Sydneyst Wollongongi

Hommik Palm Beachil oli kaunis, kuna auto pakisime vaid 3 m kaugusele rannast. Sain surfata rannas, kus Kodus ja Võõrsil filmitakse...lained olid suured ja üritasin kaugele teiste surfarite juurde jõuda....pea esimest korda suutsin oma shortboardiga õigeid laineid püüda, mis polnudki nii raske, kuid andis üpris hea adrenaliinilaksu, kui kõrgelt laineharjalt alla vaatasin ja lainega kaasa läksin. Väike rannadušš külma vee all ja värskus missugune :D
Plaan oli Manly Beacile minna ning auto sinna jätta, et paamiga kesklinna sõita. Vaated ümbritsevatele kallastele ja saartele on muidugi kaunid Sydneys, kuid siiski ei meeldi see linn mulle. Sadamas ootas mind Elsa ( rootslanna) ning ei jõudnud üksteisele jutte äa rääkida, mis vahepeal on juhtunud. Katrin läks omapäi linnaga tutvuma.
Loodetavasti ühineb Elsa minuga Uus-Meremaa tripil, kuid siin Aussis ei tea kunagi, mis juhtub. Ka Oliveriga oli kohting korraldatud, peale mida tundsin, et oen terve päeva vaid vatranud. Nii hea on sõpru kohata!
Õnneks sai Sydney külastus läbi ning asusime ööd veetma Wollongongi.
Wollongong asub tunni kaugusel Sydneyst ning seekord pidi CS Gerald meile öömaja andma. Korteris elasid veel kaks poissi nii, et võib ettekujutada kui korras see oli. Siiski väga sõbralikult võeti meid vastu ja tegime ka väikse pubi tiiru. Otis pubis peale meie kedagi ei viibinud, kuid Geradi sõpru muudkui vooris juurde. Siiski oli Katin sõitmisest suht väsinud ning otsustasime varakult magama minna. Tegime ka väikese parukashow nagu pildil näha.
Hommiku saime juhised, kuhu minna ja mida vaadata. Samuti soovitas Gerald meile ühte kämpimiskohta rahvuspargis, kus pidi hea surfata olema.
Sõime hommikust Wollongongi rannas ja vaatasime samal ajal, kuidas langevarjuhüppajad maanduvad kõrval muruplatsil. Edasi helistasime CS Margile, et ta meile veidkie ümbuskonda tutvustaks. Ta on hull Eesti fänn, sest pani kaks päeva seal pidu. Vähemalt tegi meile tuuri linnas ja viis Mt Keirale, kus avanes imekaunis vaade Wollongongile.
Juba jätsimegi hüvasti ning põrutasime Jervy Bay poole.
Maastik on kohutavalt ilus siin...nagu Iirimaal (Katrin teab ;)) ja tegime väikese lõunapausi kaunitel mägedel.
Esimene rand, mida uudistama läksime kandis nime Huskisson Beach. Kauni valge liivaga ja mitme kitesuferiga kaunistatud rand pävis minu tunnustuse...ilus!
Taas juhtus see, et Katrin keeras valele teele ning seiklesime 20 min tiirutades ringi, et leida õige teeotsa jälle (nii täpset kaarti mul polnud). Ka Hydre Beach oli kaunis, kuid ei jõudnud ära oodata, et lõpuks Jervy Baysse jõuda.Tee oli kihvt läbi rahvuspargi ja kohale jõudes avastasime, et autoparkla, kus ööbida mõtlesime, on autosid täis...mis seal siis ikka...
Hiljem selgus, et enamus autodest kuulub surfaritele, kes nautisid suurepärast randa. Ranna nimi on Cave Beach ning asub see Booderee rahvuspargis.
Haarasin oma laua ja veidike umbusuga astusin ranna poole, kuna wetsuiti mul pole ning tundus üpris külm lainetesse sukelduda (kõik surfarid tulid kalipsodes vastu). Teel randa märkasime üpris suuri känguruid, kes sõid rohtu...armastasin juba seda kohta väga :D
Lained olid kõrged, pikad ja suht aeglased. Uskumatu, aga sain elu parima sufikogemuse. Tunne on kirjeldamatu...tahtsin 4 h vähemalt järjest surfata, kuna tingimused olid mulle superhead... olin täiesti hasardis ja kaifisin täiel rinnal. Ainult Katrinist hakkas kahju ja otsustasin enne pimedat ikka veest välja tulla...lubades muidugi endale, et homme surfan juba kl 6. Tahtsin väga uudistama minna koobast, mille järgi on rand endale nime saanud...päris õudne oli, kuna viimane ulatus üpris kaugele ning pimeduses selle lõppu hästi ei näinud.
Õhtusöögi veetsime kauni vaatega lookout-is, kust oli kogu rand ja rahvuspark näha...ohh..siia tulen veel tagasi...ideaalne koht minu meelest...aitäh Gerald!

