Keidi, Keidi...wake up...u have to work today...on esimsed laused mis kuulen....minu voodi kõrva nipsutab Jin ( meie koordinaator, üks suur koreamees) sõrmi. Kell oli 7 hommikul. Fakk, ma loodsin kõik asjad täna korda ajada ennem kui...aga mis siis ikka ...kui töö siis töö. Süüa mul muidugi varutud polnud, kuid kõige suurema paanika tekitas minus sobivate riiete ja jalanõude leidmine. Pool tundi oli aega ärkamiseks, aga ma olin ikka väga unesegane. Maria ja Anna soovitasid õues olevat kasti, kuhu visatakse oma vanad riided :D sobrasin nagu tõsine prügikastiinimene..saagiks punane pluus ja korea sõjaväepüksid...mingid kossid sain ka :D
Võiks öelda, et magada ponud eriti saanud, kuna kõik hosteli madratsid on kaetud kiega, mis ikka korralikult krõbisevad külje all, põhjuseks bedpugsid... loodan et sellega harjub.
Ja oligi minek. Jõudsime kartulifarmi, kus kartulite sorteerimine käis suure kombaini peal. Kibekiirelt tuli lindilt eemaldada mullatükid ja halvad kartuid, samuti kivid maha tõsta (suure kiirustamise peale maandus nii mõnigi kivi niigi katkiste varvaste peale :P). Sõitsime siis nõndaviisi mööda põldu ringi ja muudkui sorteerisime...nägu sai ikka korralikult mullaseks...punamullaseks. Esimene smoko kestis 20 min ja lunch tunnike...õnneks aitasid mind näjasurmast välja mu toredad kolleegid nii prantsusmaalt kui saksast. Farmer ise oli jube chill ja tõi meile kokat teise smoko ajal...ilm oli jube palav ja see punakaspruun värv ei tulnud kuskilt maha...hea, et sain mingid suvaised riided endale hommikul :)
Lodgesse jõudes olin surmväsinud, aga õnneks oid poisid süüa teinud.
Loomadest nii paju, et nägin põllul kärnkonna ja hiirt. Vapustav!
Loodan, et homme saan oma asjad korda ajada!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment