja kui oled tagumine lammas grupis, siis lihtsalt longid järgi ja ei kuule midagi. Mõtlesin ennem tükk aega, kas ikka minna v mitte...aga kuna tasuta sai ja krokse ma veel näinud polnud, siis olin selle päeva nõus ohverdama.
Ligi 1 h Port Douglases lonkimist, kus kasutasin aega hoopis puu otsast mangode alla viskamiseks (mis nägid veel rohelised välja). Seal tegin ruttu tutvust ka ühe Kanada tüdrukuga, et oleks vähemalt kellegagi rääkida.
5 min Mossman Georgis, kus sain eile ujuda, aga täna pidas giid selle liiga ohtlikuks.
1,5 h kaunis Cape Tribulationi Beachis, kus käisime selle Kanada tüdrukuga basseinis ujumas ja tegime pikniku rannas ( üritasin oma toorest mangot ka süüa, mis osutus võimatult hapuks). Tahtsin ka vihmametsa uudistama minna, aga see tüdruk ei julgenud sammugi džunglisse astuda ja nii sain end ning teda lõbustada ühelt puult viljade (mis nägi väja nagu ananass) kätte saamisega, üritades viimaseid kookospähkitega alla visata. Tulutult.
Käisime ka väiksel vihmametsatuuril, kus olid mõned organismid pärit 300 milj aastat tagasi. Puud olid nagu köied kokku põimunud ja tänu nendele hakkatigi köisi valmistama ;) Kogu mets oli mangrove-sid täis, mille juured on maa peal näha ning kroksid armastavad seal elada. Koht oli mulle tuttav, kuna käisin ka Eesti poistega seal. Giid ütles, et kui tahame krokse näha, siis peab keegi lihtsalt end ohverdama ja jõkke ujuma minema. Hingasin kergendunult, kuna Kenneth oleks ääre pealt viimane kord üle jõe ja tagasi ujunud 5 dollari eest. Tegu oli väikse kihlveoga. Ei julgenud teistele iitsatada ka, et käisime too sama kord meres ujumas ning jõudsime saarele (inimesed ei julgenud jalgupidigi vees olla)
Lõpuks tuli ka praamisõit Daintree jõel, mis peaks kubisema kroksidest (u 200-300). Kahjuks pidin pettuma, kuna nägime vaid poolemeetrist beebikrokodilli. Nimelt valel ajal tulime...talvel pidid emased ja noorukid end rohkem näitama. Aga vähemat ära nägin ja kujutan täpset ette, kus need monster-roomajad elavad.
Õhtu tegin Andrewle, Andyle ja Brookile kartulisalatit ja šokolaadi muffineid. Tunnustati mu suurepärast kokaannet, kuna keegi ponud midagi taolist söönud :P
Andsin viimaseid nõuandeid Andrewle ja Brookile, mida oma peatselt algava. eurotripil teha ning võtsin vastu fotod, mis Andrew mulle andis. Võin iga kell nende juures elada, kuid mul on vaja edasi liikuda ja seiklusi otsida.
Homme algab jälle tundmatusse sukeldumine ning kindel pinnas kaob jalge alt. Kirjutasin endale suure sildi TOWNSVILLE valmis.

