Lisaks ämblike, madude ja krokodillide kartusele, hakkasin rannas magades kuulatama ka konnade häälitsusi. Nimet proovisin just unelainele saada, kui kaks poissi taskulambiga ilmusid välja mitte kuskilt ja väitsid, et otsivad konnasid :D muidugi kutsusid ka peole, kuid ma pigem lamasin edasi oma magamiskotis. Minge randa magama, minuga midagi ei juhtunud ja päikesetõus oli imeilus koos linnulauluga!
Hommikul sain ühe toreda naisterahvaga Trinity Beachile, kes töötas medõdena ja reisis mööda Aussi ringi ja tegi erinevates haigates tööd kui raha sai otsa :) mõnus elu.
Edasiseks mureks oli mul leida Trinity Beachilt couch surfigust leitud naine - Karen, kelle seletustest ma telefonis jälle täpselt aru ei saanud :P Täiesti juhuslikult nägi ta mind ookeanis ujudes ja jooksis mulle järgi kui autost väljusin ja vale suuna valisin (leppisime tegelikult hilisema aja kokku). Karen oli väga tore...väidetavalt juba 5 korda surnud, kuna oli äsja vähiravist paranemas. Teda võib nimetada crazy lady-ks ( u 45 aastane), kuna pole vist asja, mida ta teinud pole. Ta elas üksi ilusas basseiniga ridaelamus ja majutas samal ajal ka ühte saksa paari. Karen oli lihtsat nii tore ja veetsin temaga terve päeva koos...käisime shoppamas ja tegin kõik tema toimetused kaasa. Ta andis mulle ka vegemit-i maitsta, mis maitses nagu kuiv soolane määre...ei tea miks Aussid seda söövad (Karen ei saanud ise ka põhjusest aru) Õhtul viis ta mind ja saksa paari ookeani äärde sööma. Vaade oli suurepärane ja õhk mahe. Järgmine hommik sõidutas Karen mind Cairnsi, et ma saaks oma sukedumiskursust alustada.
Kursus kestis 4 päeva ja siis pidi minust sukeldumisloa omanik saama (kuni 18 m). Kõigepealt tuli läbida arstlikkontroll, mille seljatasid 5st inimesest 3 (jeeei, mina ka). Selline pisike grupp meil oligi, tavaliselt on ikka suuremad. Minu ja kahe sakslasega tegeles instruktor Sam, divemasteriteks pürgivad Robbie ja Braendan e 1:1. Tundus nagu istuks jälle koolipingis ainult, et sulle pööratakse koguaeg tähelepanu (Kaidi, do you understand what neutral bouyency is?...mina jälle pööritan silmi ja...no :D Suht naljakas oli ka...vähemalt täiendasin oma sukeldumissõnavara. Pärastlõunal läksime ka basseini ja algul oli ikka hirmuäratav küll, kuna teades kõiki neid ohtusid ja õnnetusi, ei tahtnud midagi valesti teha.
Õhtu oli jälle lahtine, kuna Karen ei saanud mind enda juurde võtta, keegi järgmine inimene pidi tulema. Niisiis saatis ta mind Andrew juurde, kes elab Cairnsi kesklinnale veits lähemal. Jälle need arusaamatud kõned telefoniga ja õhtul istusin juba Rattle and Hum-is koos Andrew, tema sõprade ja kahe sakslasega, kes ööbisid Andrew juures. Proovisime ka Esplanaadi Lagooni basseini ära ja kohtusin seal Athertoni nimestega. Selles suhtes on Cairns fantastiline...täielik troopika pealinn, kus leiab suure basseini otse ookeani äärest.
Andrew-l on kena maja koos basseini ja oma baariga. Sakslased, kes elasid tema juures on Austraalias pidevalt hääletades ringi sõitnud ja nendega sai palju nalja. Igal pool on ainult sakslased! Ja homme on mul eksam! :D

Port Dougas

Uskumtu, kus ma praegu viibin...üks unistutsest on jälle täitumas. Olen oma magamiskotis Port Douglases 4 miili rannas, rannajoonest 10 m kaugusel ja vaatan tähistaevast, mida on natuke näha pamilehtede vahelt. Õhk on soe, kuid ookeani poolt tulev tuul on üpris tugev ning tänu sellele ei kuule neid tirtsude ja kekode helisid väga valjult.
Olen terve päev siin paradiisilinnas ringi kondanud ja isegi päikest võtnud, mis osutus üpris keeruliseks, kuna palavust ei aidanud leevendada isegi iga 5 min tagune suplus (vesi on kuskil 27 kraadi). Sain veel sellise tembuga hakkama, et otsisin endale kookospähkli, mida on terve rand täis ning võtsin nõuks selle ilmtingimata lahti saada. Ma arvan, et umbes tunnike pusisin selle kallal koos oma kipaka taskunoaga, aga hakkama sain ja pähkel maitses imehästi. Samal ajal muidugi kirusin, et miks ma küll banaanifarmist teravat nuga pihta ei pannud.
Ega siin Port Dougases nälga jää...enne kui läksin kaljudele krabisid pidistama, jäin jälgima lärmakate papagoide tegevust ja märkasin mangopuud. Mangohooaeg kohe kohe küll algab, kuid see, mille mina ära sõin, maitses väga magus ja pehme. Muide, krabidel peab vist ikka mega silmanägemine olema, kuna kõik panid plehku kivide vahele juba siis kui ainult vaikselt vaatasin nende poole.
Täna nägin oma elu kõige ilusamat päikese loojangut...pisar tahtis silma tulla, kuna oli kahju, et keegi teine seda ei näinud...päike vajus Cape Tribuationi mägede vahele ja peegeldus ookeanis...otse Port Douglase palmikaare rannikuni.
Oeh...loodan, et saan natukenegi und siin liival.

