5. p2ev Katherin

Äratus oli varakult, kuna poisid pidid kl 7 tööle minema. Meie plaan oli Katherin Gorge minna. Möödusime ka maailma suurimast klassiruumist, mis saadab video ülekandeid kogu Põhja-Austraalia õpilastele.
Kui Nimluki rahvusparki jõudsime, pakkusin välja teha 3,5 tunnise matkaraja, mille peale oli Nannel jälle kõvasti nähvamist ning kõndis oma matkasaabaste ja suurte sammudega jälle kaugele eest ära...paterdasime Sirliga järgi ning Katherini kuristikuni jõudes veendusime, et matk oli seda väärt. Imekaunis oli kaljult vaade jõele, kus inimesed sõitsid kanuude ning paatidega. Ronisime alla, et aborigeenide kaljumaale näha. Selleks, et maalinguid lähedalt vaadata, tuli kärestik ületada, mis oli kiire voolu tõttu üpris ohtlik. Sirli jäigi teisele poole kallast, kuid mina võtsin kaamera kaasa ning hoidsin hinge kinni, et ei libastuks v vooluga kaasa ei läheks. Maalid oli põnevad, kuid pildile nii hästi ei jäänud.
Tagasi tulles läksime ka jõkke ujuma ning väike hirm oli küll, et nüüd tuleb kroks ja näksab jalast ( vihmaperioodil ei tohi ujuma minna). Vesi oli jahutav ning tulime täitsa ühes tükis sealt välja.
Jalutasime tagasi, mis tundus julmalt pikk maa ning ootasime Nannet, et edasi Edith koskede juurde minna.
Kui auto parklasse ära panime ning 1 km mööda matkarada kõmpisime, avanes meile uskumatu vaade sellele looduslikule spale. Vesi oli lihtsalt imeilus ja soe ning tundus nagu kogu see paik poleks päris. Kosest sai üles ronida ning niisama selle all ujuda, mis osutus päris raskeks, kuna vesi pressis vastu. Nii me sulistasime seal läbipaistvas oaasis ning tuli jälle suund ööbimiskoha poole võtta. Darwin enam kaugel polnud ning vägagi ootasime, mil iga meie samm nii kontrollitud Nanne poolt poleks ( kõik pidi tema süsteemi järgi käima).
Leidsime järjekordse rest area ja panime oma maja püsti. Taevas oli jälle imeline ning mitu minu soovi läks lendu. Muide öösel märkasin, et kui üles ärkan ning tahan midagi Sirlile öelda, on see inglise keeles...kas see tähendab, et näen juba unenägusid võõrkeeles?

4. p2ev

Iga p2vaga l2heb j2rjest kuumemaks. Nanne peatus esialgu Gregory rahvuspargis, kus l2ksime 1,9 km matkarajale, et j2lle koopamaalinguid kaeda. Yliv6imas koht oli...rada viis orust yles kaljudeni ning edasi m66da kaljuseinu j2lle alla. Leidsin koopamaalingutelt ka enda ja Sirli (n2itan n2puga), kuid yldiselt olid maalingud paremad kui eelmised.
Uuesti autosse ning j2rgmisele matkarajale, kust avanes peale 1,8 km m2kke ronimist kaunis vaade ymbruskonnale ning all looklevale j6ele. V6iks 6elda, et kujutan ette kyll, kuidas aborigeenid seal kunagi elasid.
Teel tegime veel paar peatust, kuid eesm2rgiks oli 6htuks Katherini j6uda. Helistasin tulemuseta pidevalt oma couchsurferist s6brale, et 66 linnas veeta...tulemuseta. Nanne oli j2lle p2ris pahane ning muretses pidevalt pimedas telkimise p2rast (ise magas autos). Olin kah t2itsa n6utu kui kell neli Katherini j6dsime, kuid siiski uskusin, et sellel CS-l pole midagi meie vastu kui lylla tuleme. Kuna aadressi ma teadsin, siis otsustasime lihtsalt tema maja yles otsida. Maja leitud ning hinge kinnihoides koputasime uksele. Ukse avas hoopis teha majakaaslane, kes oli midagi kunagi kuulnud sellest, et vbolla keegi tuleb yheks 66ks. Pole kunagi veel kellegi majja nii tunginud...suht imelik situatsioon, kuid v2hemalt tundus, et 66maja oli meil siiski olemas. Natukese aja p2rast tuli ja CS Nic koju, kes oli ylis6bralik ning polnud midagi selle vastu, et tema uhte ruumi kasutame. M6lemad poisid oli tulet6rjujad ning pidid hommikul vara t66le minema, mis t2hendas meile j2rjekordselt varakult 2rkamist (millega olime iga p2v harjunud).
Saime j2lle k6ik asjad endal t2is laetud ning telgivaba 66 tulet6rjujate majas veedetud.