Cairns- Kuranda- Mareeba-Mossman George- Port Douglas- Cairns

Pakkisime ujukad Andrewga kaasa ja tänu vihmasele ilmale, otsustasime siiski autoga minna mitte bikega. Esimene peatus oli Kuranda, mis asub mäe tipus ja linna tüüplause on „ mitte ainult külake vihametsas“ :P Küla oli tõesti armas koos rohke aborigeenikunstiga. Lisaks leiab sealt tohutult suure joa, mis langeb kõrgelt kaljudelt alla. Vaatepilt oli vapustav... kahju, et veetase on praegu madal. Seal kohtusin ka sakslastega, kes elasid Kareni juures (Austraalia on vist ka väike). Kurandas asub ka suurim vastumürgi tootmine.
Järgmine peatus oli Mareeba lähedal( Mareeba on küla, kus 300 päeva aastas paistab päike- minule mõelud!). Seal asus rahvuspark, kus sai wallaby-sid sööta. Olin täiesti pöördse, kuna nad on lihtsat niiiii armsad. Osad wallabyd olid harjunud inimestelt süüa võtma, teised kartsid. Nägin isegi väikest wallabyd ema kukrus.....niii armas. Kui sa käe toiduga välja sirutad, haaravad nad kahe käpaga su käest kinni( mis on mõnikord küüniste tõttu valus) ja hakkavad nosima . Edasi läksime suurtele kividele ronima, et leida üks veekogu, kus ujuda. Kujutasin ehtsalt ette, kuidas kunagi aborigeenid selles kohas elasid...täitsa head tingimused! :P Andrew sai kõvasti naerda kui mina üritasin digikas veekohal jõge ületada, et pärast häid fotosid saada...sain hakkama küll!!
Edasi peatusime 100 km kaugusel Mossman Georgis, kus oli järjekordne vihmamets ja ujumiskoht. Vesi oli nii külm seal ( nagu Eesti jõgedes) ja hästi kärestikuline. Koht oli iseenesest mõistetavalt imeilus.
Viimaseks stopiks kujunes Port Douglas, kus Andrew viis mind kohta, kuhu ma jalgsi polnud viitsinud varem kõmpida. Nimelt mäe tippu, kust avanes kaunis vaade rannale ja merele. Mind pani imestama suurte kirevate papagoide käitumine ja sain teada, et nad on „purjus“ teatud marjade söömisest. Kahju, et need marjad inimeste peal ei mõju :D
Peatusime veel paaris rannas ja nautisime vaateid, kuid väsimus oli suur ja läksime koju. Täiesti tavaline juhtum...päeval söödad känguruid ja õhtul sööd neid. Jep, sõime känguruuliha, mis maitses hästi ainult tänu sellele, et kõht oli tühi. Bookisin homseks endale ekskursiooni Daintree jõele, et krokodille näha( saime sukeldumiskursusele lisaks valida ühe päeva, kas snorgeldama minna v vihmametsareisi). Valisin viimase. Niisiis, paar malibud ja uni.

Teine päev Reefil möödus sama nauditavalt...proovisin ka ise snorgeldades pilte teha ja sain aru, miks Phil alati nii väsinud oli kui kaameraga vette läks tegi. Seekord sukeldusime sügavamale...17 m, kuid nähtavus oli suht kehv ja kedagi erakordset seekord ei näinud (oleks tahtnud kipkonnadega ujuda). Üpris raskeks kujunes harjutus, kus pidime 5 m sügavuselt ilma õhuta pinnale ujuma ( kiirustada ei tohi, kuna tekivad igasugused probleemid organismis), samal ajal pidi ütlema ka aaaaa :D Pärast kahte sukeldumist kirjutati meile välja ajutine luba, et võin ilma instruktorita sukelduda 18 m sügavusele...õige kaart peaks varsti postiga Eestisse jõudma. Õhtu otsustasime tähistada oma lube koos instruktorite, Miriami ning Philiga. Käisime Gilligansis, mis on vist suurim peohostel üldse. Ei jõudnud ära imestada, kuidas inimesed seal magada saavad. Vihma muidugi hakkas hullult kallama ning ma pidin kuidagi Andrew juurde tagasi saama...kuid mul polnud aimugi, kus ta elada võiks...tänava nimi õnneks tuli meelde, kuid ühtegi taksot ma silmapiiril ei näinud (kuna kõndisin Phili hosteli juurde, kuhu oma rätiku varem jätsin). Niisiis hakkasin kõmpima mägede poole, rätik peakohal, ja otsisin taksot(telefon oli tühi). See võis päris hale pit olla, kuna esimene auto, kes minust mööda sõitis, peatas ja küsis, kas vajan abi :D Ka autos olijatel polnud aimugi, kus Irene st asub, kuid me leidsime siiski õige koha lõpuks üles....jep...vedas täiega. Naljas, et kõik tänavad, mis pole kesklinnas, on lihtsalt inimestest tühjad Cairnsis....vähemalt õhtuti. Homme lubas Andrew mind kohtadesse viia, kuhu tahan...tore!

