1640 ämbrit tomateid

Iga päev korja ja korja...olen ainult Martini tiimis olnud ja 3 nädalat täis. Ühel hommikul ajas Velda meie tiimi laiali ning kõik pidid endale uue meeskonna leidma. Vaatasin, et meie tiimi parim korjaja oli ühe eesti poisi Raini tiimis nii, et ühinesin. Mõnus päev oli...uued näod ja ilusad inimesed. Töötasid kiiresti ja ei olnud mingit logelemist...isegi lõunat ei jõudnud süüa, kuna ajasin kellegagi juttu ning juba võtsime ämbrid. Rain oli muhe vend ja kasutas osavalt strateegiat, kuidas rohkem tomateid saada. Mind pandi ühe teise tiimi tüdrukuga võidu korjama, mis ajas viimast närvi, et ta kõiki tomateid enda tiimile ei saanud. Naljakas oli...tundus nagu peaaegu käsikakluseks läheb, kuna polnud veel nii kiiresti tomateid ämbrisse visanud ning oma ämbriga ringi liikunud. Olime mõlemad õnnelikud kui rida läbi sai ning seda hullumeelsust edasi ei pidnud tegema. Oma uuelt tiimilt sain tunnustuse ning muidugi tahavad nad meid Silvaniga oma meeskonda. Päeva lõpuks saime peaaegu 41 kasti tomateid...rahas oleks see siis maksudega kuskil 230 dollarit...siiane rekord oli mul 35 kasti.
Martin ja teised meie tiimi kaaslased tahtsid aga endist koosseisu tagasi ning järgmine päev olime õnnelikult jälle koos. Tiimi vaim on hea ja lihtsalt lust on nendega koos töötada.
Kuna nädal aega järjest oleme 12 h töötanud siis pole mul üldse aega uusi plätusid osta ning isegi süüa pole midagi. (pole ime, et blogi unarusse on jäänud) Pärast tööd lasin end toidupoe juures maha panna, mis asub elamisest 4 km kaugusel. Päris kodutu inimese tunne oli poes ringi käia..paljajalu üleni mudane ning määrdunud riietega. Karvanparki mõtlesin tagasi hääetada, kuid esimese teeületuseni jõudes peatus üks auto ja küsis, kuhu ma lähen. Ise olid küll teisele poole minemas, kuid neil hakkas minust hale ning tõid parki ära...mees oli naisele alguses öelnud, et olen liiga must, et peale võtta :D siiski sain õnnelikult tagasi.
Rose Bay on muidu paradiis küll, aga linn on 4 km kaugusel.

Uputab

Esimene öö telgis läks mul vettvedama. Kuskil kella nelja paiku öösel hakkas jube külm ning kui silmad avasin, tõdesin, et telgis uputab. Väljas lõi äikest ning vihma kallas kui oavarrest. Otsisin poolunes kohta, kust see telk siis läbi aseb ning kui käega üle lae tõmbasin sain sahmaka vett kaela, mis istus ja ootas mind telgi katusel...vettpidav see polnud. Pakksin kibekähku oma kotid ning päästsin, mis päästa andis. Seljakoti jätsin dušširuumi kuivama ning tähtsamad kotid võtsin poiste karavani kaasa. Ühes karavanis elavad Madis, Silver ja Martin, kes on kõik minu farmis autojuhid. Õnneks oli Madis ärkvel ning avas oma esimese õlle selle puhul, kuna tööle tõenäoliselt minema ei pidanud.
Oma vaba päeva veetsin sisuliselt karavanis, kuna vihma muudkui kallas ja kallas. Kõik juubeldasid, kuna eeldati, et järgmine päev saab taaskord lebotada. Bäkkeritl oli pidu ja pillerkaar, kuna ülemused väitsid, et saame ka teise vaba päeva.
Võta aga näpust...järgmisel päeval teatati pool tundi enne bussi väljumist, et siiski on tegu tööpäevaga...arvata võis, et paljud kohale ei ilmu...pohmakaga pole just lust seal pea alaspidi tomateid ämbrisse noppida.
Need, kes kohale ilmusid olid kas purjus või niisama magamata...keegi ei arvanud, et tööpäev tuleb. Ilm oli kohutav...päike küttis ning vihmavesi auras täie rauaga. Uskumatult niiske oli...ja vaesed korjajad pidid paksu muda sees tallama ning ligunenud tomatitaimedelt tomateid korjama. Ei olnud lõbus...higi lihtsalt lahmas meeletult ning inimesed olid hämmingus, et töötama peavad. Madis, kes oli enne tööpäeva juba kolmanda õlle sisse kallanud karjus Martinile, et ma olen jummala kinni, tule tõmba mind välja. Ega nende autodega seal lihtne manööverdada polnud...isegi traktor jäi mutta kinni, kuna sõitis rajalt korra eemale.
Korjamisega olen muidu suht ära harjunud ning koos Silvaniga (hull sakslane, kes korjab kui masin) võistleme, kes bucket saab karjuda. Isegi vetsu tahan juba päeva jooksul korra minna (varem polnud mingit häda 11 tundi jutti korjata)...suht haige on endae ridade vahel kohta leida, kuna põldudel vetse ju ole...krt, poistel on lihtne! Nalja saab ikka. Silvan näitseks tuli ühel päeval ülikonnaga tomateid korjama, mille ta olevat kaltsukast 20 dollari eest soetanud.
Siiski pole see kohe mitte unistustetöö :P