Autotelk

Autos ei tulnud mul und üldse...tundus veel hullem kui telgis magada. Olin õnnelik, et hommik kätte jõudis ja tahtsin kohe ööbimise asjus mingitele couch surferitele kirjutada. Hommik oli vähemalt kaunis ja silmasime mäenõlvalt delfiine ookenais ujumas. Kuna mul ikka pidevalt surfamine ainult mõtetes, siis esimeseks peatumiskohaks sai Minni Beach. Mõnus vaikne oli surfata ja Katrin ootas mind truult kaldal :D Tegime ka väikse tiiru matkaradadel ja põrutasime lõuna poole edasi. Õhtuse parkimiskohaga tekkis veits probleeme, kuna hakkas pimedaks minema ja polnud veel sihtpunkti jõudnud. Suht raske on pimedas endale normaalne koht leida, kuna Katrini tahtis WC-de juurde ja mina välistasin teeäärsed piknikualad. Veidike ühest külakesest teise sõites, keerasime suvalisest kohast mingi ranna poole ning maandusime North Heavani rannas.
Öö veetsin paremini ja isegi und nägin :D
Hommikul leidsime end kauni jõe äärest, mis suubus ookeani ning inimesed tegid jõekaldal tervisekõndi koos oma koertega. Loomulikult pidi kõikidele vastutulevatele inimestele tere hommikust ütlema või küsima kuidas läheb...viisakas ja mulle isegi meeldib, kuid lõpuks tüütab ikka ära küll nende võõraste teretamine.
Kindlasti olen mina parem orienteeruja kui Katrin, kuid automootori tundmises jään talle veel alla. Peale igapäevast kapoti alla piilumist hakkas Katrin pabistama, et miks jahutusvedelikust üks juhe läheb küll radikasse , aga teine tilbendab niisama...jälle tark autoraamat lahti ja teadmine juures, et las ta siis tilbendab.
Teadsin juba alguses, et täna tuleb surfipäev, kuna ees ootasid meid rannad, kus viibisin ka surfilaagris. Leidsime ka minu lemmikranna...Blues Beachi, kus nägin ka oma surfilaagri bussi. Siiski instruktorid too päev samad polnud nii, et väga juttu ei teinud :D. Sõitsime mingi 10 randa läbi ning tegime Seal rocksis ka väikse pikniku. Surf oli jälle rahulik.
Eesmärgiks oli Sydneysse jõuda ning öö Palm Beachil veeta. Kuna austraallastel on kummaline komme suuri puuvilju tee äärde linnadesse ehitada, siis seekord sõitsime mööda Big Bananast, mis jäi Coffs Harbourisse...suht mõttetud :D
Muidugi sõitsime jälle pimedas ja võiks öelda, et teed olid vägagi kurvilised enne Palm Beachi. Ega Katrinil lihtne polnud, kuid ta on heas mõttes „tüüpiline naine roolis“, kes lubatud kiirusest kiiremini ei sõida, kuid kellel mõned hullud manöövrid ikka sisse tuleva :D
Palm Beachil tundus meil hetkeks, et pole kuhugi parkida, kuna kl 6 me üles ei viitsinud ägata, et mitte trahvi saada. Märkasin üht pimedat kõrvalist kohta, mis osutuski meie ööbimiskohaks...hea oli end sirutada ja kuu säras taevas ning ookean paistis samas kõvalt...jälle õnnelikult autosse magama