3. p2ev

Hommikul j6dsime Kununurrasse ning tundsime r66mu telefonilevi yle. Saime teada, et posid elavad hoopis karavanpargis ning ehitavad p2evad l2bi katuseid (teenivad v2gagi h2sti).
Niisiis otsustasime Kununurra l2hedal Hidden Valley rahvusparki uudsitada, mis pidi olema v2iksem versioon Bungle Bungelist, kuhu oma kaherattaveolisega minna ei saanud. Pargist v6is leida liivakivist moodustunud kynkaid, mis j2tsid kihilise mulje. Saime j2lle veidike ronimist harjutada ning kauni vaate Kununurrale.
L6na ajal trehvasime poisse ning vahetasime paar s6na. Juhuslukult n2gime ka oma t66andjat (food vani omanikku) poes, kellega oleme varemgi kokku p6rganud. J2lle see pisike Austraalia!
Boonuseks saime end Kununurra bensukas pestud ja kasitud, kus maksime yhe eest, kuid keerasime v6tmega kolm dussiruumi lahti.
Edasiseks sihtpunktiks oli imekaunis Argyle j2rv. Ohh, sinna tasub minna!
Enne telgi pysti panekut s6itsime ka Keep River rahvuspargist l2bi ning tegime v2ikese matka koopamaalinguteni. Nannel oli hull rutt taga, kuna hakkas pimedaks minema...nii, et meie aeglased eestlased v2ga nautida ei saanud, kui tema oma pikkade jalgade ja suurte matkasabastega eet kiiresti 2ra k6ndis.
Koopamaalingud tundusid nagu oleks mingi v2ike laps maast kivi v6tnud ja seinale midagi kritseldanud. Kuid Kakadu rahvuspargis pidid alles 6iged v6imsad maailngud olema nii, et ootan juba p6nevusega.
Telkima saime j2lle pimedas ning j2rjekordses karavanide linnastikus. Mnjaa...uskumatu, aga mulle v2ga meeldib meie imepisikeses telgis p6iasirutusega magada...

2. p2ev

Ma ei saa aru, miks meil ei vea nende inimestega, kellega reisime. Nimelt hakkas koguaeg natukese haaval selle toreda saksa tydruyku t6eline pale v2lja tulema. Nagu sakslased ikka, oli ka tema v2ga organiseeritud ning genereeris ainult plaane peas v2lja. Meie Sirliga j2lle v6tsime vabalt ning ei osanud midagi ette plaanida, kuna kunagi ei tea, mis sind j2rgmises peatumiskohas ees ootab. Siin tekkisidki lahkarvamused ning Nanne l2ks alati keema, kui meie ei teadnud, mis j2rgmiseks teha v kuhu minna. Sirlil viskas nii kopa ette, et istus autos k6rvaklapid peas (kuna k6larid, mida me muusika kuulamiseks autos kasutasime, pidavat liiga palju besiini v6tma). Eks ta seal omaette n2rvitses iga asja peale ja me lihtsalt vaatasime Sirliga yksteisele kummalise n2oga otsa ning lasime tal k6ik 6iendamised 2ra 6iendada. Siiski vaatamisv22rtuste kylastmiseks oli p2ev hea. Esiteks peatusime Halls Creekis. Selle l2hedal asus Austraalaste oma Hiinamyyr. T2itsa huvitav ja omap2rane tundus, kuna see oli looduslikult sinna tekkinud. V2ike ronimine ja uudsitamine tehtud, s6itsime edasi Wyndhami poole, kus esimeseks l2ksime kaema viie j6e kokkusaamispunkti. Vaade oli k6rgelt kynka otsast ning k6ige ilusam pidi see olema muidugi p2ikeseloojangul.
Meil oli vahepeal tunne, et 2kki j2tab sakslane meid maha ja s6idab autoga minema. Sirli plaan oli ise Kununurrast oma kohver maha t6sta ja head aega 6elda. Siiski j2tkasime reisi ning l2ksime aborigeenikujusid vaatama. Seal tuli hunnik aborigeene vastu ja k6ik tahtsid myya oma meisterdatud kunstiteoseid. Mul hakkas hale ning ostsin yhelt naiselt boab tree vilja, kuhu oli kujundeid nikerdatud. Poes peaks selle eest v2lja k2ima 60 dollarit, kuid minult kysis ta vaid 14 ja sinna juurde k2iv hala ning viletsus. Mulle iseenesest see vili v2ga meeldis, kuid ainuke asi on, et mu kott on niigi raske.
Wyndhamis tegime ka kl6psu suure krokodilli juures ning v2ltisime j2rjekordseid lunivaid aborigeene.
V2ga meeldis mulle koht Wyndhami l2hedal, mida kutsuti Grottoks. Tegu oli j2rjekordse kuristikuga, kuhu sai alla ronida ning all olevat basseini uudsitada. Kuna Sirli v2ga k6rguses6ber pole, siis j2i tema ainult ylevalt seda vaadet nautima.
66seks p2ris Kununurrasse ei j6udnud, kus lootsime poiste (Nuki ja Kitu) juures peavaru saada. J2rjekordne rest area ning haisvad v2lik2imlad. 66 oli v2ga v2ga palav...peaaegu v6imatu magama j22da.