nädalavahetus

Hambaarstil käik läks edukalt ja isegi järgmisel päeval helistati kindlustusest üle, et kuidas läks ja kas kõik on korras...nyyd on Athetonist lahkumise aeg...kolm n2dalat on mega kiirelt läinud, kuid vaevalt, et väga seda kohta igatsema hakkan...vbolla ainult seltskonda ja turvalisust.
Atherton-Cairns-Cape Tribulation-Cooktown
Ei märganudki kui juba olime Cairnsi lennujaamas Andret, Hendrikut ja Jaagot Brisbane-i ära saatmas. Taaskord kuuekesi autos ja lennujaamas välja tulles, sai Jaago ühe jabura tembuga hakkama otse politsei nina all..ei teagi, kas talle trahv ka määrati, kuna mina, Kenneth ja Priit otsustasime edasi algselt Port Douglassesse minna, kuid plaanist sai minek Cape Tribulationile- maailma vanimasse vihmametsa. Vahepeal peatusime ka Palm Cove-l, et end ookeani kasta. Ujuda on ubatud vaid võrguga piiratud alal, kuna praegusel ajal on palju marine stinger-eid. Lained olid mõnusad ja vesi soolane...muidugi ei saa mainimata jätta fantastilist palmidega ehitud randa. Seal peeti ka pulmi, mis olid tõesti kaunid ja meelitasid Kennethil peaaegu pisara välja :D.
Cape Tribulationile sai vaid praamiga, mis röövis 20 dollarit...sõit kestis u 30 sekundit üle krokodillidest kubiseva jõe :D vähemalt nii väidetakse siltidel, mis on igale poole topitud. Sõit läbi vihmametsa on mööda käänulisi teid ja puud moodustavad lausa katuse pea kohale. Ahmisin pidevalt autoaknast seda imelist loodust, samal ajal mäest üles ja alla sõites. Pidime ööseks vihmametsa telkima minema, mis polnud muidugi lubatud, kuid veel ahvatlevam oli sõita oma päevinäinud fordiga edasi mööda teed, mida võisid vaid 4x4 sõidukid läbida...esimese oja läbimine, andis lootust, et pole hullu midagi. Tee peal oli palju oksi ja puid ning kruusatee viis kohati väga järsku nõlva pidi üles ja alla. Siiski valdas meid kõiki hirm- kas meil bensiini jätkub, kas pääseme järgmisest ojast läbi, kus viibime?? Pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ühest ojast saime küll väga napilt üle, kuna auto oli 1/3 vee all ja kivid kraapisid põhja. Sihiks oli meil jõuda Cooktowni, mis tegelikult tähendas üle 300 km teed läbi džungli ja rahvuspargi...pulss oli kõigil 180, kuna mingit elu märki kuskil polnud ja me ei teadnud, mis järgmiseks tuleb. Ei oska seda tunnet ja pinget edasi anda kui pidevalt pidime oma näruse autoga ojasid ületama. kl 9 õhtul jõudsime kohale..Cooktowni...kus elu täitsa seisis. Tegime endale pargis süüa ja läksime Priiduga öist botaanikaaeda uudistama...kuna Kenneth oli liiga „väsinud „ selleks. Kuna oli nii pime, et isegi taskulamp ei valgustanud piisavalt, siis otsustasime auto Botaanikaaeda tuua ja telgi sinna samasse panna. Põrkasime ka umbes 6 känguruuga kokku, kes olid üpris uudsihimulikud. Kennethi jätsime autosse magama ja panime telgi üles...päris harjutatud olid need öised hääled ja känguruude hüppamine telgi ümber. Natuke ikka magada sain, kuid hommikul äratasid linnud oma kisaga mind taas üles, kuna päike tõusis (5.30). Priit läks vaatama, kas Kennethil on kõik korras ja leidis ta auto kõrvalt magamas...vaeseke ei teadnud ju üldse kus ja mis toimub :D Edasi jalutasime botaanikaaias kuni jõudsime rannani, mis oli taaskord imekaunis...üritasin palmi otsa ronida ja kookospähklit alla saada, kuid asjata. See käib siin kandis väga pinda, et kuskil ujuda ei tohi...nii leppisime vaid liival käimisega. Cooktownis ajasime juttu ka ühe aborigeeniga, kes lõpuks küsis meilt suitsu, guuni ja hommikusööki (sellised nad ongi...kui tasuta saab siis võtaks kõik). Rääkis rassismist Aussis ja naeris meie üle kui näitasime, millise autoga me Cooktowni sõitsime. Ta oleks meid ka enda külla juhatanud, mis asus eemal mägedes, kuid raamatu järgi on selleks vaja igaks juhuks kahte 4x4 autot.
Tagasi otsustasime minna sama teed mööda ja tundus, et päevavalguses polnud asi nii hull..konne jäi auto alla vähem ja jõed tundusid kuivemad :P Krokodilli ei näinud, kuid vihmametsas sain jalutada küll. Tahtsime ka ujuma minna ja otsustasime ühe ranna kasuks Cape Tribulationil...eirasime silte ja achtungeid ning võtsime Kennethiga surfilauad ja hakkasime u 300 m kaugusele saarele ujuma. Poole tee peal mõtlesin ümber, sest kujutasin ette neid stingereid ja krokodille, kuid enam polnud mõtet tagasi minna. Saar oli kivine ja krabisid täis. Enne kui jõudsin seda märgata, põrkas üks suur krabi mu jala vastu ja põgenes hirmust vette tagasi. Võtsime nõuks saarele ringi peale teha, mis tähendas kaljuronimisoskuste proovile panekut. Kõik oli super va teravad merikarpide kivistised kajudel, mis lõhkusid mu jalataldu. Leidsime ka mõnusa basseini, mis oli kaljusest moodustunud ja loomulikult krabisid täis...väike spa lõõgastus ja oligi tagasi minek. Jätsime üksiku saare sinna ja poisid viisid mind Port Douglasesse, kus nautisime imeilusat päikese loojangut. Bookisin endale hostelis koha ja läksin õnnelikult puhtasse voodisse magama 