Reisikaaslane Katrin

Pühapäeva hommikul pakkisin oma asjad ja jätsin poistega hüvasti. Asju tekib mul pidevalt juurde....seljakott, käekott, läpakakott ja sufilaud...bussijuht viskas huumorit ja ei tahtnud mind oma kodinatega bussigi lasta (algul oli laud Andre käes), kuid tegin härdat nägu ja ütlesin, et kõik on minu asjad ja sõidan Gold Coastile. Pressiti ikka mind bussi ära juhul, et ma kedagi surfilauaga ära ei tapa :D.Polnudki väga raske nii rännata, kuna laud on kerge.
Nerangi rongipeatuses pidin Katiniga kokkusaama. Veidike ootamist ja seal ta oma rohelise holdeniga oligi...sõbranna Jaanikaga hüvasti jätmas. Mõlemad olid nad heategevusel end siiliks ajanud (mingi vähikampaania).
Katrin on 24 ja lõpetas inseneriõppe Maaülikoolis mingite veehoidlate ja kanalisatsioonide projekteerimise asjas...ehehe ei mäleta täpselt. Ta on viimased 4 kuud Queenslandi lõunapoolses otsas farmitööd teinud ja nüüd tahab Tasmaaniasse ja Melbourni...pm nagu minagi. Automootor on tal küll rikkis, kuid hoiame pöialt, et need viis nädalat peab vastu. Pärast seda lendab Katrin Eestisse tagasi.
Alustasime sõitu lõunasse ja peatusime Evans Heads-is, kuhu jäime ka ööseks. Koht oli kaunis ning otsustasime auto panna mäe otsa, kus avanes vaade ookeanile, linnale ning mägedele.
Magame autos, kus on täpselt kahele inimesele ruumi kui istmed alla lasta....eks ta kõva ole veits, kuid vaatab, mis saab. Karinad panime haaknõeltega ette nii, et hommikune päike meid segada ei tohiks (nagu telgis magaks) Kuna mu läpaka aku peab vaid 20 min vastu, siis lambist tuli tahtmine endale Melbourn-Perth-i lennupilet osta....kiiresti, kiiresti otsisin odavama ennu välja, kuna kampaania lõppes sama päev. Sain just ära bronnitud, kui läpakas pildi taskusse viskas...mu meelest jäi nüüd kuupäev 30. aprilli peale Loodetavasti ei teki mul ennem rahakiisi :D, kuna Perthis tahaks viinamarjakasvandusse tööle minna.
Õhtu oli imelilus oma tähistäevaga ja possumid, kes nägid väga roti moodi välja, jooksid mööda piknikuala ringi.