Võitlus Rose Bayga

Oma hostelist karavanparki saada tudus võimatu. Ühel hommikul teatasin Alanile, et tahaks Rose Baysse ümber kolida. Vastuseks sain, et kaotan töö ja waiting list on 5 inimest...ennem saavad need, kes on hostelites...nii, et pole hea mõte hetkel. Uskumatu, et järsku tahtsin edasi töötada ning ikka edasi nagu orjapõllul rühkida. Olin hommikul väga masendunud. Õnneks oli mu tiim mulle vägagi toeks ning Martin oli veel eriti positiivne selle koha vahetuse suhtes. Siiski midagi mu tuju paremaks ei teinud. Martin rääkis päeval Veldaga, kes vastutab kogu põllutöö eest...saatis ta kuu peale ning tegi seleks, et reeglid on reeglid ja kohta pole võimaik vahetada. Terve päev olin mossis, kuna polnud aimugi, mis must saab ja kuhu edasi lähen. Teadsin, et oma vanasse hostelisse ei jää eriti kui Sirli ära sealt läheb. Ainult kaks päeva oli aega endale mingi koht leida.
Peale tööd nägin Martinit Alaniga rääkimas. Tuli välja, et Alan oli sellega nõus, et Rose Baysse elama lähen...ka karavanpargis sai Martin mulle koha. Nüüd jäi vaid üks asi...Veldaga rääkida, mida pidin mina ise tegema, kuna Martinil pole just kõige paremad suhted selle kisakõriga. Kogusin end kaks tundi, kuna teadsin, et midagi head sellest telefonikõnest ei tule. Viis minutit ajas ta mulle, et ei ole võimalik vahetada jne...olin lootuse täisti kaotanud, kuid kõne lõpuks sain nagu aru, et ta siiski oli nõus, et lähen Rose Baysse elama...täielik segadus valitses minu peas, kuid olin nagunii otsustanud, et kolin karavanpargi telki.
Tähistasime korralikult Sirli lahkumist Bowenist ning pärast kahte nädalat koos ühes hostelist olemist saabus lahkumise päev. Sirli hakkas Townsville poole hääletama ning minule tuli karavanpargi omanik hosteli juurde järgi. Kahju oli järjekordselt Sirlist lahku minna, kuigi teadsime, et näeme üksteist veel enne minu lendu. Bowenisse jäin ma seetõttu, et saaksin oma farmipäevad täis ning hea on enne kojuminekut ja reisimist veidi tööd teha.
Ei suutnud oma rõõmu ära uskuda, et seadsin end telgis sisse. Kogu see suur telk oli ainult minu päralt ning üüri tuli maksta vaid 70 dollarit nädalas pluss trantsport 60 dollarit. Barnacleses pidin välja käima 165 dollarit nädalas. Inimesed on siin ülisõbralikud ning lahedad.
Uskumatu, kuid olen saanud kõik, mis tahtsin...raske farmitöö enne lahkumist...hea koht elamiseks ning imetoredad sõbrad. tegelt on siin ikka kõik hea :)