Neljap2ev

Eilne t66 kysimine kandis vilja. Sain 6 h Trimachis t66tada ja siis l2ks harvesteril yks kett katki...pealegi vihma kallas ka ning tekkisid j2rjekordselt kylmumissurma m6tted...6nneks oli ipod kaasas ja tantsisin iga hetk kui tekkis paus...see v6is teistele naljakana tunduda, aga minule andis see natukegi sooja.
Mul tekkis veel yks lisaprobleem...hambast tuli kild lahti, mis t2hendab arsti juurde minekut ja homme j2lle mitte t66tamist. Tegelikult olin suht paanikas, kuna k2isin Tartus just sama hammast parandamas, ju siis tehti praak. Kindlustusfirmast otsiti mulle arst ja Frangi k2est kysisin ka n6u...aga arvatavasti ei kata kindlustus kogu summat 2ra...krt.

Kolmap2ev

Jini poolt 2ratust ei tulnud,mis t2hendas, et t2na t66tu. 6nneks ei pidanud terve p2ev yksi teleka eest passima, kuna Stefanil ja Hendrikul oli ka vaba p2ev. Ilm oli v2ga kehv...muudkui sadas...nii et minu plaanist taas m2gedesse minna ei tulnud midagi v2lja :(
L2ksin Jinilt ja Frangilt kysima, et miks palka pole saanud ja tuues oma pangaandmed alla, avastas Jin, et olin nr 7 asemel 1 kirjutanud....no t6esti...minu 1 on nagu nende seitse (pangas kirjutati k2sitsi kontonr). 6nneks aeti asjad korda ja nyyd v6in j2lle loota mingi palga saabumisele :P Muide, see, et 1 ja 7 segamini aetakse pidigi backpackerite tyypiliseks veaks olema :D
Ka Conzulost saime Stefiga tseki, mille vahetasime pangas ymber...sain selle r6veda pyhap2eva eest lausa 122 dollarit...muidugi Stefi summa oli kordades suurem, kuna tema on seal 3 kuud t66tanud...rikas poiss nyyd.
Kurb natuke, et see kolmap2ev on Stefi viimane Athertonis...hakkan puudust tundma sellest perfektsest inglise, vene ja soome keelest. Kui me k6ik siit Athertonist lahku l2heme, siis vaevalt siin Aussis kunagi taaskohtume. Eks n2eb...

Teisipäev

Päev Trimarchis oli lühike...vaid 4 h, mis tähendas jälle pm vaba päeva...selle tööga ikka ei joppa viimasel ajal!
Teisipäevad on pizzapäevad, kuna suur pizza maksab siin kõigest 7.50.
Võib lugeda odavaks kui 0,5 cokat saab poest 3,2 dollari eest. Jah, toit ja jook on siin ikka kallimad...33 cl x 4 õlu eest peab välja käima lausa 14 dollarit.
Plaanidega olen jõudnud nii kaugele, et otsin metsast kaks suurt känguruud...ühele hüppan ise taskusse ja teise taskusse pistan oma seljakoti ning nii me minu kahe sõbraga idakalda vallutame! Keegi soovib ühineda?

Trimarchi

Ei saa hommikuti magada kui inimesed ümberringi toimetavad!
Teadmisega, et täna on vaba päev koperdasin kl 7 hommikul pesuruumi ja muidugi jõudsin Jin mind sellel 2 m teekonnal näha ja öelda, et töötan täna Trimarchi farmis...õnneks läheb buss alles 11.15. Tegin uuesti silma lahti 8.30 ja läksin Steffi äratama, et midagi hommikul teha, kuna ta võttis vaba päeva. Sain ta nõusse ja juba läksin Kennetilt autot paluma.
Kl 9 oli väljasõit ja minu valitud sihtpunktiks sai Curtan Fig Tree (hiiglasuur puu, mille küljes ripub alla teine puu...nagu juured vms..väga võimas igasttahes). Seda puud ümbritsevas vihmametsas on võimalik näha ka haruldast puukänguruud, kes ronib puude otsas ja hüppab maapinnal (minu meelest on ta välimuselt pigem ahvi moodi). Kuid loomulikult ei õnnestunud ühtegi neist näha. Kuid põhiline, miks ma sellise hommikuse tiiru ettevõtsin, oli näha nokklooma. Nad pidid elutsema Yungaburras (12 km Athertonist), kuid nagu puukänguruudega, ei tahtnud üksi meile end näidata. Olin suht nördinud...tegeikult pidi neid näha olema kõige paremini päikese tõusul ja loojangul. Vähemalt tean, kus kohas nad elutsevad... üsnagi koledas ja häguses rohelises jões :P. Selle teadmisega läksime otsima Laike Barrine (kraatrijärve), kuid leidsime end hoopis Lake Tinaroo juurest, mis oli väga suur, kuid täiesti lage...peaaegu ilma ühegi puuta kallastel...ma nimetaks seda tüüpiliseks Aussi järveks...keset tühje kuivanud nõlvu üks suur veekogu.
Minu aeg oli otsas ja tööle minek. Jälle mingi uus farm...tegeluikult seda ma ju soovisingi, et oleks vaheldusrikas. Minu rõõmuks oli ka Merit samas farmis täna tööl. Seekord peeti meid jälle õdedeks v vähemalt sugulasteks.
Farmerid ja kõik töötajad olid ülisõbralikud ja lahked...muidugi ka päike paistis täna...lust oli töötada, kuna kartulid ponud nii mädanud ja taimi ei tunud üldse harvester-i peale. Kuid järsku ütles Merit, et tal on paha olla ja nähes ta nägu pidin ise ka minestama...ta oli lubivalge ja huuled sinised. Masin peatati ja Merit läks põllule lamama, kuna tundis, et kohe minestab...tõstsin ta jalad ka üles. Niisiis toimetati ta sealt minema ja meie töö jätkus.
Positiivne oli see, et tutvusin ühe ülitoreda poisiga Bremenist, kellel olid samasugused plaanid nagu minul (sukeldumine, langevarjuhüpped ja mööda ida kallast alla poole rännata). Eks paistab, ma tahan veidike varem minna. Igavuse peletamiseks viskasime põllu äärde uudistama tulnud lehmi kartulitega, mis oli suht naljakas, kuna pärast sõid lehmad kõik kartuid ära (mitu tundi järjest kartulied sorteerides läheb ikka lolliks küll).
Õhtu oli nagu ikka...istumine „Eestlaste majas“ ja olesklemine. Kõik rääkisid plaanidest, kuidas ja millal nad lahkuvad...e siia jäävad ainult Priit ja Kennet...ma pean ka ära saama...aga pole veel reaalset plaani...lähen lihtsalt Cairnsi ja vaatan mis edasi saab...suht ebamäärane v mis? :D
Selliste häguste plaanidega tuleb ka täna uinuda...pisut kõhe on, aga saab hakkama!

Ilm nagu Eesti suvi

7.15 minek Conzulo farmi koos Priidu , Stefi ja Mimiga. Lootsime, et töötame ainult 4 h ja siis saame kuskile Athertonist kaugemale sõita(nii vähemalt oli eile öedud). Toredad inimesed tundusid ja kartulid ka...ütleks, et väga lihtne võrreldes eelmiste farmidega. Taevas oli pilves ja muidugi hakkas vihma sadama....see tähendas aga ootamist ja nii tehtigi esimene smoko väga varakult koos kohvi, võileibade ja küpsistega (vot see on alles farm!) Tagasi harvestile ja jälle hakkas sadama. Ootasime kuskil tunni harvestil ja lõpuks viidi meid sealt varju alla tagasi...autokastis sõites saime Stefiga läbimärjaks...ma ei saanud aru, kuidas Priidul ja Mimil õnnestus end teise autosse pressida. Pärast ootamist otsustati lunchi kasuks...millega me polnud väga arvestanud, kuna ootsime kiiresti pääseda. Natuke söödud, läksime suurte kartulikottide peale magama, kuna kuskil mujal polnud võimaik pikutada. Tundsin end kohutavalt, kuna taas olin külmunud, tolmune ja läbimärg. Päikese käes saime 2 min lamada ja lõuna sai läbi. Tagasi kartulite juurde...isegi kartulitega žonglöörimine ei pakkunud enam lõbu. Kuigi peab tunnistama, et Priidu ja Stefiga saab ikka kõvasti lõõpida :D. Vihma siiski hakkas edasi kallama ja lõpuks pani sellele toredale farmipäevae punkti tunniajane bussi ootamine. Me kõik tundsime end väga räbalalt ja tuju oli suht nullis. Õnneks polnud ka teised kuhugi sõitnud, kuna ilm oli igal pool kehv. Uhh, peab siit mägedest ära saama ja vihmaperioodi eest pääsema!