Springbrook

Kuna reede õhtul otsustasime Margusele Brisbane kesklinna külla minna, siis ööl vastu laupäeva ma väga magada ei saanud, kuna leppisin Claytoniga kokku, et 6.30 sõidame Kullaannikule(tema kitesurfingu tundi). Mul oli vaja ratas maha müüa ning couch surferitega Springbrook-i rahvusparki minna.
Brissis valmis just Aussi pikim tunnel( kuskil üle 6 km pikk), mis läheb jõe alt läbi 7 m sügavuselt. Midagi erilist nüüd sealt läbi sõita polnud, aga vähemalt on see tehtud.
Saatsin ühele ratta tahtjale sõnumi ja tuli välja, et ta kohe nõus vaatama tulema...kuna ma olin kuski 4 km kaugusel rattast, siis lisasin tempot, et vanasse korterisse jõuda. Teel kohtusin Shanega, kes toitis linde oma uue korterikaaslasega (jaapanlanna muidugi) ja lubas mind autoga koju sõidutada. Küll ta oli alles helde minuga ja märkis äa, et ma helistagu talle iga kell kui hädas olen. Ratta sain ilusti 70 taalaga maha müüdud ja pidingi Shane-i abi paluma, et ta mind CS-de kohtumispaika viiks. Enne minekut silmasin veel juhuslikult Jessicat autoga mööda sõitmas (ainuke tšikk, kellega suhtlesin tallidest). Pm nägin ära kõik tähtsad inimesed...ja vägagi juhusikult.
CS-dega oli keeruline kokkusaada, sest nagu pildilt näha, toimusid kokkulepitud kohas vetelpäästjate võistlused, mis iseenesest tundusid täitsa huvitavad.
Tutvusin oma 10ne CS-ga ja sõitsime looduspargi poole...supper sõbalikud inimesed ja mul oli kahju, et varem nende tegevustega ei ühinenud.
Vihmametsas nägime koaalat ja kämblasuurust ämblikku ning matkasime kuskil 4 h mööda mäge alla ning tagasi. Mets oli vapustav koos oma koskede ja imeliste vaadetega. Peale Cape Tribulationi parim koht üldse. Kõige suurima kose alt oli võimaik läbi jalutada ning peaks mainima, et väga võimas tunne oli. Loodus oli täpselt nagu Avataris koos oma liaanide ja palmidega ning vaatasin ringi, et kus see Tarzan võiks olla :D



Järgmine peatumiskoht oli Natural Bridge, mis ei jäänud alla eelmistele mägedele. Vihmametsast alla minnes, avanes meile vaade kosele, mis oli endale kalju sisse augu õõnestanud ning jooksis edasi jõena mööda koobast. Nii oli veejuga valmistanud silla. Rada lõppes koobastes, kuhu see kosk augu oli õõnestanud ning jõena edasi voolas. Kuna juba oli pime , siis minu kaamera pilti sellest ei tahtnud teha. Ootasime kuni läks kottpimedaks ning glow worms-id hakkasid helendama. Eesti mõistes siis jaaniussid. Terve koobas oli neid täis ning tundus nagu hõljuksid kosmoses, kuna ussid helendasid nii koopaseinetel kui ka maas. Lihtsalt imeline! Lõbusaim osa oli muidugi sealt pimedast vihmametsast tagasi autode juurde saada.
Olin rahul, et selle matka kaasa tegin ning palusin mind Brissi rongile viia. Kahju hakkas ka, et enam neid inimesi ei näe, kuna lähen vist homme Lõuna-Austaalia poole. Otsus tuli ootamatult, kuna tekkis järsku võimalus ühe Eesti tüdruku auto peale saada, kes sõidab sinna poole...olengi liiga kaua Queenslandis ja ei jõua enam Priidu ja Andre järgi oodata. Vaatab, mis saab!
The Gapi jõudes, tuli väja, et Dave oli Maguse poolt vihale aetud ning pahandus majas. Mina pidin all diivanil magama ning hea meel oli homme sealt lahkuda.

Strandbroke Island

Praami pilet on sinna muidugi ülemõistuse kallis, kuid saare peab ikka ära nägema. 45 min sõitu ja imeline loodus ootab meid. Sarnanaeb veikie Byroniga, kuna rannajoon on liivarandu ja kaljusid täis. Eriti kihvt oli vaalakivi, mis tegi täpselt vaala häälitsusi, kui laine kivisse lõi ja keskelt vett välja purskas. Tegime tõsist bushwalkingut ning üritasime ookeanis vaalu silmata. Kahjuks ei jõudnud delfiinide söötmist ära oodata ning sõitsime Brown lake-i ujuma. Väga kahtlane oli seal ujuda, kuna järv oli pruun ja täiesti läbipaismatu, kuigi põhi oli valge liivaga kaetud. Edasi sõitsime loodusparki, et matkata Blue lake-i juurde. Küll oli ikka pikk maa sinna ja ei ütleks, et mingi väga eriline järv oleks olnud...vähemalt sai ujuda jälle...imestama pani see, et ei kohanud ühtegi inimest teel ning üleüldse on saar suht inimtühi. Igastahes olin õnnelik, et ikka saare ära nägin ning nautisime praamiga tagasi sõites maalilist päikese loojangut. Sain korraks the Gapi džungli majast välja ja kes teab kaua ma veel Queenslandis olen.