Varakult jälle üles ja sukelduma minek! Täna siis Korallmerele ..... ma arvan, et pardal oli kuskil 100 inimest, kes läksid lihtsalt kruiisile ja snorgeldama...samuti sai teha sissejuhatuskursust sukeldumisele. Meid koheldi ikka nagu õpilasi ja Sam rääkis meile kolmele eraldi, mis toimuma hakkab (tundsime end nagu VIP-dena). Selline vabaduse tunne tekkis kui sõitsin mööda merd, tuul puhus näkku ja päike siras taevas! Esimene oli Saxon Reef ja kasutasime võimalust minna snorgeldama. Panime pähe oma eile ostetud maskid ning seksikad sinised stingersuit-id. Tundisn end nagu võimlemiskombes ja olin valmis vette hüppama. Vaade, mis meile seal veeall avanes, pani mind tundma , et olen Väike Merineitsi ja rändan oma maailmas ringi. Tundsin kohe ära eile õpitud Parrotfishid, Butterflyfishid ja kõik muud kirevad kalakesed. Lisaks värvilistele korallidele õnnestus mul ka u 1,4 m pikkust haid näha. Reef Sahrk tavaliselt ei ründa nii, etkarta polnud midagi. Tänu oma uudishimule olin laevast kaugele ujunud ja mind vilistati tagasi. Tuligi pardale tagasi minna, kuna sukeldumisaeg jõudis kätte. Varustus oli parem kui basseinis ja pärast buddy checki olime valmis sügavustesse laskuma. Minu buddydeks olid vaheldumisi Braedan ja Robbie. Kui olime põhjas oma harjutused ära teinud, tegime väikese veealuse ekskursiooni...võiks öeda, et sukeldumine on ikka hoopis teine tera kui snorgeldmine...sul on palju suurem vabadus ja tunned end nagu üks kaladest :D Leidsime ka Nemod üles ja merekarpe puudutades, sulgusid need nagu filmides...kuid kätt vähele polnud võimalik jätta. Teisel sukeldumisel mängis instruktor Sea Cuccumberitega ja andis mulle meritähe, mille ebaseaduslikult endaga kaasa võtsin ja siiamaani süümepiinu tunnen. Märkasime ka haid ja Stingray-d. Võiks öeda, et sain tõelise elamuse esimesest sukeldumisest. Peale seda oli mereandidega lõuna ja järgmisesse kohta- Hasting Reefile minek. Mu kaaslased olid väsinud ja uuele snorgedamisretkele ei tulnud, kuid mul polnud veel küllalt sellest. Seekord tõmbasin ka kalipso selga, kuigi vesi on soe (kui väga palju ujud, siis ikka poeb külm nahavahele küll). Järgmine sukeldus oli taaskord imeline ning pärast pikka päeva täitsime kõik koos oma sukeldumispäevikud ära. Olin nii väsinud, et kukkusin juba kl 10 voodisse ning ei pannud tähelegi, et Anrew, Andy (kanada tüdruk, kes elab nüüd Andrew juures...sattus sinna läbi couch surfingu ja jäigi üürima tuba) ning Broke reede õhtut tähistasid ning valmistasid ise viina suurde tünni :D

Sukeldumisrõõmud

Hommikune ärkamine oli suurte raskustega. Istusin kl 8 jälle koolipingis ja isegi instruktor Sam naeris mu üle ja pakkus kohvi :P Õnneks sain eksamiga ilusti hakkama (50st -48). Kuigi tabeliülesanded võtsid ikka aega küll :P Pärast seda jälle basseini ja õppisime üksteisele veeall õhku andma ja igasugustest hädaolukordadest välja tulema. Kõige keerulisem oli kaalutaolekut veeall saavutada ja seejärel joogaasendis püsida. Kuid lõpuks tundisme kõik end väga hästi vees ja ei jõudnud ära oodata järgmiseid päevi rifil. Õhtul läksime kolmekesi ka Reef Teachile, kus õppisime tundma kalu ning koralle, mida see vapustav veealune maailm meile pakub. Kõik tundus uskumatu...kalad vahetavad sugu vastavalt vajadusele...samuti värvi ja teevad muid veidraid trikke. Nüüd tean ka milliseid kalu võib patsutada ja näppida (suur kala Wally). Eriti naljakad on ka Sea Cuccumberid, mis lasevad niidid väja kui neid merepõhjast üles tõsta....nad on limased ja paljud instruktorid mängivad nendega (nagu poole m pikkused jämedad banaanid :D). Põhjalik ülevaade anti ka Nemost, kes pole sugugi nii sõbralik nagu filmis...nimelt võib ta ka hammustada ja on kuri kui teda segatakse...vähemalt ma tean nüüd, millise koralli vahelt teda leida  Erinevaid liike kalu on kuskil 1500 ja koralle 400, kuid huvitavamad saime ikka selgeks...muidugi mitte ladinakeelsete nimedega. Põhitõde on see, et ära mine puutuma asja, kui sa ei tea, mis see on  Eks seal rifil vaitseb ikka palju ohtusid ja esialgu pani see muretsema küll ning isegi väike hirm tekkis homse ees. Samuti pani muret tundma asjaolu, et korallide vastu ei tohi minna, kuna nad võivad tõsiseid haavu põhjustada tänu oma bakteritele ja teravatele osadele...äkki põrkan kohe nende vastu kui kaalutaolekut ei saavuta? :S
Õhtul tuli Andrew mulle jälle linna järgi ja läksime tema motikaga pimedas sõitma, tundus nagu oleksin Eesti suves jälle tagasi, kui Pärnus sai pidevalt Arturi bikega ringi kimatud  Känguruusid meil tabada ei õnnestunud, kuid mäe otsa jõudes (mis asus otse tema maja lähedal) avanes meile suurepärane vaade tuledes Cairnsile...ohh...see oli niiiii ilus! Üritasin jälle võimalikult varakult magama minna, et homseks välja puhata, mis muidugi ei õnnestunud, sest 7st tunnist mulle lihtsalt ei piisa :P