Elu "paradiisis" :)

Tomati korjamine on raske töö...mõnikord tunneme end nagu orjad...ka bossid pole meil just kõige armsamad...Velda, kes vastutab korjamise eest, on selline, kellel lihtsalt iga teine välja tulev sõna suust on fucking. Martiniga on jällegi meil vedanud...tahaks ise ka autojuht hoopis olla mitte korjaja, kuid Martin tegi mulle selgeks, et naisi ei panda juhiks nende raskete ämbite tõttu, mida peab vähemalt 2000 tükki päevas tõstma. Mulle tundub, et kõikidele autojutidele meeldib tüdrukute taga käia ja kontrollida, kas tomatid on nopitud...
Hostelis tean juba rohkem inimesi, kuna hakkan natuke nende raskete päevadega harjuma ja mõne sõna jõuab ikka vahetada. Siiski on kohtuvalt raske sellises palavuses kiiresti tomati põõsastes tuulata..nii et higi kipitab silmas.
Sirliga saime ka esimeseid lauseid vahetada peale nädalat Bowenis olemist, kuna mul oli päev vaba.
Teine nädal oli meil vägagi lühikeste tööpäevadega täidetud..nii et meile tundus nagu oleks mitu vaba päeva järjest...käisime oma rühmaga rannas ning veetsime mõnusalt aega muudkui pulli tehes...ilma oma toreda rühmata ma vist tomatikorjajana töödata ei suudaks. Erit kui Sirli mulle üks öö helistab, et temal sai kõrini ja ta otsustab ära minna...olin ikka suht pahviks löödud...tulin ju mina siia, et temaga koos töötada. Samas saan täiesti temast aru...tal kõik täitsa sassi läinud... liinitöö pole üldse kerge, kuna mõnikord pead 14 tundi järjest töötama...öösel. Palka saab aga väga korralikult ja kõik bäkkerid tahavad sinna saada. Kaastöötajad on jällegi täiesti kohutavad...saad kõige eest sõimata ning mitte millekski sul õigust pole...elektroonika on keelatud, rääkimine samuti ning pead koguaeg ainult tomateid jõllitama. Sind kutsutakse 100 korda päevas fucking fuckeriks. Selles suhtes on põllul päikese käes oma muusika ja sõpradega palju muhedam olla. Mõnikod teeme veesõda kui hullult palav on ja vett üle jääb...nalja saab...põgenesin kõigi eest ning tühjendasin oma pudeleid teiste kraede vahele kui järsku selja tagank Martin võtab mind oma tugevasse haardesse ning laseb kõigil oma veepudelid mulle pähe kallata...aga need on vaid lõbusad hetked...kui küürtitama ei pea ja oma seljavalusse ära ei sure. Iiri tüübid õpivad igas keeles naljakaid ning kahemõttelisi lauseid...

Tiimjola

Kasutasime oma esimese vaba päeva ära ja läksime tiimiga pubisse.Ülinaljakas õhtu oli, kuid väsimus kontides ning läksime Josiega suht varakult hostelisse tagasi (saksa tüdruku, kes on minu hostelis ning oleme samas tiimis).
Järgmisel vabal päeval läksime kaltsukatesse ning ostsime endale tööriideid. Ma hankisin endale ujumistrikoo ja roosad lühikesed püksid...ei suutnud lihtsalt naeru pidada kui need selga toppisin...nalja peab saama.
Otsustasin ka ranna ära näha, mis on linna keskelt 5 km kaugusel. Õnneks võttis mind üks auto peale ja sõidutas kõik rannad läbi...pärast korjas mind jälle rannast üles ning mulle tehti Boweni tuur. Sõbralikud inimesed siin ka. Rand on muidugi imeilus ning vesi sinine ja soe. Mulle täitsa meeldib Bowen.