Järgmine päev pandi mind ja Meritit Tongola kartulifarmi tööle. Farmerid pole just eriti lõbusad ja suhtlemisaldis seal, va üks puujala ja -käega mees, kes teeb oma seisundi üle koguaeg nalja :D
Niisiis harveseri peale jälle tööle. Pole veel nii hulle kartuleid näinud...rabasime nagu hullud, aga siiski pooled mädanud ja rohelised kartulid jäid lindile...muidugi suutis üks farmeritest selletõttu oma pahameelt koguaeg näidata... Pm kartulimäda pritsis vahepeal igas suunas ja me Meritiga suutsime vaevalt okserefleksid tagasihoida. Kuid asi läks ainult hullemaks, kuna hakkas sadama ja tuul puhus kõvasti. Olin ainut õhukese särgi väel ja ilma kaitseprillideta....mõtlesin, et suren kohe ära, sest nii külm ja vastik oli. Seal farmis ei kohelda just eriti hästi töötajaid...4h jutti...pool tundi lõuna ja uuesti 4h. Õnneks küsisin endale sooja pusa peale ja asi polnud nii hull. Enne minekut panime ka mõned apelsinid ja sidrunid endale aiast kaasa...hästi magusad igastahes.
Järgmine päev jälle...kuid kõigest paar tundi...sellest piisas, et kartulist tüdineda...pealegi on mul juuksed täiesti oranžid sellest mullast...pole hullu, olen ennemgi seda värvi olnud :P Korraks saime ka ehmatuse osaliseks, kui üks rotipoiss oli lindile saanud ja peaaegu hüppas meile Meritiga sülle...kukkus uuesti maha ja farmer ässitas koera teda sööma, kuna tema tagajalad enam ei funktsioneerinud. Koer rotti ei söönud ja rohkem tema saatusest ei tea midagi.
Kuna enamus olid tööl, siis läksin lõunal uudistama linna välibasseini...ujusin seal üksinduses, nautides samal ajal vihma...pole ime, et keegi teine sinna ei roninud :P

Esmaspäev ja jälle 6.10 Rigato banaanid. Tunnen, et on tekkinud vilumus :P ja banaani loopimised ning veesõda muutuvad tihedamaks, kui kedagi tähtsat silmapiiril pole.
Teisipäev sama...kuid veel lõbusam...kuna põhinina polnud tööl.
Kolmapäev ja minu soov saab täidetud...banaanifarmist lasti lahti...mitte küll rääkimise ja lollitamise pärast (kuigi sain kuskil 5 lobisemiskeeldu sel hommikul)vaid banaanid said otsa. 9.30 koondati pooled (ka mina ja Merit) ja päeva lõpus ülejäänud. JESS, vaba lõuna! Läksin shoppama...plätusid vaja. Kuid järsku helistas Jin ja kutsus mind tagasi Lodgesse...muidugi ei saanud aru , mis ta mulle telefoni ütles :D
Tuli välja, et lähen teise kohta tööle... hops-hops... kohe nagu alati. See farm oli nagu kartuitehas...ütleks, et väga kole koht :P ja töö oli täielik ajusurm. Kartulikastidele kile panemine ja virna ladumine...ja neid pidi lugema...ma olin üpris aeglane...2h ja 218 kasti...tulemuseks 20 dollarit...töötasin koos mingi kiliga, kes väitis, et oli alguses Athertonis 2 nädalat tööta...mul on ikka vedanud...tänud muidugi Andrele ka :D
Järgmine päev pandi mind jälle samasse kohta...vähemalt ei määri seal end ega saa märjaks. 3 h ja 40 dollarit. Töötasin jälle koos mingi teise kiliga, kes oli täiesti omas maailmas...vähemalt sain tema üle naerda...muidu olin täielikult robotiks muutumas.
Õhtuti on nagu ikka...nn Eesti maja chill koos Kenneti kanaga. Lodge katusel teevad lärmi possumid (Aussis pole opossumid. Neid näeb õhtuti siin päris tihti süüa noolimas...nagu kassrotid...suurte silmadega :D