Broome- Darwin 1. p2ev

Pyhap2eva hommikul pidimegi Darwini poole teele asuma. Nannega olime eelmine p2ev kokkuleppinud, et yritame saada Derbyst 50 km Broome poole, kust yks teeots viis Fritzroy Crossingu poole. Saimegi Sirliga teelahkmele, kus n2itas Broome<->Derby ja Fitzroy Crossing. Tegime oma laagri p6im6tteliselt in the middle of nowhere (kahe maantevahele p6llu peale). Kuna telefonilevi meil polnud, siis Nannega yhendust ei saanud ning lihtsalt ootasime, kuni ta Broomest tulema hakkab. Veits k6he tunne oli kyll teda niimoodi usaldada, kuna oma kotid j2tsime tema autosse ning ega me Nannest suurt midagi ei teadnud. J2rsku n2gime tuttvat valget autot ning veendusime, et ta v6tab hoo maha. Ma isegi lehvitasin, kuid millegi p2rast ta vastu ei lehvitanud. Sirli veel ytles, et n2e keerab seal kaugemal ringi...aga tuhkagi. Nanne polnud meid n2inud...ning p6rutas Derby poole edasi...samal ajal kui meil oli plaan Fritzroy poole minna. H2mming...k6ndisn s6idutee 22rde ja vaatasin lolli n2oga maantee poole...kuni yks auto peatus ja kysis, kas midagi on juhtunud...seletasin talle kiiresti olukorda ning juba tegin plaani, et hyppan auto peale, et Nanne Derbys yles leida. Sirli j2i meie laagri paika ning kiiresti m6tlesin, mida kaasa v6tta...mobiil oli ainuke asi...Sirli pakutud nuga ei hakanud v6tma, kuna kuhu ma selle ikka peidan :D
Mees, kellega 50 km Derby poole s6itsin oli muidugi j2lle yli tore ja abivalmis...just, kui tahtsin Nannele helistama hakata, helises minu telefon (linna l2hedal oli levi). Saime Nannega kokku ning hakkasime tagasi teelahkme poole s6itma. K2isime ka esimest vaatamisv22rtust kaemas..Prison Boab tree, mis kujutab endast pallikujulise tyvega puud, kus hoiti aborigeene vangis.
L6puks j6udsime Sirlini ning asusime kolmekesi teele.
Esimeseks peatuseks oligi Fritzroy Crossingust 18 km sisse s6idetav rahvuspark...no midagi v2ga mystilist seal polnud...lihtsalt ilus kuristik ning massiivsed kivikuhjad.
Halb oli see, et Sirlil hakkas kasvav tarkusehammas valutama ning p6hjustas p6letikku (palavikuga pole just k6ige parem reisida)
Esimese 66 veetsime yhes rest areas, kuhu j6udsime juba suht pimedas ning seega oli telgile koha leidmine suht keeruline. 6nneks oli Nanne meile Broomest 14dollarilise pisikese kaheinimese telgi ostnud. Kuna Sirlil madratsit polnud, siis laenasime Nanne suurt t2ispuhutavat madratsit. Napilt mahtus telki, kuid meile endile enam ruumi v2ga ei j2tkunud. K66ksusime j2lle telgis, kuna suht naljakas oli magama minna nina vastu telgi seina ning jalad p6iasirutuses. Taevas oli imeline, kuigi tuul ypris tugev. Ning 66sel m6tlesin, kas hommikul oleme veel samas kohas v mitme maa ja meredaga oma tuules lendava telgiga.