Nüüd on mul uus mõte...minna ranna äärde Rose Baysse karvanparki elama. See on selline mõnus hipi karavanpark koos ülilahedate inimestega. Vihkan oma hostelit...olen siin korduvalt sõimata saanud kui küsin , kas kuidagi oleks võimalik Sirliga ühed tööajad saada v ükskõik mida küsin...vastus on ei. Samuti oleks ka rent odavam. Eriti halb on see, et elan ühes toas inimetega, kellel on erinev tööaeg...pooled neist töötavad üldse öövahetuses. Uni läheb kohe ära kui keegi taskulapi näkku näitab ning krõbistades oma asju otsib.

Esimesed sammud tomatikorjajana

Iga hommik kell 5 üles ja kella kuueks jalutame teise hosteli juurde, et bussi peale minna. Hommikul loetakse bussis kõik nimed ette, kes kohale on tulnud..päris naljakas on vaadata, kuidas bussijuht oma keelt väänab nende hiina ja korea nimedega. Mina olen Kai`di. Farm iseenesest on kauni vaatega ümbritsevatele mägedele. Päris ilus on päikesetõusu hommikuti vaadata. Esimene päev olin täiesti segaduses...mind paigutati kuhugi grupi juude, kus oli ka teisi esmapäevalisi ja paaripäevalisi. Nii et suht roheline grupp, mis arvatavasti tähendab aeglast algust. Teenime korjatud kastide pealt. Üks suur kast on 80 dollarit, kuhu läheb 40 ämbrit tomateid...üpris niru summa. Töötatakse tiimides..igas tiimis on 13 töötajat ning autojuht, kes ühtlasi teeb ka töödejuhata ülesandeid. Meie grupp pidi alguses mingi Steve juude minema, kuid juhuslikult sattus meile Martin...natuke hiljem sain teada, et täitsa eesti poiss teine...endal naeatus koguaeg kõrvuni. Ma talle ennem ei ütelnud, et ma ka eestlane kui alles teise päeva lõunal...haha...ta oli üpris üllatunud. Töö on raske...väga väga raske. Muudkui peab ridade vahel kummardama ning elueest ja võidu peale tomateid korjama...see väike võistlusmoment mulle meeldib...paneb pingutama...Martin oskab head strateegiat teha, kuidas paremaid ridu saada. Meie tiim meeldis mulle juba algusest peale..enamasti iirlased ja inglased...ahjaa...muidugi...sakslased ka. Iiripoisid muudkui laulavad ja teevad nalja ning ega me väga viletsad pole...esimene päev korjasime 21 kasti....veidi üle saja dollari saime kui maksud maha arvestada...Sirli oli oma esimesel päeval saanud 20 dollarit ja teisel 50. Pausideks on smoko ja lõuna...muidu paneme ainult täierauaga..nii, et selg, jalad ja tagumik löövad tuld(vähemalt esimestel 4 päeval). Päike on kuum ja vett läheb palju...täitsa kohutav on rea keskel olla ja kiiruga korjata tomateid...endal selline janu, et tahaks reavahele ära minestada. Poisid on hästi abivalmid ning aitavad meil raskeid ämbreid tõsta kui õhtul jaks otsa saab ning täis ämber on vaja auto juurde jalutada( tuleb karjuda bucketboy)...nimelt töötame me vähemalt 10 tundi päevas. Esimesed päevad tundus see täitsa orjatöö moodi...kõik täidavad kiiuga ämbreid ning kes esimesena täis saab karjub bucket...ja kõik annavad reas üksteisele ämbreid edasi autojuhile, kes kallab tomatipoisid kasti...nii hommikust õhtuni..

Seal farmis on üpris palju eestlasi...lausa neli autojuhti pluss veel eesti venelased ja liinitöötajad. Sirliga on eriti jama...ma pole veel teda näinud, kuna ta töötab öövahetuses ning ööd on 12h pikad. Täitsa totter olukord. Ainult helistame üksteisele ja saadame sõnumeid..nagu poleksi ühes hostelis. Oleme üritanud kokkuleppida, et kui bussid üksteisest mööda sõidavad siis lehvitame...
Mina magan kümne tüdukuga ühes toas...nad on väga sõbralikud ja toovad mulle rohelisi tomateid kui ma kindad olen maha unustanud ja kätega tomateid korajanud. Peale korjamist oled üleni tumeroheline. Kõige himsamad on käed, kuna isegi rohelise tomatiga ei tule mul see mustus maha...selline tunne nagu poleks minu käed kui neid vaatan(piinlik on poes raha maksta).
Päevad on väga väga palavad...koguaeg varjus 30 kraadi ja suheliselt niiske. Vahel on nii raske tomatied kojata...eriti kui peab kiiresti korjama, et tahaks lausa nutta. Lohutada saab end sellega, et kõigil on raske ning varsti saab see läbi. Kusjuures olen oma rühmas kiireim korjaja...sain juba esimesel päeval kauni tiitli tomato queen...lisaks profit masine..jne. aga ega see kerge pole...ma lihtsalt pingutan ning olen harjunud sellist valu taluma kogu oma fantastilise võimlemiskarjääri ajal :P
Kell 9 kukkun voodisse ning ei suuda lillegi liigutada. See on natuke kehv, kuna pole väga hostelirahvaga tutvunud, kuna ei suuda peale tööd lihtsalt suhelda enam.