Lisaks ämblike, madude ja krokodillide kartusele, hakkasin rannas magades kuulatama ka konnade häälitsusi. Nimet proovisin just unelainele saada, kui kaks poissi taskulambiga ilmusid välja mitte kuskilt ja väitsid, et otsivad konnasid :D muidugi kutsusid ka peole, kuid ma pigem lamasin edasi oma magamiskotis. Minge randa magama, minuga midagi ei juhtunud ja päikesetõus oli imeilus koos linnulauluga!
Hommikul sain ühe toreda naisterahvaga Trinity Beachile, kes töötas medõdena ja reisis mööda Aussi ringi ja tegi erinevates haigates tööd kui raha sai otsa :) mõnus elu.
Edasiseks mureks oli mul leida Trinity Beachilt couch surfigust leitud naine - Karen, kelle seletustest ma telefonis jälle täpselt aru ei saanud :P Täiesti juhuslikult nägi ta mind ookeanis ujudes ja jooksis mulle järgi kui autost väljusin ja vale suuna valisin (leppisime tegelikult hilisema aja kokku). Karen oli väga tore...väidetavalt juba 5 korda surnud, kuna oli äsja vähiravist paranemas. Teda võib nimetada crazy lady-ks ( u 45 aastane), kuna pole vist asja, mida ta teinud pole. Ta elas üksi ilusas basseiniga ridaelamus ja majutas samal ajal ka ühte saksa paari. Karen oli lihtsat nii tore ja veetsin temaga terve päeva koos...käisime shoppamas ja tegin kõik tema toimetused kaasa. Ta andis mulle ka vegemit-i maitsta, mis maitses nagu kuiv soolane määre...ei tea miks Aussid seda söövad (Karen ei saanud ise ka põhjusest aru) Õhtul viis ta mind ja saksa paari ookeani äärde sööma. Vaade oli suurepärane ja õhk mahe. Järgmine hommik sõidutas Karen mind Cairnsi, et ma saaks oma sukedumiskursust alustada.
Kursus kestis 4 päeva ja siis pidi minust sukeldumisloa omanik saama (kuni 18 m). Kõigepealt tuli läbida arstlikkontroll, mille seljatasid 5st inimesest 3 (jeeei, mina ka). Selline pisike grupp meil oligi, tavaliselt on ikka suuremad. Minu ja kahe sakslasega tegeles instruktor Sam, divemasteriteks pürgivad Robbie ja Braendan e 1:1. Tundus nagu istuks jälle koolipingis ainult, et sulle pööratakse koguaeg tähelepanu (Kaidi, do you understand what neutral bouyency is?...mina jälle pööritan silmi ja...no :D Suht naljakas oli ka...vähemalt täiendasin oma sukeldumissõnavara. Pärastlõunal läksime ka basseini ja algul oli ikka hirmuäratav küll, kuna teades kõiki neid ohtusid ja õnnetusi, ei tahtnud midagi valesti teha.
Õhtu oli jälle lahtine, kuna Karen ei saanud mind enda juurde võtta, keegi järgmine inimene pidi tulema. Niisiis saatis ta mind Andrew juurde, kes elab Cairnsi kesklinnale veits lähemal. Jälle need arusaamatud kõned telefoniga ja õhtul istusin juba Rattle and Hum-is koos Andrew, tema sõprade ja kahe sakslasega, kes ööbisid Andrew juures. Proovisime ka Esplanaadi Lagooni basseini ära ja kohtusin seal Athertoni nimestega. Selles suhtes on Cairns fantastiline...täielik troopika pealinn, kus leiab suure basseini otse ookeani äärest.
Andrew-l on kena maja koos basseini ja oma baariga. Sakslased, kes elasid tema juures on Austraalias pidevalt hääletades ringi sõitnud ja nendega sai palju nalja. Igal pool on ainult sakslased! Ja homme on mul eksam! :D