Nanne

Plaan oli selline, et pidime Derbys kaks p2eva t66tama ja siis oma roadtripile Darwinisse suudnuma. Derbysse lubasime kella 4ks j6uda ning otsustasime j2lle h22letamise kasuks, kuna bussid sinna lihtsalt ei s6ida nii tihti. V2ike takistus oli see, et meiega tuli kaasa kanadalane John, keda Sirli juba varem Perthist tundis (pakkusime talle ka t66d meie foodvanis).
Hommikul sain ka Nannega kokku, kellega pidime Darwinisse s6itma. H2sti tore saksa tydruk tundus ning oli isegi n6us meie suured kohvrid juba oma auto peale v6tma, et me nendega h22letama ei peaks.
Kl 12 olime tee 22res ning saime suht kiiresti kolmekesi yhe auto peale, kes viis meid Broomest v2lja maanteele. Tundsin sisemas, et see koht on ypris halb, kuna autodel juba suur kiirus sees...nii m66dus 1 h ja keegi ei peatunud...kl oli pool kaks ning ei midagi.
J2rsku tuli mul m6te...helistaks Nannele ja paluks tal meid 200 km kaugusele Derbysse viia...uskumatu, aga ta oligi n6us. Bensiini muidugi maksime kinni. Kuna 66 oli olnud j2rjekordselt lyhike siis Sirli ja John, kurinahad, panid silmad kinni ja mina pidin terve tee Nannega r22kima...kyll sellel tytarlapsel alles jutt jooksis :P
J6udsime 6igel ajal kohale ning panime lambav2nni riided selga. Bonuseks oli see, et saime j2lle tasuta j22tist, nii palju kui tahtsime :D
Magada tuli mul see 66 diivanil ja sirlil rekka tagaistmel. John keris yldse telki magama. Mul oli p2ris ebamugav kahe vanema naisterahvaga (kellest yks n2itas oma "p6it", mis rippus seina kyljes) yhes pisikeses rekkas magada...yks veel r2medalt norskas ka.
J2rmine p2ev l2ks foodvan-i elu edasi ning meil oli t66st suht siiber juba.
Just ennem kui l6petasime, tundsin kaugelt yhe ebameeldiva n2o 2ra...tegemist oli meie lehmafarmi bossiga, kellelt pole veel ikka palka k2tte saanud.
T66 l6petades, v6tsime oma bossi Aneti kaasa ning otsisime selle mehe yles. Ohh, kui jube vestlus meil oli...l2ksin t2iesti endast v2lja...j6le, j6le inimene...v2ga ebameeldiv ja vastik....arvatavasti raha me sealt ei saa...see mees ajab jama ning ei tahaks yldse sellistega elus kokku puutuda. Kuna olin endast nii v2ljas, siis yks kohalik naine kysis, mis juhtus (Aussied on v2gagi hoolivad). R22kisime talle situatsioonist ning see aktivist hakkas kampa kokku jama, et meie eks bossile tuupi teha...olime Sirliga ypris kohkunud, kuid 6nneks v kahjuks nad teda enam ei leidnud. Yhinesime selle peo meeleoluga ning p2rast kerisime oma eilsetesse pesadesse tagasi. Oi, kui p6nev oli m6elda, et homsest algab uus trip ning Broomega on l6plikult hyvasti j2etud.