Welcome Bowen

Hommikul kell 6 ajasin Philipi üles, kuna ta lubas mind maantee äärde ära viia. Eriti lahke mees võiks öelda. Vihma hakkas jälle kallama ning pidin roadhouse juurde varju minema. Ühtegi autot ei möödunud tükk aega. Järsku üks auto peatus bensukas, et hommikusi pirukaid osta. Ei kahenud hetkegi ja küsisin esimese mehe käest, kas neil autos vaba kohta on. Tuli välja, et neli meest Blackallist olid otsustanud roadtripile minna ja sõitsid 300 km selles suunas, kuhu ma minna tahtsin. Nad olid nõus mind peale pressima(kuigi neid oli juba autos neli). Üpriski lõbusas meeleolus oldi ja visati huumorit. Üks neist oli Blackalli konsul ja teine asekonsul...kolmas rekkade omanik ning neljas aedikute müüa. Tegime ka väikese peatuse ja vaatsime hiiglaslikke lehmaaedasid, mis oli müügiks.
Mind pandi Clemonti juures maha. Halb oli see, et roadhouse oli just enne rindteed, mis viis nelja suunda....päris paljud peatusid, kuid kõik läksid valele poole. Peale poolt tundi ootamist, võttis mind üks mees peale, kes läks Mackaysse( 180 km Bowenist). Ta oli kivisöekaevanustega seotud ning sõitis ise ka esimest korda Mackaysse. Õnneks viis ta mind linna lõppu, kus hakkasin oma BOWENi sildiga edasi hääletama.
Kaua ei pidanud seal ootama kui üks mees mind jälle peale võttis. Ta väitis, et naine oli ta just majast välja tõstnud ning mees sõitis tagasi Townsville, et järgmine päev tööle minna. Tundus täitsa tore kutt olevat ning mul oli väga kahju tast, et tal selline hullumeelne naine oli. Meeldiv oli see, et ta viis mind täitsa Bowenisse sisse ning aitas mul hosteli üles leida...me ikka natuke seiklesime seal.
Lõpuks olin kohal....Sirli oli tööl nii, et jäin lootma, et vastuvõtus omanikud teavad mu tulekust.
Asjad kulgesid aga hoopis omamoodi. Sain sellise moraalilugemise ja vihkamise osaliseks, mida pole kungi tundunud. Järeldasin, et ega nad nomaalsed inimesed pole ning midagi on neil tõesti elust puudu. Kuulasin kõik selle karjumise ära ning mulle siiski anti viimane voodikoht hostelis ning lubati farmi ka helistada, et mulle tomatikorjaja koht saada. Sirli töötas tehases, kuhu mul oli võimalik saada vaid siis kui keegi sureb( vähemalt nii tehti mulle selgeks). Ma oleks pidanud nimelt ettehelistama, millest mul polnud aimugi, kuna arvasin, et Sirli oli nendega rääkinud...kuid nemad ei tahtnud lihtsalt Sirli juttu kuulda ka. Edasi hakkas see voodilutikate poliitika. Pidin kõik oma riided kuuma veega ära pesema ning kuvatisse panema ja lõpuks veel spreiga üle laskma. Täiesti lõpp kui kibestunud see vanapaar oli.
Hiljem teatati mulle, et lähen siiski homme kell 6 tööle, mis on iseenesest päris hea vedamine ju 