Tagasi Brissis

Ohh kui hea on siin the Gapi rohelisuses. Mulle anti üleval korrusel oma tuba, mis on kohe nii mõnus, et võiks vabalt 2 aastat ka siin elada (unenäod on uskumatud)....terve päev lebotan...loen, maalin, ajan lolli juttu ja mängime kaarte. Mõni päev ärkan ja hakkan maalima ning kella vaadates avastan, et seierid on juba kolme peale liikunud ja peaks süüa hakkama tegema. Nii need päeva õhtusse veerevadki Mõnus! Meil käivad pidevalt ka külalised.... kas Siim, Margus v Dave-i pojad. Igav ei hakka! Kuna õhtuti hakkab veidike külmemaks juba minema (pusa peab peale panema), siis oleme ka lõket teinud...nii kodune tunne tuleb peale. Possumid muudkui mölavad aias ja toa seintel jooksevad kekod ringi. Hea on...sain Kätu maali valmis ning mingi suvalise maastikumaali ka. Suht rahul...tahaks koguaeg maalida!
Valisin ka koha välja, kuhu Claytoniga minna. Strandbroke Island, mis asub Brisbane-i lähedal.
PS! käed on ikka veel rakkus sellest hobusejamast :D

Mango feil

Tööle minnes on mul silma jäänud teeääsed mangopuud. Kuna alati on autosid liikvel ja puud om majade juures, siis ei ole võimalust olnud, et paar tükki näpata. Öösel ka ei saa (kui tööle lähen), kuna siis on pime ja nahkhiired maiustavad seal ise mangosid. Ühel hommikul olid tänavad tühjad ja minul ronimis tuju (kuna pulgaga udades nad alla ei taha tulla). Ronisin puu otsa ja hakkasin mangosid alla viskama (endal hirm sees, et korteriomanikud välja tulevad). Kõik läks õnnelikult ja hakkasin alla ronima...aga ohh kurja...mingi lohh tänaval ja vaatas, et mangaod vedelevad maas ja korjas minu visatud mangud üles. Käbe võtsin viimased 2 mangot ta nina eest ära ning juba ta läinud oligi...mul oli nii suur hämming, et ei jõudnudki talle midagi öelda, vaid vahtisin niisama :D
Kogu selle ponnistuse saagiks oli kaks rohelist mangot, mis jätsin Shanele, kuna Brisbane ja Dave-i, Andre ning Priidu maja ootab mind.
Clayton (suvaline hea inimene tänavalt) lubas mind Brissi ära viia ning mõni teine päev matkama minna, kuna tal on auto. Kõik asjad laabuvad veel iseenesest...loodetavasti tuleb ka plaan iseenesest minu juurde, mida edasi teha. Pildil on minu majake Gold Coastil...paljudel majadel siin Aussis on nimed pandud...nii siis elasin mina Melrose Places :)

Free to roam!

