nädalavahetus

Hambaarstil käik läks edukalt ja isegi järgmisel päeval helistati kindlustusest üle, et kuidas läks ja kas kõik on korras...nyyd on Athetonist lahkumise aeg...kolm n2dalat on mega kiirelt läinud, kuid vaevalt, et väga seda kohta igatsema hakkan...vbolla ainult seltskonda ja turvalisust.
Atherton-Cairns-Cape Tribulation-Cooktown
Ei märganudki kui juba olime Cairnsi lennujaamas Andret, Hendrikut ja Jaagot Brisbane-i ära saatmas. Taaskord kuuekesi autos ja lennujaamas välja tulles, sai Jaago ühe jabura tembuga hakkama otse politsei nina all..ei teagi, kas talle trahv ka määrati, kuna mina, Kenneth ja Priit otsustasime edasi algselt Port Douglassesse minna, kuid plaanist sai minek Cape Tribulationile- maailma vanimasse vihmametsa. Vahepeal peatusime ka Palm Cove-l, et end ookeani kasta. Ujuda on ubatud vaid võrguga piiratud alal, kuna praegusel ajal on palju marine stinger-eid. Lained olid mõnusad ja vesi soolane...muidugi ei saa mainimata jätta fantastilist palmidega ehitud randa. Seal peeti ka pulmi, mis olid tõesti kaunid ja meelitasid Kennethil peaaegu pisara välja :D.
Cape Tribulationile sai vaid praamiga, mis röövis 20 dollarit...sõit kestis u 30 sekundit üle krokodillidest kubiseva jõe :D vähemalt nii väidetakse siltidel, mis on igale poole topitud. Sõit läbi vihmametsa on mööda käänulisi teid ja puud moodustavad lausa katuse pea kohale. Ahmisin pidevalt autoaknast seda imelist loodust, samal ajal mäest üles ja alla sõites. Pidime ööseks vihmametsa telkima minema, mis polnud muidugi lubatud, kuid veel ahvatlevam oli sõita oma päevinäinud fordiga edasi mööda teed, mida võisid vaid 4x4 sõidukid läbida...esimese oja läbimine, andis lootust, et pole hullu midagi. Tee peal oli palju oksi ja puid ning kruusatee viis kohati väga järsku nõlva pidi üles ja alla. Siiski valdas meid kõiki hirm- kas meil bensiini jätkub, kas pääseme järgmisest ojast läbi, kus viibime?? Pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ühest ojast saime küll väga napilt üle, kuna auto oli 1/3 vee all ja kivid kraapisid põhja. Sihiks oli meil jõuda Cooktowni, mis tegelikult tähendas üle 300 km teed läbi džungli ja rahvuspargi...pulss oli kõigil 180, kuna mingit elu märki kuskil polnud ja me ei teadnud, mis järgmiseks tuleb. Ei oska seda tunnet ja pinget edasi anda kui pidevalt pidime oma näruse autoga ojasid ületama. kl 9 õhtul jõudsime kohale..Cooktowni...kus elu täitsa seisis. Tegime endale pargis süüa ja läksime Priiduga öist botaanikaaeda uudistama...kuna Kenneth oli liiga „väsinud „ selleks. Kuna oli nii pime, et isegi taskulamp ei valgustanud piisavalt, siis otsustasime auto Botaanikaaeda tuua ja telgi sinna samasse panna. Põrkasime ka umbes 6 känguruuga kokku, kes olid üpris uudsihimulikud. Kennethi jätsime autosse magama ja panime telgi üles...päris harjutatud olid need öised hääled ja känguruude hüppamine telgi ümber. Natuke ikka magada sain, kuid hommikul äratasid linnud oma kisaga mind taas üles, kuna päike tõusis (5.30). Priit läks vaatama, kas Kennethil on kõik korras ja leidis ta auto kõrvalt magamas...vaeseke ei teadnud ju üldse kus ja mis toimub :D Edasi jalutasime botaanikaaias kuni jõudsime rannani, mis oli taaskord imekaunis...üritasin palmi otsa ronida ja kookospähklit alla saada, kuid asjata. See käib siin kandis väga pinda, et kuskil ujuda ei tohi...nii leppisime vaid liival käimisega. Cooktownis ajasime juttu ka ühe aborigeeniga, kes lõpuks küsis meilt suitsu, guuni ja hommikusööki (sellised nad ongi...kui tasuta saab siis võtaks kõik). Rääkis rassismist Aussis ja naeris meie üle kui näitasime, millise autoga me Cooktowni sõitsime. Ta oleks meid ka enda külla juhatanud, mis asus eemal mägedes, kuid raamatu järgi on selleks vaja igaks juhuks kahte 4x4 autot.
Tagasi otsustasime minna sama teed mööda ja tundus, et päevavalguses polnud asi nii hull..konne jäi auto alla vähem ja jõed tundusid kuivemad :P Krokodilli ei näinud, kuid vihmametsas sain jalutada küll. Tahtsime ka ujuma minna ja otsustasime ühe ranna kasuks Cape Tribulationil...eirasime silte ja achtungeid ning võtsime Kennethiga surfilauad ja hakkasime u 300 m kaugusele saarele ujuma. Poole tee peal mõtlesin ümber, sest kujutasin ette neid stingereid ja krokodille, kuid enam polnud mõtet tagasi minna. Saar oli kivine ja krabisid täis. Enne kui jõudsin seda märgata, põrkas üks suur krabi mu jala vastu ja põgenes hirmust vette tagasi. Võtsime nõuks saarele ringi peale teha, mis tähendas kaljuronimisoskuste proovile panekut. Kõik oli super va teravad merikarpide kivistised kajudel, mis lõhkusid mu jalataldu. Leidsime ka mõnusa basseini, mis oli kaljusest moodustunud ja loomulikult krabisid täis...väike spa lõõgastus ja oligi tagasi minek. Jätsime üksiku saare sinna ja poisid viisid mind Port Douglasesse, kus nautisime imeilusat päikese loojangut. Bookisin endale hostelis koha ja läksin õnnelikult puhtasse voodisse magama 