Port Dougas

Uskumtu, kus ma praegu viibin...üks unistutsest on jälle täitumas. Olen oma magamiskotis Port Douglases 4 miili rannas, rannajoonest 10 m kaugusel ja vaatan tähistaevast, mida on natuke näha pamilehtede vahelt. Õhk on soe, kuid ookeani poolt tulev tuul on üpris tugev ning tänu sellele ei kuule neid tirtsude ja kekode helisid väga valjult.
Olen terve päev siin paradiisilinnas ringi kondanud ja isegi päikest võtnud, mis osutus üpris keeruliseks, kuna palavust ei aidanud leevendada isegi iga 5 min tagune suplus (vesi on kuskil 27 kraadi). Sain veel sellise tembuga hakkama, et otsisin endale kookospähkli, mida on terve rand täis ning võtsin nõuks selle ilmtingimata lahti saada. Ma arvan, et umbes tunnike pusisin selle kallal koos oma kipaka taskunoaga, aga hakkama sain ja pähkel maitses imehästi. Samal ajal muidugi kirusin, et miks ma küll banaanifarmist teravat nuga pihta ei pannud.
Ega siin Port Dougases nälga jää...enne kui läksin kaljudele krabisid pidistama, jäin jälgima lärmakate papagoide tegevust ja märkasin mangopuud. Mangohooaeg kohe kohe küll algab, kuid see, mille mina ära sõin, maitses väga magus ja pehme. Muide, krabidel peab vist ikka mega silmanägemine olema, kuna kõik panid plehku kivide vahele juba siis kui ainult vaikselt vaatasin nende poole.
Täna nägin oma elu kõige ilusamat päikese loojangut...pisar tahtis silma tulla, kuna oli kahju, et keegi teine seda ei näinud...päike vajus Cape Tribuationi mägede vahele ja peegeldus ookeanis...otse Port Douglase palmikaare rannikuni.
Oeh...loodan, et saan natukenegi und siin liival.

nädalavahetus

Hambaarstil käik läks edukalt ja isegi järgmisel päeval helistati kindlustusest üle, et kuidas läks ja kas kõik on korras...nyyd on Athetonist lahkumise aeg...kolm n2dalat on mega kiirelt läinud, kuid vaevalt, et väga seda kohta igatsema hakkan...vbolla ainult seltskonda ja turvalisust.
Atherton-Cairns-Cape Tribulation-Cooktown
Ei märganudki kui juba olime Cairnsi lennujaamas Andret, Hendrikut ja Jaagot Brisbane-i ära saatmas. Taaskord kuuekesi autos ja lennujaamas välja tulles, sai Jaago ühe jabura tembuga hakkama otse politsei nina all..ei teagi, kas talle trahv ka määrati, kuna mina, Kenneth ja Priit otsustasime edasi algselt Port Douglassesse minna, kuid plaanist sai minek Cape Tribulationile- maailma vanimasse vihmametsa. Vahepeal peatusime ka Palm Cove-l, et end ookeani kasta. Ujuda on ubatud vaid võrguga piiratud alal, kuna praegusel ajal on palju marine stinger-eid. Lained olid mõnusad ja vesi soolane...muidugi ei saa mainimata jätta fantastilist palmidega ehitud randa. Seal peeti ka pulmi, mis olid tõesti kaunid ja meelitasid Kennethil peaaegu pisara välja :D.
Cape Tribulationile sai vaid praamiga, mis röövis 20 dollarit...sõit kestis u 30 sekundit üle krokodillidest kubiseva jõe :D vähemalt nii väidetakse siltidel, mis on igale poole topitud. Sõit läbi vihmametsa on mööda käänulisi teid ja puud moodustavad lausa katuse pea kohale. Ahmisin pidevalt autoaknast seda imelist loodust, samal ajal mäest üles ja alla sõites. Pidime ööseks vihmametsa telkima minema, mis polnud muidugi lubatud, kuid veel ahvatlevam oli sõita oma päevinäinud fordiga edasi mööda teed, mida võisid vaid 4x4 sõidukid läbida...esimese