Viimane päev tallis ja edasi on vabadus...ei tea kui kaua ja kus kohas, kuid hing on kerge ja ärevus sees. Tahaks paljudesse kohtadesse jõuda, kuid vaevalt, et kuuajaline orjatöö selle kõik katab :D
Pealegi olen kiindunud oma lauda ja ei tea, mis nüüd peale hakata...ikka jube tülikas on seda endaga kaasas tassida, kuid ookeani ääres reisides oleks lihtsalt super aeg ajalt surfata.
Viimane nädal olen suht sotsiaalne olnud ja seetõttu kannatas lainetes möllamise aeg(kuna päeval vajusid silmad kinni). Kuigi peaks mainima, et tingimused pole üldse head, kuid üritan ikkagi (seepäast kutsub Shane mind cyclone surferiks).
Et väheke oma toast eemale saada tutvusin Gold Coasti coach surferitega, kes pidevalt korraldavad üritusi. Vägagi rahvusvaheline seltskond oli, kus domineeisid kiivid ja agentiinlased. Läksin lambist ühte korterisse ja tutvustasin end :D aga teistele üitustele ei jõudnud enam, kuna järgmine päev tuli tahtmine hostelisse minna, et backpackeritega tutvuda ja natuke mõtteid koguda, mis edasi teha. Selgus, et see õhtu oli tegu Big Night Out-iga, mis tähendas suure seltskonnaga mööda linna ringi käimist ja erinevaid klubisid külastades..päris vahelusrikas minu töö-söömis-magamis-elule. Kuid otse tööle jälle minna oli ränk ja unevõlg on talumatuks muutunud. Hostelis jäi mulle silma 8st raamatust üks, mis oli Minu Austraalia e märk sellest, et Surfersis liigub ikka eestlasi (polnud kohanud veel). Probleem sai lahendatud reede õhtul kui jälle hostelis sõpradega juttu ajasin (mitte, et ma elaks enam seal) ning küsisin ühe poisi käest, kust ta pärst on, mille peale tuli vastus, et from Estonia...hahahaa...ja me rääkisime enne 10 min inglise keeles juttu. Töötab ta heategevuses, kus kogub raha annetusteks ning teenib korralikult iga inimese pealt, kes nõustub ühinema...suur lobitöö ja vaevalt, et ma midagi taolist siin tahaks teha. Nii ma siis olen nautinud need viimased päevad tasuta pidusid seal hostelis :D
Heaks küljeks oli hostelis ka rannalähedus. Ookean on 20 m kaugusel ja saab kiiresti surfivõlusid nautima minna. Viimane nädal on nii suured lained olnud, et hirm poeb naha vahele ja vaatan lihtsalt suu ammuli, kuidas minu ees hiiglaslikud lained murduvad tõršš ja tõršš ning siis kiiresti sukeldun, et laine mind minema ei pühiks. Normaalsetes tingimustes pole mul enam probleem laual püsida, aga hetkel on ookean mässuline ja enamus aega otsin oma jalgu ja käsi taga kui laine mind endaga kaasa võtab :D

Natuke peab ka Shanest kirjutama :D
Shane tuli üks öö koju ja hakkas hommiku kl 3 minu kallal nokkima...miks ma õnnelik pole jne...täiesti kohutav kui jäärapäine võib üks inimene olla...põgenesin lihtsalt kohe tööle ja tagasi tulles oli ta kadunud ning mulle jälle meetripikkune kiri jäätud...ei saa aru, mis tema peas toimub, kuid need vihahood on täiesti talumatud...vähemalt ei tule ta enne korterisse kui mina ära lähen :D Vähemalt tegi ta postkasti lahti ja vuhhhuuu...sain lõpuks krediitkaardi kätte..

palun mulle üks plaan!