Karijini 2

Tegime endale ilusa hommikusöögi ning panime Lenny autole hääled sisse. Võtsin juhi ameti enda peale, kuna Sirlil jäid prillid maha. Saime üle pika aja oma rahakoti avada ning ausalt pargi sissepääsu eest maksta.
Otsustasime teha Dales`i kuristiku matka. Esiteks ronisime ühe kose juurde, kust jätkasime rada mööda sügavavikku looduslike basseinide poole. Ühes kohas olid matkajad terve maa kividest torne täis ehitanud ning valmistasime ka oma tornikese. Rada oli tõesti imeline ning Circuet Pooli juures sai ka kose (sel aasta ajal pigem nire) alt läbi minna. Hüppasime jälle autosse ning sõitsime järgmise sügaviku juurde Andrea Boccelli saatel (ainuke kassett, mis autost leidsime). 23 km kruusateel oli üpris kohutav läbida ning võttis kõvasti aega. Pärast kiiret kuristiku uudistamist, pidime kiiresti tagasi minema, et asjad pakkida ning uuesti hääletama hakata. Arvestasime sellega, et järgmise öö peame kuskil maantee kõrval ööbima, kuna hommikul kell 8 võtab Lucy meid oma auto peale. Nii me siis ootsime 3 h-ga 260 km hääletades läbida. Nii kaua kui Sirli oma pakkimise ning sättimisega tegeles, viisin meie suured kotid maantee äärsesse põõsasse, kuna Lenny maja lahutas suurest teest 2 km.
Nagu hakkasime mööda kruusateed kõndima, kuulsime mingi auto lähenemist. Tegemist oli küll kaavaniga ning tavaliselt inimesed ei võta endale hääletajaid peale, kuna autos on vaid kaks kohta. Siiski otsustasime proovida ning karavan peatuski. Pole veel kunagi nii huvitavalt küüti saanud. Seisime Sirliga kummalgi pool autot kitsa renni peal(väljas pool salongi) ning hoidsime katuseraamist kinni. Samal ajal ajasime toreda vanapaariga juttu ning saime 2 km ilma jalavaevata läbitud. Võtsime kotid ning hakkasime 200 m ühe teeotsa poole liikuma, et sealt siis hääletama hakata. Enne kui valitud kohta jõudsime, peatus üks auto ja küsis, kas kõik on korras. Tegemist oli aborigeenist eks korravalvuriga, kes oli ühe roadhouse poole teel. Saimegi küüti. Bensukas nägime üht rekat, kellelt küsisime, kas ta meid peale saaks võtta. Muidugi oli see mees meid nõus peale võtma. Ise ka ei uskunud, et hääletamine nii lihtne võib olla. Rekkajuht oli üks toredamatest, keda siiani kohanud olen. Ainuke probleem oli aeg, kuna üle 100 km/h suured roadtrainid ei sõida. Päike oli just loojunud kui vajalikus kohas meid maha pandi ning hakkasime Sirliga kiiresti telgile kohta otsima. Vägagi kahtlases kohas olime, kuna maantee piiast meid kahest kohast ning rekkad muudkui vurasid mööda. Üritasime mingisugused põõsed enda ümber otsida ning panime oma päevinäinud telgi üles. Korjasin ka lõkkematerjali, et veidikegi valgem oleks. Sirli aga sattus kohe paanikasse kui eemalt nägi , et meie telk nagu kumaks öös kui lõke telgi ees on....nii et tuli põlevad oksad laiali ajada. Keegi meid õnneks kollitama ei tulnud ning hommikul korjasime oma kodinad kokku ning läksime tee äärde Lucyt ootama. Meil oli küll 8 kokkulepitud kui Lucyt veel polnud. Isegi siis autod peatused kui me ei hääletanud...tüütu küll. Lõpuks siiski tundsime tuttava auto ära ning Lucy sõbralik nägu vaatas vastu meile. Sõit oli järjekordselt meeldiv ning Lucy tegi meile hommikusöögi ja muud snäkid välja...vastu polnud jälle võimalik võidelda. Vägagi harivad sõidud olid mõlemad...aborigeenidest tean ikka kõvasti rohkem, kuigi aborigeeni kommuuni me Sirliga aja nappuse tõttu ei jõudnud. Lucy kaudu oleks vägagi lihtsat tööle ka saanud, kuid nüüd mul juba plaan tehtud ning lukku pandud. Kuna ühe raksuga me Broome ei saanud (roadhouse juures pidi Lucy teisele poole keerama 36 km Boomest), siis ootsasime Lucy töökaaslaseid, et lõpuni linna saada. Samal ajal istusime Lucy lesbi sõpradega roadhouse tagaaias ning sõime friikaid ning kuulasime, kuidas arutasid meestejuuksurite üle.
Lõpuks olime Broomes ning nii meil kui ka Stevel oli hea meel taaskohtuda. Coaster oli meid kõvasti igatsenud. Õhtul läksime oma viimast imelist päikeseloojangut nautima ning kinkisime Stevele koos veedutud ajast kokkupandud foto ning suure kausi täie TimTam-e
Uskumatu, aga ka Stevel oli meile kingitus. Saime m6lemad Sirliga endale suured poleeritud teokarbid ning diplomi, kuhu oli m2rgitud, mis oskused me omadnud oleme. L2bisin ehete valmistamise, hai pyydmise, k2mpimise, Sandy-Mandy m2ngimise, surfamise, rannas jooksmise, wake boardingu 6ppetunni.
}htul tegime veel pulli oma viimasel klubis k2imisel ning leidsime endale gumtreest reisikaaslase ylesse Darwinisse.
Stevel on t6esti v2ga kahju oma v2ikesed 6ed minema saata.