oja läbimine, andis lootust, et pole hullu midagi. Tee peal oli palju oksi ja puid ning kruusatee viis kohati väga järsku nõlva pidi üles ja alla. Siiski valdas meid kõiki hirm- kas meil bensiini jätkub, kas pääseme järgmisest ojast läbi, kus viibime?? Pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ühest ojast saime küll väga napilt üle, kuna auto oli 1/3 vee all ja kivid kraapisid põhja. Sihiks oli meil jõuda Cooktowni, mis tegelikult tähendas üle 300 km teed läbi džungli ja rahvuspargi...pulss oli kõigil 180, kuna mingit elu märki kuskil polnud ja me ei teadnud, mis järgmiseks tuleb. Ei oska seda tunnet ja pinget edasi anda kui pidevalt pidime oma näruse autoga ojasid ületama. kl 9 õhtul jõudsime kohale..Cooktowni...kus elu täitsa seisis. Tegime endale pargis süüa ja läksime Priiduga öist botaanikaaeda uudistama...kuna Kenneth oli liiga „väsinud „ selleks. Kuna oli nii pime, et isegi taskulamp ei valgustanud piisavalt, siis otsustasime auto Botaanikaaeda tuua ja telgi sinna samasse panna. Põrkasime ka umbes 6 känguruuga kokku, kes olid üpris uudsihimulikud. Kennethi jätsime autosse magama ja panime telgi üles...päris harjutatud olid need öised hääled ja känguruude hüppamine telgi ümber. Natuke ikka magada sain, kuid hommikul äratasid linnud oma kisaga mind taas üles, kuna päike tõusis (5.30). Priit läks vaatama, kas Kennethil on kõik korras ja leidis ta auto kõrvalt magamas...vaeseke ei teadnud ju üldse kus ja mis toimub :D Edasi jalutasime botaanikaaias kuni jõudsime rannani, mis oli taaskord imekaunis...üritasin palmi otsa ronida ja kookospähklit alla saada, kuid asjata. See käib siin kandis väga pinda, et kuskil ujuda ei tohi...nii leppisime vaid liival käimisega. Cooktownis ajasime juttu ka ühe aborigeeniga, kes lõpuks küsis meilt suitsu, guuni ja hommikusööki (sellised nad ongi...kui tasuta saab siis võtaks kõik). Rääkis rassismist Aussis ja naeris meie üle kui näitasime, millise autoga me Cooktowni sõitsime. Ta oleks meid ka enda külla juhatanud, mis asus eemal mägedes, kuid raamatu järgi on selleks vaja igaks juhuks kahte 4x4 autot.
Tagasi otsustasime minna sama teed mööda ja tundus, et päevavalguses polnud asi nii hull..konne jäi auto alla vähem ja jõed tundusid kuivemad :P Krokodilli ei näinud, kuid vihmametsas sain jalutada küll. Tahtsime ka ujuma minna ja otsustasime ühe ranna kasuks Cape Tribulationil...eirasime silte ja achtungeid ning võtsime Kennethiga surfilauad ja hakkasime u 300 m kaugusele saarele ujuma. Poole tee peal mõtlesin ümber, sest kujutasin ette neid stingereid ja krokodille, kuid enam polnud mõtet tagasi minna. Saar oli kivine ja krabisid täis. Enne kui jõudsin seda märgata, põrkas üks suur krabi mu jala vastu ja põgenes hirmust vette tagasi. Võtsime nõuks saarele ringi peale teha, mis tähendas kaljuronimisoskuste proovile panekut. Kõik oli super va teravad merikarpide kivistised kajudel, mis lõhkusid mu jalataldu. Leidsime ka mõnusa basseini, mis oli kaljusest moodustunud ja loomulikult krabisid täis...väike spa lõõgastus ja oligi tagasi minek. Jätsime üksiku saare sinna ja poisid viisid mind Port Douglasesse, kus nautisime imeilusat päikese loojangut. Bookisin endale hostelis koha ja läksin õnnelikult puhtasse voodisse magama 