Lõpuks känguruud

Cainsi ei jõudnudki see nv...kahju.
Ärkasin üpris varakult ja otsustasin matkale minna... mägedesse ronima. Kuna poisid kõik magasid, siis ei tahtnud nende und segada ja võtsin oma veepudeli kaasa :D
Läksin nii nagu alati olen tahnud minna...lihtsalt lambist mäe poole, aga peab tunnistama, et päris õigesse kohta ei jõudnud alguses. Ronisin tükk aega kuskil jõesängis... hüpates oksalt oksale või kividel (kallastel vaatasid lambad mu tegevust pealt ). Lõpuks ronisin üles ja leidsin end lehmakarjast, mis oli okastraataiaga ümbritsetud. Ämblikmehe kombel pääsesin sealt välja ja leidsin õige metsatee üles. Kohe mul vedas- nägin kahte wallaby-d, kes minu tuleku peale minema hüppasid( väikesed känguruud). Mets oli vist alles põlenud, sest puud olid alt söestunud, kuid ladvad ilusti rohelised.
Ronimine oli üpris hingeldama ajav ja nõudis nii mõndagi joogipausi, mille ajal sai suurepärast vaadet nautida. Kuskil 1,5 h läksin üles. Ohh...see vaade oli kirjeldamatu (isegi tulekahjusid nägin kaugemal)!
Alla tagasi ja juba Andre helistas, et hot springidesse on minek.
Seekord läksime suurema pundiga ja isegi kaks saksa tüdrukut oli peale poiste kaasas.
Vale tegu oli sinna valges minna, sest ega see vesi väga läbipaistev pole :P
Tagasi tulles meile Stefaniga autos kohti polnud ja lamasime suures lahtises pagaasnikus, mis oli täiesti uinutav. Teel Atheroni tagasi hüppasid autoteele ette kolm suurt känguruud...täitsa känguruude päev mul!
Ps. SF-idele väike lisa: mul juba kolm erinevat nätsusorti :P

Milla Milla

Peab harjuma selle tüüpilise Austraalia ajaplaneerimisega. Nimelt oli kokkulepitud, et kl 11 on väljasõit suure bussiga, et kõik tahtjad saaksid Milla Milla-sse. Kuid tegelikkus näitas, et pool 2 hakkas meie van sinna poole sõitma (kuna kellelgi ponud D-kategooria juhilube). Milla Millas asub koskede ring...vist oli 6 erinevat koske, mis on ümbritsetud ürgsete vihmametsadega. Mina, Illimar, Andre, Merit, Villu, ja kaks saksapoissi mahtusime ilusti backpackerite van-i ära. Esimene kosk asus super kaunis kohas, kus sai ka ujuda. Kuigi vesi polnud eriti soe...u 20-19 kraadi, siis pooled meist vette ei söendanud minna, aga ma ei saanud ju võimalust kasutamata jätta...ujuda kose alla ja kõndida mööda kive selle taga...kuigi peaks mainima, et tänu kuivale perioodile näeb kosk suht nirede moodi välja.
Ülejäänud kamba ootamisest ei tulnud midagi väja ja läksime teiste koskede juurde ka...tõeliselt ägedad ürgsed vihmametsad on seal...ja ohh seda rõõmu kui banaanipuud metsas näeb :P Neli koske läbi käidud, otsustasime Athertoni tagasi minna. Peab mainima, et Atherton on lavamaadega ümbritsetud ja autoaknast tasub ikka välja vaadata.
Õhtul sain ma veel ühe elamuse osaliseks...nimelt tuli välja, et mina pean autot juhtima ja poisid Tolgasse viima (naaber külake, kus elavad ülejäänud eestlased). Mul siin niigi teede ületamisega probleeme ja tänavad on ikka maru kahtlased. Mis seal ikka! Kuna vihma sadas, siis tekitas suunatule ja kojameeste sisselüitamine raskusi...kõik on siin Rohelisel Mandril teist pidi...jah, isegi vesi läheb kraanist teises suunas alla :D Väikeste feilidega sain ikka kohale ja seal ootas meid veel terve kari eestlasi...no tõesti...see oli juba veits häiriv ja mitte ainut mind ei ärritanud see :P Läksin Tolgat uudistama ja ronisin ühe meeletult suure puu otsa...sealt nägin hobuseid ja läksin neid uudistama...igastahes on mul PEAB TEGEMA listis matk hobustega v loomafarmis töötamine.
Tagasi Lodgesse jõudes jäi Kennet teleka tuppa diivanile magama ja sai kohe karistatud...kõik lasid oma fantaasial lennata ja joonistasid markeriga midagi Kennile mälestuseks...isegi küüned suudeti ära värvida.

Reede

Äratus 5.30 Rigato banaanide viimane päev sel nädalal! Ega ikka 16.60 dollari eest sellistes tingimustes ei rügaks. Käed on banaanidest hellad ja sõrmelülid valutavad.
Õhtul toimus Lodges BBQ. Frank tegi söögid välja, kuna keegi vist lahkus siit...no sellest ma väga aru ei saanud, aga pidu toimus ikkagi. Üks pungi tüdruk tegi mu käele tätoka- kassipea ja kõik arvavad, et see on päris...suht naljakas. Pärast lodge pidu läksime „linna“ BV-sse...kohalik klubi vist... siuke maakate koht tundus olevat.

Elu nagu banaan!

