Öö oli üpris külma võitu ning hommikul enam telk telgi moodi välja ei näinud. Päris ära lagunenud oli meie uberik ning kaua selles magada ei tahtnud. Tundus, et hakkame jälle päikese järgi elama (6st õhtul magama ning hommikul üles). Pakkisime ja kasisime end ning pärast sööki asusime maantee äärde tagasi.
Igal pool valitses vaikus. Ühtegi autot ei tulnud ning ometigi oli parki vaid 60 km jäänud. Esimene auto, mis roadhouse juurest tuli, peatus. Tegemist oli kahe mehega, kes sõitsid vaniga Perthi poole, kuid tahtsid ka Karijinit näha. Hüppasime Sirliga rõõmsalt taha, kus muidugi istmeid ei olnud, vaid lihtsalt nende kotid ja madratsid ning padjad. Nagu kastis oleks sõitnud. Nii meil siis vedas jälle ning vani omanikud olid lahkelt meid nõus ringi sõidutama.
Esimeseks läksime Dales`i kuristikku vaatama. Oli ikka võimas, kuna polnud midagi taolist veel Austraalias olemise jooksul näinud. Põhilised vaatamisväärsused ongi Karijini pargis kuristikud, milles looklevad ojakesed ning kosed. Enamasti vaatasime kuristikke lihtsalt ülevalt, kuid nägime, et mõnda sügavikku sai ronida ka. Peale kuuendat kuristikku, otsustasime ühte ka alla ronida. Tegemist oli Handcock kuristikuga. Sirli pidi oma kõrguse kartuse ületama ning ronis ikka meiega vapralt kaasa. Mulle iseenesest meeldib hullupööra turnida ning leidsin, et võrreldes Tasmaania Cradle mountiniga pole rada just väga ohtlik. Tänu kivimite suurele rauasisaldusele, on mõned kaljunukid vägagi siledaks/libedaks astutud ning käega katsudes olid kivid külmad. Alla jõudes jäime lihtsalt suu ammuli seda imelist kohta vaatama. Seisime kitsas sügavikus, mille keskel voolas ojake ning edasi sai liikuda mööda sügaviku seinu mööda ronides. Paha oli see, et Sirli kaamera protesteeris ning pilte väga sellest teha ei saanudki...siiski on meil head videomatejaid ;)
Eriti kihvt oli Spider walk, mida pidid ületama nagu ämblik...üks jalg ühel pool kalju seina ja teine teisel...alla vaadates nägid ojakest voolamas. Väga vinge oli...super kaunis. Mõnes kohas sai ka ujuda, kuid õhk väga soe ei tundunud ning rätikud polnud ka kaasas.
Kui kõik kuristikud said uudistatud, viidi meid korravalve keskusesse ära, kus pidi meie CS-ist sõber elama. Meisse suhtuti natuke kahtlustavalt, kuna Lennyt ise polnud seal( hea, et mul ta nimi seal meelde tuli). Jäime Lennyt tema maja juurde ootama ning viskasime poolteist tundi Sirliga nalja, milline ta väja võiks näha.
Lõpuks meie 25 aastane noormees saabuski. Ma pole veel Austraalias vaiksemat inimest kohanud. Enamus ajast rääkisin mina mingitest lambi teemadest ning vahepealsed vaikuse pausid suutis Sirli oma naerupahvatustega täita, samal ajal teise tuppa rahunema joostes. Kogu ümbrus oli vaikne ning Lenny oli sellega nii harjunud...7 päeva nädalas...uhh, vot päris sellist elu ma küll elada ei tahaks. Lähim küla on 90 km kaugusel, kus iga kahe nädala tagant käid endale toidukraami ostmas. Igastahes veider õhtu oli ning aina veidramaks läks. Kuna süüa meil polnud, siis oli Lenny hea meelega oma toidukraami jagamas, et me õhtusöögi valmistaks. Mingi hetk tuli välja, et Lenny laenab meile homme oma 4 WD autot, et me saaks pargis ringi sõita, kuna ta ise peab tööd tegema. Olime hämmingus. Saime jälle endale toa, kuid ööd me selles ei veetnud. Kuna talv annab tunda ning eelmine õhtu telgis oli üpris jahe, siis vedasime kõik oma suured madratsid elutuppa, kus paiknes ainuke soojapuhur ning jäime selle alla magama. Kentsakas tundus, aga vähemalt soe ( ööd langevad kuskil 11 kraadini).
No comments:
Post a Comment