Karijini Lenny

Öö oli üpris külma võitu ning hommikul enam telk telgi moodi välja ei näinud. Päris ära lagunenud oli meie uberik ning kaua selles magada ei tahtnud. Tundus, et hakkame jälle päikese järgi elama (6st õhtul magama ning hommikul üles). Pakkisime ja kasisime end ning pärast sööki asusime maantee äärde tagasi.
Igal pool valitses vaikus. Ühtegi autot ei tulnud ning ometigi oli parki vaid 60 km jäänud. Esimene auto, mis roadhouse juurest tuli, peatus. Tegemist oli kahe mehega, kes sõitsid vaniga Perthi poole, kuid tahtsid ka Karijinit näha. Hüppasime Sirliga rõõmsalt taha, kus muidugi istmeid ei olnud, vaid lihtsalt nende kotid ja madratsid ning padjad. Nagu kastis oleks sõitnud. Nii meil siis vedas jälle ning vani omanikud olid lahkelt meid nõus ringi sõidutama.
Esimeseks läksime Dales`i kuristikku vaatama. Oli ikka võimas, kuna polnud midagi taolist veel Austraalias olemise jooksul näinud. Põhilised vaatamisväärsused ongi Karijini pargis kuristikud, milles looklevad ojakesed ning kosed. Enamasti vaatasime kuristikke lihtsalt ülevalt, kuid nägime, et mõnda sügavikku sai ronida ka. Peale kuuendat kuristikku, otsustasime ühte ka alla ronida. Tegemist oli Handcock kuristikuga. Sirli pidi oma kõrguse kartuse ületama ning ronis ikka meiega vapralt kaasa. Mulle iseenesest meeldib hullupööra turnida ning leidsin, et võrreldes Tasmaania Cradle mountiniga pole rada just väga ohtlik. Tänu kivimite suurele rauasisaldusele, on mõned kaljunukid vägagi siledaks/libedaks astutud ning käega katsudes olid kivid külmad. Alla jõudes jäime lihtsalt suu ammuli seda imelist kohta vaatama. Seisime kitsas sügavikus, mille keskel voolas ojake ning edasi sai liikuda mööda sügaviku seinu mööda ronides. Paha oli see, et Sirli kaamera protesteeris ning pilte väga sellest teha ei saanudki...siiski on meil head videomatejaid ;)
Eriti kihvt oli Spider walk, mida pidid ületama nagu ämblik...üks jalg ühel pool kalju seina ja teine teisel...alla vaadates nägid ojakest voolamas. Väga vinge oli...super kaunis. Mõnes kohas sai ka ujuda, kuid õhk väga soe ei tundunud ning rätikud polnud ka kaasas.
Kui kõik kuristikud said uudistatud, viidi meid korravalve keskusesse ära, kus pidi meie CS-ist sõber elama. Meisse suhtuti natuke kahtlustavalt, kuna Lennyt ise polnud seal( hea, et mul ta nimi seal meelde tuli). Jäime Lennyt tema maja juurde ootama ning viskasime poolteist tundi Sirliga nalja, milline ta väja võiks näha.
Lõpuks meie 25 aastane noormees saabuski. Ma pole veel Austraalias vaiksemat inimest kohanud. Enamus ajast rääkisin mina mingitest lambi teemadest ning vahepealsed vaikuse pausid suutis Sirli oma naerupahvatustega täita, samal ajal teise tuppa rahunema joostes. Kogu ümbrus oli vaikne ning Lenny oli sellega nii harjunud...7 päeva nädalas...uhh, vot päris sellist elu ma küll elada ei tahaks. Lähim küla on 90 km kaugusel, kus iga kahe nädala tagant käid endale toidukraami ostmas. Igastahes veider õhtu oli ning aina veidramaks läks. Kuna süüa meil polnud, siis oli Lenny hea meelega oma toidukraami jagamas, et me õhtusöögi valmistaks. Mingi hetk tuli välja, et Lenny laenab meile homme oma 4 WD autot, et me saaks pargis ringi sõita, kuna ta ise peab tööd tegema. Olime hämmingus. Saime jälle endale toa, kuid ööd me selles ei veetnud. Kuna talv annab tunda ning eelmine õhtu telgis oli üpris jahe, siis vedasime kõik oma suured madratsid elutuppa, kus paiknes ainuke soojapuhur ning jäime selle alla magama. Kentsakas tundus, aga vähemalt soe ( ööd langevad kuskil 11 kraadini).