5.30 üles ja Jini otsima (6.10 läheb iga hommik buss Rigatosse). Suur poiss leitud ja paber antud, tegi Jin must pilti ka, mis arvatvasti pole õhtuse Kaidiga ära tuntav :D tema sõnadeks oli...nice, but too late...loodetavsti pole asjatult rüganud :S
Niisiis banaanid! Sama koht...õnneks lükati mind kohe teise lindi äärde, kus olid väiksed banaanid ja tehti kärmelt selgeks. Panin tähele , et olin 3 korda kiirem kui see neetud saksa Printsess..häh! Muidugi lükati mind varsti oma tavalise liini peale tagasi. Smoko. Ja jälle töösignaal ning minu teine liin. Avastasin, et lauldes läheb aeg kiiremini :P ja teisi banaanidega pritsides...muidugi siis kui bossi pole silmapiiril. Lunch. Kuna Kasper sai nüüd metsa minna siis määras boss mind poistega banana cutingut tegema...olin õnnelik..tavaliselt ongi poiste tööd mulle meelepärasemad ja muidugi VAHELDUS. Andrega kahekesi püüdsime banaane basseinist ja murdsime suuri kobaraid lahti...hukatasin ikka alguses hulgaliselt banaane oma kobade võtetega...aga harjub ära. Ja siis algas peale...töötajaid oli minu meelest vähe...pm olin mina ainuke kes tormas ühest kohast teise...tegin mingi 3 inimese tööd...lõiksasin banaane ühes basseinis, siis teises ja lõpuks pugesin lindi alt läbi ja sorteerisin ära oma lõigatud banaanid :D vähemalt läks aeg maru kiiresti ja lõpus algatasin poistega veesõja...muidugi kui boss ei näinud. Tundsin et olen 100 mehe eest rüganud, aga vähemalt õnnelik :D käed on sinised ja katki..hehee...nagu jaladki...but no worries!
Õhtu tegime plaane nv-ks...liiga palju kohti kuhu minna...ei suutnud otsustada...täitsa lõpp...elu võiks koguaeg selline olla!

Kolmapäev

27.10
Esimest hommikut tean, et pean tööle minema...okou, saabub vist rutiin? Krt eile ei jõudnud ju jälle asju korda ajada...nagu Jini näen siis jälle...Hey Keidi, have u done your paperwork? Vastus on eitav...mul on vaja ju lõbutseda...
Teine päev banaanidega...jep lõpus viskas üle, aga ma leidsin vee ühe kavala viisi, kuidas variata banaane mille puhu ma pole kindel, kas tegin õige otsuse, kui ta kõlbmatuks tembeldasin. Toimib ja möliseda enam ei saa :D
Õnneks jäid täna millegi pärast liinid seisma ja me läksime „banaani metsa“ puid siduma...vot see oli kihvt...eriti peenete võtetega tehakse seda trikki :P Aga madu ikka ei näinud..deem!
Neljast jõudsin Lodge-sse tagasi ja Jin oli vastas ning teatas, et täna on viimane päev paberimajandusega v ma ei saa tasutud...jooksin ainukesse panka mis oli viieni lahti...mul on tunne, et mingi kohalik Bendigo Bank...teller vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ei saanud muffigi aru, mis ma tahan kui ütlesin selges inglise keeles...i need a bank account...varsti mõikab...õu ö bääänk ekääääount. Uhh, tegi mu igast passileheküljest koopja...totakas!
Muidugi ei viinud ma seda paberimajandust lõpuni ja läksin hoopis koos Stefani, Priidu, Kenneti, Sam-i ja Fab-iga hot springidesse. Uskumatu...vaatad nagu tavaline kraav v oja ja siis on nagu vannivesi..soojem koht pidavat olema 80 kraadi...suht kõrvetav oli...Segasime endile soojast ja külmast veest vanni ja nautisime oma külma jooki...tervitused Eestisse!
Tagasi tulles oleksime ühele Austraalia eksootilisele loomale- lehmale otsa sõitnud...konn, hiir ja lehm...oot, kus maal ma viibin?