Neljap2ev

Eilne t66 kysimine kandis vilja. Sain 6 h Trimachis t66tada ja siis l2ks harvesteril yks kett katki...pealegi vihma kallas ka ning tekkisid j2rjekordselt kylmumissurma m6tted...6nneks oli ipod kaasas ja tantsisin iga hetk kui tekkis paus...see v6is teistele naljakana tunduda, aga minule andis see natukegi sooja.
Mul tekkis veel yks lisaprobleem...hambast tuli kild lahti, mis t2hendab arsti juurde minekut ja homme j2lle mitte t66tamist. Tegelikult olin suht paanikas, kuna k2isin Tartus just sama hammast parandamas, ju siis tehti praak. Kindlustusfirmast otsiti mulle arst ja Frangi k2est kysisin ka n6u...aga arvatavasti ei kata kindlustus kogu summat 2ra...krt.

Kolmap2ev

Jini poolt 2ratust ei tulnud,mis t2hendas, et t2na t66tu. 6nneks ei pidanud terve p2ev yksi teleka eest passima, kuna Stefanil ja Hendrikul oli ka vaba p2ev. Ilm oli v2ga kehv...muudkui sadas...nii et minu plaanist taas m2gedesse minna ei tulnud midagi v2lja :(
L2ksin Jinilt ja Frangilt kysima, et miks palka pole saanud ja tuues oma pangaandmed alla, avastas Jin, et olin nr 7 asemel 1 kirjutanud....no t6esti...minu 1 on nagu nende seitse (pangas kirjutati k2sitsi kontonr). 6nneks aeti asjad korda ja nyyd v6in j2lle loota mingi palga saabumisele :P Muide, see, et 1 ja 7 segamini aetakse pidigi backpackerite tyypiliseks veaks olema :D
Ka Conzulost saime Stefiga tseki, mille vahetasime pangas ymber...sain selle r6veda pyhap2eva eest lausa 122 dollarit...muidugi Stefi summa oli kordades suurem, kuna tema on seal 3 kuud t66tanud...rikas poiss nyyd.
Kurb natuke, et see kolmap2ev on Stefi viimane Athertonis...hakkan puudust tundma sellest perfektsest inglise, vene ja soome keelest. Kui me k6ik siit Athertonist lahku l2heme, siis vaevalt siin Aussis kunagi taaskohtume. Eks n2eb...

Teisipäev

Päev Trimarchis oli lühike...vaid 4 h, mis tähendas jälle pm vaba päeva...selle tööga ikka ei joppa viimasel ajal!
Teisipäevad on pizzapäevad, kuna suur pizza maksab siin kõigest 7.50.
Võib lugeda odavaks kui 0,5 cokat saab poest 3,2 dollari eest. Jah, toit ja jook on siin ikka kallimad...33 cl x 4 õlu eest peab välja käima lausa 14 dollarit.
Plaanidega olen jõudnud nii kaugele, et otsin metsast kaks suurt känguruud...ühele hüppan ise taskusse ja teise taskusse pistan oma seljakoti ning nii me minu kahe sõbraga idakalda vallutame! Keegi soovib ühineda?

Trimarchi

Ei saa hommikuti magada kui inimesed ümberringi toimetavad!
Teadmisega, et täna on vaba päev koperdasin kl 7 hommikul pesuruumi ja muidugi jõudsin Jin mind sellel 2 m teekonnal näha ja öelda, et töötan täna Trimarchi farmis...õnneks läheb buss alles 11.15. Tegin uuesti silma lahti 8.30 ja läksin Steffi äratama, et midagi hommikul teha, kuna ta võttis vaba päeva. Sain ta nõusse ja juba läksin Kennetilt autot paluma.
Kl 9 oli väljasõit ja minu valitud sihtpunktiks sai Curtan Fig Tree (hiiglasuur puu, mille küljes ripub alla teine puu...nagu juured vms..väga võimas igasttahes). Seda puud ümbritsevas vihmametsas on võimalik näha ka haruldast puukänguruud, kes ronib puude otsas ja hüppab maapinnal (minu meelest on ta välimuselt pigem ahvi moodi). Kuid loomulikult ei õnnestunud ühtegi neist näha. Kuid põhiline, miks ma sellise hommikuse tiiru ettevõtsin, oli näha nokklooma. Nad pidid elutsema Yungaburras (12 km Athertonist), kuid nagu puukänguruudega, ei tahtnud üksi meile end näidata. Olin suht nördinud...tegeikult pidi neid näha olema kõige paremini päikese tõusul ja loojangul. Vähemalt tean, kus kohas nad elutsevad... üsnagi koledas ja häguses rohelises jões :P. Selle teadmisega läksime otsima Laike Barrine (kraatrijärve), kuid leidsime end hoopis Lake Tinaroo juurest, mis oli väga suur, kuid täiesti lage...peaaegu ilma ühegi puuta kallastel...ma nimetaks seda tüüpiliseks Aussi järveks...keset tühje kuivanud nõlvu üks suur veekogu.
Minu aeg oli otsas ja tööle minek. Jälle mingi uus farm...tegeluikult seda ma ju soovisingi, et oleks vaheldusrikas. Minu rõõmuks oli ka Merit samas farmis täna tööl. Seekord peeti meid jälle õdedeks v vähemalt sugulasteks.
Farmerid ja kõik töötajad olid ülisõbralikud ja lahked...muidugi ka päike paistis täna...lust oli töötada, kuna kartulid ponud nii mädanud ja taimi ei tunud üldse harvester-i peale. Kuid järsku ütles Merit, et tal on paha olla ja nähes ta nägu pidin ise ka minestama...ta oli lubivalge ja huuled sinised. Masin peatati ja Merit läks põllule lamama, kuna tundis, et kohe minestab...tõstsin ta jalad ka üles. Niisiis toimetati ta sealt minema ja meie töö jätkus.
Positiivne oli see, et tutvusin ühe ülitoreda poisiga Bremenist, kellel olid samasugused plaanid nagu minul (sukeldumine, langevarjuhüpped ja mööda ida kallast alla poole rännata). Eks paistab, ma tahan veidike varem minna. Igavuse peletamiseks viskasime põllu äärde uudistama tulnud lehmi kartulitega, mis oli suht naljakas, kuna pärast sõid lehmad kõik kartuid ära (mitu tundi järjest kartulied sorteerides läheb ikka lolliks küll).
Õhtu oli nagu ikka...istumine „Eestlaste majas“ ja olesklemine. Kõik rääkisid plaanidest, kuidas ja millal nad lahkuvad...e siia jäävad ainult Priit ja Kennet...ma pean ka ära saama...aga pole veel reaalset plaani...lähen lihtsalt Cairnsi ja vaatan mis edasi saab...suht ebamäärane v mis? :D
Selliste häguste plaanidega tuleb ka täna uinuda...pisut kõhe on, aga saab hakkama!