Tee Karijinisse

Hommikul ärgates tundus nagu polegi magada saanud. Minu oli suur seljakott telki ja tekki täis ning Sirlil pisike roosa koos Stevelt näpatud magamiskotiga. Ainukeseks söögimoonaks panime kaasa eelmisel õhtul töölt pätsatud vorstid ning karastusjoogid...polnud lihtsalt aega poes käia. Näod vingus, vantsisime maantee poole...endalt küsides, miks me seda teeme??..saaks ju lihtsalt jälle Broomes 5 päeva lebotada.
Kohe korjas meid mingi onu peale, kes viis meid linnaääde. Ka järgmist küüti ei pidanud kaua ootama. 760st km`st 36 polnud just teab mis vahemaa, kuid roadhouse juuest on lihtsam Karijini poole autot ikka leida.
Meil oli Sirliga oma viis, kuidas autojuhtide südant võita. Mina hääletan ja Sirli lehvitab....toimis. Järgmiseks peatus auto, milles istus keskealine naisterahvas. Välimusest oli aru saada, et ega ta otsene polnud. Mitte, et ta seda varjanud oleks. Lucy oli väga jutukas ja ülisõbralik. Ta oli palju üleelanud ning backpackeritesse suhtus hästi. Ise pidi ta jõudma Karrathasse, mis tähendas 600 km koossõitu. Lucy oli pärit Itaaliast ning hetkel töötas aborigeenide tööbüroo juhatajana. Niisiis saime kõvasti teadmist juurde aborigeenidest ning kõik väärad arusaamised pühkisime minema. Vägagi hariv ning lõbus sõit oli. Ühes roadhouses nägime hiiglaslikku kaamlit ning Lucy tegi meile maitsva lõuna välja (vastuvaidemine ei aidanud). Enne järjekordset teeäärde jätmist leppisime kokku, et Lucy võtab meid 3-e päeva pärast kl 8 hommikul jälle samast kohast peale.
Nii me siis seisime seal...260 km lahutamast Karijinist ning päikese kustumiseni 2,5 h aega. Kohe esimene rekka peatus ( palju rekkaid, kuna tegemist oli kaevanduspiirkonnaga). Lääne-Austraalias on teedel tavaliselt roadtrainid, mis vähendavad 3-5 veokilisi rekkaid...Võrreldes Lucy s6idustiiliga( 120-150 km/h), sõidavad rekkad stabiilselt 100ga, mis tähendas, et jõuame napilt napilt pargi lähedal asuvasse roadhoussi, kus tuleb kiiresti poistelt saadud telk üles panna. Sirli polnud eriti nõus kuskil suvalises kohas magama, kuna kes teab palju neid usse, ämblikke ning dingosid seal väljas on. Meie kolme veokiga ja kahe juhiga rekka kihutas Perthi poole ja polnud need onud midagi nii hirmsad. Hüppasime just enne pimedaks minemist Aoraki roadhouse juures maha ning otsisime enda telgile kohta karavanpargis. Raha me neile pakkuma ei hakanud, kuna keegi ei tuleks selle pealegi, et kaks blondiini ilma autota kuskile karavanparki jalutavad. Küsisime ühe mehe käest luba, et oma telk tema auto juurde panna ning hakkasime avastama, mis telgiga tegu on. Tuli välja, et telgike on imepisike ning kaks vaia katki ka. Natuke mängisime mäkaivereid ning saime kuidagi telgi püsti. Samal aja oli Sirili ka dušširuumide koodi teda saanud nii, et kõik läks libedalt. Naersime jälle pool tundi telgis, kuna see oli lihtsat nii väike ning pidi ka meie seljakotte mahutama.
Uskumatu, aga saimegi esimene päev sinna, kuhu plaanisime jõuda...võib-olla polnudki see nii hull mõte autota Karijini rahvusparki tulla?

Mad Sunday

Pühapäeval, päev enne meie Karijini trippi, küsis Steve, kas tahame randa kaasa tulla. Olime nõus. Enne seda uudsitasime ka Sunday marketil, kust ostsin endale kohustuslikud Broome pärlid.
Steve randa minek polnud just harilik rannas käik, kuna auto taga vedas ta ka oma kaatrit.
Mina, Steve ning Sirli hüppasimegi paati, et mõni hea söögikala püüda. Pole midagi paremat kui päike, tuul, ookean, mida kõike saab kaatris olles nautida. Kaldast natuke eemale kihutades, märkasime kahte humpback vaala. Oi, kui elevil me olime...need on ju niiiiii suured! Tõesti vinge vaatepilt kuna saime vaaladele suht lähedale.
Korda mööda juhtisime Sirliga paati ning võtsime Steve sõbranna peale, kes tahtis väga wake`iga sõita. Algul ei tundunud wake boarding väga ahvatlev, kuna tõesti jälestan kõiki hiiglastikke millimallikaid ning ka haidega pole veel sõbraks saanud. Kuid tahtmine oli liiga suur, et mitte proovida. Halb oli see, et mingit vesti v kalipsot meil polnud ning pea vajus muudkui vee alla, kui ootasin kuni kaater mind tõmbama hakkab ja niisama end korda sättisin. Igastahes väga vinge kogemus ning ei jõua juba ära oodata, millal uuesti proovida saab.
Enne kui lõplikult paadi kaldale juhtisime, pistsime korra veel õnge vette. Uskumatu, aga pea kohe näkkas ning tegu polnud haiga, vaid vägagi matsva Cobiaga. Kalake oli 83 cm, mis õnneks ületas oma normi. Vot, siis milline rannas lebamise päev oli.
Saatsime saksa tüduku Darwini bussi peale ning läksime Stevega Staircase to the moon`i vaatama. Tegemist on hämmastava vaatepildiga, kus täiskuu tõuseb ookeanist ning peegeldub nii veelt kui ka rannaliivalt, kui tegemist on mõõnaga. Inimesi oli seda vaatama tulnud üpris palju ning see käis koos ööturuga. Kuu oli erakordset oranž, kuna paar km eemal lõõmas tulekahju, mis peegeldus omakorda kuul. Öömarketil põrkasime kokku ka kahe tüübiga, kellega tutvusime eelmine õhtu peol. Kuna järgmine hommik plaanisime Karijinisse minna, siis küsisime neilt telki. Lahkelt lubasid nad meile laenata ühte oma telki ja vastuteeneks tegime neile öise Broome tutvustuse.
Sõitsime majaka juurde, et imetleda kaljul vaadet ookeanile. Uskumatult valge oli tänu täiskuule ning koht tundus palju võluvam kui päevasel ajal. Edasi sõitsime randa ning tegime ka oma pisikese lõkkekese. Tegelikult pole see muidugi lubatd, kuid kui me randa jõudsime siis leidsime veel neli teist lõket. Jutustasime ja vaatasime tähti liigagi kaua, kuna järgmisel hommikul oli meil plaan minna Kaijinisse...kõik oli veel pakkimata kui kl 1 öösel koju jõudsime. Tundus nagu terve nädala tegevused sai ühte päeva ära mahutatud.