Banaani teisipäev

Keidi, Keidi, wake up...u are going to work today with Andre. Misasja?? Pobisesin vastu, et no. Kuid Jin ei jätnud jonni ja lõpuks sain aru, et midagi on teoksil. Küsisin oma toakaasase Lyani käest, et mis värk on ja ta seletas mulle uuesti, et pean kohe ruttu alla minema ja tööle...banana plantation Rigato! Suurepärane...täna on mul siis 10 min aega ennem kui Frank mind ja Meriti oma autoga farmi sõidutab...kell oli pool 9.
Hmm banaanid...ja 8 eestlast ühes farmis (hinnatakse eestlaste töökust :P)
Rigato pidavat olema kõige julmem koht, kuna boss oma keelt hammaste taga ei hoia ja kunagi ei tea, millal ja miks sind vallandatakse.
Meid juhatati lindi äärde kus pidi banaane sorteerima. Banaane tuli mõõta ja vastavalt pikkuse järg õiget pidi panema...vaatama , et pekk poleks suurm kui 2/3 viie sendiisest...kõbmatud banaanid vastavalt vigasuse astmele kas ära visata või teisele indile panema. Sõimata ei saanud vähe...seda muidugi ülikiires tempos...tundub, et backpackerid pole just au sees seal. Aga see sõim läheb mul pigem ühest kõrvast sisse ja teisest välja ( Mall Kalve elukool on siin oma tööd teinud). Mina sattusin õnneks sinna poole linti, kus järelvalve oli väiksem, kuid Merit pandi peale eaõnnestunud banaani sorteeringut hoopis banaane pakkima ja kaaluma. Mina sain varsti oma lindi, kus olid suured banaanid...ütleks, et biitseps ja sõrmelihased punnitavad :P Avastasin ka mooduse, kuidas variata oma banaani saatuse otsust ja kuulsin vähem lauset...WHY DID YOU BUT THIS BANANA HERE?
Olukord on seal nagu tehases- kui kell käibagab töö v lõppeb.
Poisid lõikavad ja riputavad banaane ja tüdrukud sorteerivad ja pakivad. Töötame Andre, Meriti, Kaspari ja Allariga küll lhestikku, kuid rääkimine on loomuikult keelatud :P
Esimene smoko on kl 9.30 (pool h) ja lunch kl 11.30 (pool h).
Õnneks oli tööpäev seekord lühem, kuid väsimus ning liikuv banaanilint silme ees olemas.
Õhtul tulime Stefaniga sellise mõtte peale, et võiks ujuma minna ja puudelt hüpata... ikka Lake Eachamile. Siin läheb pimedaks juba kl 6 nii, et valgust oleks džungli läbimiseks vaja. Stef muidugi ei uskunud mind, et julgen ja pealegi sadas ka.
Andre tuli ka kaasa ja 20 min autosõitu ning kohal. Pime oli ja õudne...Andre džungisse ei tulnud, vaid loovutas meile oma mobiili tee valgustamiseks. Igasugused hääled tulid ja Stef polnud kitsi minu hirmutamisega...(väitis, et oli ämbiku hammustuse pärast 3 päeva haigas) järsku ehmatasin hullult, kuna mingi loom jooksis täitsa minu kõrvalt minema, aga ma ei näidnud, kes see oli. Läbi raskuste jõudsime puuni...läks ikka kõvasti aega ennem kui Stef julges hüpata ja mina valgustasin talle puujuurikaid, mida mööda üles tagasi ronida. Ka endal läks aega, sest vihkasin neid kahte hoovõtusammu puuoksal, ennem kui vette sai hüpata...u 20 m pimedas langemist...käed puudutasid puulehti ja plärts. Mitte parem maandumine kui eelmine kord ja kuulsin kuidas keegi mu kõrvalt minema ujus...keegi suurem. Ruttu üles ja läbi džungi tagasi. Reiel on nüüd suur sinikas garanteeritud :P Lollakas!
Aga ütleks, et see elamus oli seda väärt...peale hüpet tundus, et ei karda enam midagi...niipea enam ei hüppa kui sinikad paranenud pole!
Muide, keegi ei usu, et olen alles 5 päeva Aussis olnud ja juba kahes farmis töötanud :P jõuab ikka paju küll :P

Farmi Kaidi esmaspäev

Keidi, Keidi...wake up...u have to work today...on esimsed laused mis kuulen....minu voodi kõrva nipsutab Jin ( meie koordinaator, üks suur koreamees) sõrmi. Kell oli 7 hommikul. Fakk, ma loodsin kõik asjad täna korda ajada ennem kui...aga mis siis ikka ...kui töö siis töö. Süüa mul muidugi varutud polnud, kuid kõige suurema paanika tekitas minus sobivate riiete ja jalanõude leidmine. Pool tundi oli aega ärkamiseks, aga ma olin ikka väga unesegane. Maria ja Anna soovitasid õues olevat kasti, kuhu visatakse oma vanad riided :D sobrasin nagu tõsine prügikastiinimene..saagiks punane pluus ja korea sõjaväepüksid...mingid kossid sain ka :D
Võiks öelda, et magada ponud eriti saanud, kuna kõik hosteli madratsid on kaetud kiega, mis ikka korralikult krõbisevad külje all, põhjuseks bedpugsid... loodan et sellega harjub.
Ja oligi minek. Jõudsime kartulifarmi, kus kartulite sorteerimine käis suure kombaini peal. Kibekiirelt tuli lindilt eemaldada mullatükid ja halvad kartuid, samuti kivid maha tõsta (suure kiirustamise peale maandus nii mõnigi kivi niigi katkiste varvaste peale :P). Sõitsime siis nõndaviisi mööda põldu ringi ja muudkui sorteerisime...nägu sai ikka korralikult mullaseks...punamullaseks. Esimene smoko kestis 20 min ja lunch tunnike...õnneks aitasid mind näjasurmast välja mu toredad kolleegid nii prantsusmaalt kui saksast. Farmer ise oli jube chill ja tõi meile kokat teise smoko ajal...ilm oli jube palav ja see punakaspruun värv ei tulnud kuskilt maha...hea, et sain mingid suvaised riided endale hommikul :)
Lodgesse jõudes olin surmväsinud, aga õnneks oid poisid süüa teinud.
Loomadest nii paju, et nägin põllul kärnkonna ja hiirt. Vapustav!
Loodan, et homme saan oma asjad korda ajada!