Ilm nagu Eesti suvi

7.15 minek Conzulo farmi koos Priidu , Stefi ja Mimiga. Lootsime, et töötame ainult 4 h ja siis saame kuskile Athertonist kaugemale sõita(nii vähemalt oli eile öedud). Toredad inimesed tundusid ja kartulid ka...ütleks, et väga lihtne võrreldes eelmiste farmidega. Taevas oli pilves ja muidugi hakkas vihma sadama....see tähendas aga ootamist ja nii tehtigi esimene smoko väga varakult koos kohvi, võileibade ja küpsistega (vot see on alles farm!) Tagasi harvestile ja jälle hakkas sadama. Ootasime kuskil tunni harvestil ja lõpuks viidi meid sealt varju alla tagasi...autokastis sõites saime Stefiga läbimärjaks...ma ei saanud aru, kuidas Priidul ja Mimil õnnestus end teise autosse pressida. Pärast ootamist otsustati lunchi kasuks...millega me polnud väga arvestanud, kuna ootsime kiiresti pääseda. Natuke söödud, läksime suurte kartulikottide peale magama, kuna kuskil mujal polnud võimaik pikutada. Tundsin end kohutavalt, kuna taas olin külmunud, tolmune ja läbimärg. Päikese käes saime 2 min lamada ja lõuna sai läbi. Tagasi kartulite juurde...isegi kartulitega žonglöörimine ei pakkunud enam lõbu. Kuigi peab tunnistama, et Priidu ja Stefiga saab ikka kõvasti lõõpida :D. Vihma siiski hakkas edasi kallama ja lõpuks pani sellele toredale farmipäevae punkti tunniajane bussi ootamine. Me kõik tundsime end väga räbalalt ja tuju oli suht nullis. Õnneks polnud ka teised kuhugi sõitnud, kuna ilm oli igal pool kehv. Uhh, peab siit mägedest ära saama ja vihmaperioodi eest pääsema!

Järgmine päev pandi mind ja Meritit Tongola kartulifarmi tööle. Farmerid pole just eriti lõbusad ja suhtlemisaldis seal, va üks puujala ja -käega mees, kes teeb oma seisundi üle koguaeg nalja :D
Niisiis harveseri peale jälle tööle. Pole veel nii hulle kartuleid näinud...rabasime nagu hullud, aga siiski pooled mädanud ja rohelised kartulid jäid lindile...muidugi suutis üks farmeritest selletõttu oma pahameelt koguaeg näidata... Pm kartulimäda pritsis vahepeal igas suunas ja me Meritiga suutsime vaevalt okserefleksid tagasihoida. Kuid asi läks ainult hullemaks, kuna hakkas sadama ja tuul puhus kõvasti. Olin ainut õhukese särgi väel ja ilma kaitseprillideta....mõtlesin, et suren kohe ära, sest nii külm ja vastik oli. Seal farmis ei kohelda just eriti hästi töötajaid...4h jutti...pool tundi lõuna ja uuesti 4h. Õnneks küsisin endale sooja pusa peale ja asi polnud nii hull. Enne minekut panime ka mõned apelsinid ja sidrunid endale aiast kaasa...hästi magusad igastahes.
Järgmine päev jälle...kuid kõigest paar tundi...sellest piisas, et kartulist tüdineda...pealegi on mul juuksed täiesti oranžid sellest mullast...pole hullu, olen ennemgi seda värvi olnud :P Korraks saime ka ehmatuse osaliseks, kui üks rotipoiss oli lindile saanud ja peaaegu hüppas meile Meritiga sülle...kukkus uuesti maha ja farmer ässitas koera teda sööma, kuna tema tagajalad enam ei funktsioneerinud. Koer rotti ei söönud ja rohkem tema saatusest ei tea midagi.
Kuna enamus olid tööl, siis läksin lõunal uudistama linna välibasseini...ujusin seal üksinduses, nautides samal ajal vihma...pole ime, et keegi teine sinna ei roninud :P