Asjad lihtsalt kulgevad

Üks päev sain veel surfipäeva teha, kuid võiks öelda, et ega see midagi head siin Broomes pole. Suured millimallikad hirmutavad mind veest minema ning tean, et vesi kubiseb haidest :D
Ühel õhtul kui Steve saksa tüdruku Divers pubisse võttis, otsustasime Sirliga Steve hiiglasliku Land Cuiseriga linnas ringi sõita ning uurida, mis toimub. Parkisime auto kesklinna ning läksime uudistama, miks kõik inimesed muruväljakule on kogunenud. Hetk hiljem algas võimas ilutulestik, mis meeldis mulle isegi rohkem kui Sydneys uue aasta vastuvõtul. Järgmiseks leidsime jäätiseauto, kust saime tasuta jäätist, kuna tegemist oli meie kaastöötajaga. Niisiis hüppasid kaks blondiini oma Jeepi tagasi ning ise ka ei uskunud, et lisaks majale Broomes on meil ka auto.
Laupäeval said rootsi kaksikõed jälle tööle minna. Asi muutub veidike igavaks ja tüütuks juba, kuid ei kurda.
Pärast tööd kõmpisime 45 min linna, et klubi elu kaeda ning kasulikke kontakte luua. See õhtu oli järjekordselt kõik meile tasuta...tasuta bussiga töölt koju, klubiomanik lasi kluppi tasuta sisse ning koduteel võttis takso meid peale ja viis koju ära. Tundub, et Sirliga meil lihtsalt joppab.
Mul on hirmus tahtmine Karijini rahvuspargis ära käia (käi vahele tänu poiste kiirustamisele). Probleem on selles, et park asub ligi 800 km Broomest ning tripiks on aega 3-4 päeva. Positiivne asi on see, et leidisn ühe couchsurferi rahvuspargist, kes oli meid nõus võtma enda juurde. Telki on ka vaja.

Austraalia jaanid

Ühel hommikul teatas Steve, et majja tuleb veel üks couchsurfer. Meil polnud muidugi midagi selle vastu. Õhtul kohtusimegi blondi Sophiega, kes tuli Saksast. Milline kollektsioon nüüd Stevel on :D. Uskumatu, aga Sophie on täpselt minuga sama vana ning meil on paljugi ühist. Steve oli muidugi elevil miss Germanyst ning me Sirliga niisama vaatasime seda mängu pealt ning naersime.
Ega jaanipäev Austaaliaski pidamata jää. Siin Broomes on üpiski palju eestlasi ning aktiivsemad olid välja otsinud Cabel Beachis koha, kus üks simman maha pidada.
Steve viis meid kohtumispunkti ära, kus saime eestlaste džiibi peale. Kõigil muidugi polnud neljarattaveolist masinat, mis valmistas elevust, kuna poisid nägid tükk aega vaeva, et üks van välja kaevata. Niisiis pidid naised puid korjama ning mehed autosid kaevama. Tõus õnneks soosis meid see öö ning tervet rannaäärt mäjaks ei kastnud.
Kõik oli täiesti Eesti jaanipäeva moodi... suur lõke, šašlõkk, eesti muusika, eestlased ning õdus rannaäär. 16 eestlast tuli kokku ning me polnud Sirliga neist kedagi varem näinud. Magasime jälle Stevelt laenatud tähistaeva telgis.
Hommikul sai trall maha peetud, et van uuesti pehmest liivast välja saada. Kõik läks õnneks ning vantsisime Sirliga mööda randa koju...selline tunne oli nagu kõnniks kõrbes ilma veeta...napilt püsisime jalgadel kui koju jõudsime :P