Asjad on paremaks läinud. Laupäeva hommikul sain teada, et see monsternaine on oma töödejuhata kohast tagandatud ja salaja räägiti ka peatsest vallandamisest. Lõpuks ometi loodi ka meie tallis süsteem nii, et igal ratsutajal on oma inimene, kes hobuste eest hoolt kannab. Mina tegin lihtsalt terve hommik bokse ja võiks öelda, et pole kunagi nii ilusat hommikut olnud kui see :P
Shanega on teised lood. Nimelt ajame me mõlemad üksteist närvi...mina pidavat teda hulluks ajama sellega, et tulen töölt ja olen kub ning õnnetu...mind ajab see suht marru, et pean peale kohutavat tööpäeva, kus olen ainult sõimata saanud, järsku kodus väske ja puhanud olema....temal on jah seda lihtne öelda, kuna lebab päevad otsa diivanil...Lõplikult vihastas ta mind väja sellega, et valetas mulle, et saada rent ennem kätte kui Byronisse läheb ja sellepärast jäin tööle hiljaks...Esimest korda avaldasin oma arvamust, mis ma sellest arvan ja tagajäjeks oli raevus Shane, kes põrutas uste paukudes minema ning olin otsustanud, et jägmine nädal ma sinna enam ei jää.
Nv veetsin jälle Priidu ja Ande kodus, kuhu tulid ka Siim ning Margus oma eksootiliste toakaaslastest tudengineiudega...vahelus oli päris hea ning polnud enam tükk aega nii hullusti naernud.
Järgmine päev oli suht sünge, kuna hakkasin endale jälle mingit plaani välja mõtlema...peab jälle üksi teele minema, kuna poisid teatasid, et finatsilised seisud ei luba Uus-Meremaale minna ( vihma sajab ja tööd ei ole). Bookisin hosteli nädalaks ära ja ootasin põnevusega, mis mu bäkkeri elu toob, kuna sain Shanelt sõnumi, et uus inimene kolib esmaspäeval sisse.
Pakkisin juba asju ning olin valmis hostelieluks kui Shane helistas ja tegi selgeks, et see nädal on korter minu päralt ja järgmine nädal kolib uus inimene sisse...nojah, mis seal ikka...saab vähemalt rahus puhata nagu viimased 3 nädalat.
Oehh, eilne Ruja rockooperi vaatamine tuletas mulle meelde, kui väga ma igatsen teatrit 

Rasked ajad

Ei ole see tallitöö kerge.. eriti, kui sinu elu üritatakse seal põrguks teha. Viimane nädal olen lihtsalt sundinud end kõigest väest tööle minema ja mitte päeva pealt lahkuma. Kannatus lihtsalt katkeb, kui Emma kasutab minu puhul selliseid sõnu, mis muudavad inglise keele väga inetuks...õnneks kuulen ma enamasti ainult rarararaa (nagu ozid armastavad öelda). Mitte ainult mina vaid ka teised on kimpus ühe ennasttäis naisega, kes peab end töödejuhataks (pole kindel, kas ta tegelt ka on). Kuigi mina (kui mitte austaallane ja uus seal tallis) saan neid sõimusõnu ja näägutamisi kõige rohkem...päevas 4 korda kuulen... MIDA SA SEISAD SEAL?..mine tee seda ja seda (seismine tähendab, et täidan veeanumaid ja ei tee samal ajal bokse) v teen midagi liiga kaua tema arust(ilmselgelt mitte) mille puhul paisatakse selline ämbritäis sõimusõnu mulle näkku, et jään lihtsalt tuimalt talle otsa vaatama ja hilinen oma kaitsekõnega :D
Kui täna jälle see naine karjuma hakkas, et miks ma alles selle boksi juures olen...pean kiiremini tegema, siis vastasin nagu sõjaväes...yes, Mam! Mille peale lootsin, et ta saab aru kui nõme ta on...aga oh ei...selle eest tuli vastus, et ta ongi Mam, kuna tema on minu töödejuhataja.....haha. Ohh, neid asju on nii palju, et hommiku lõpuks olen nii väsinud ja masendunud, et magan kuni lõunani, et jälle tööle minna ja siis magama. Pole just eriti ahvatlev elu? :D
Kuid olen endale hulgaliselt toetajaid leidnud ja täna oli tahvli peal mõned eeskirjad õige käitumise kohta...õnneks mu ülemus on tore. Loodan, et asi paraneb, sest üle nädala ma siin enam olla ei suuda.
Viimasel ajal on jubedat siin sadanud...mõnikod hobustega jalutades on vesi põlvini...pole just kõige meeldivam terve päev lirtsudes ringi käia. Ujutused on igal pool Queenslandis ja varsti ei pääse sõudjad ja kanuutajad kanali sildade alt läbigi :D
Ka surfi tingimused pole head, kuna ookean on mässuline ja tuul tugev. Kord trotsisin ilma ja väsimust, et püüda mõni laine. Avastasin end tühjas rannas ja ülitugevates lainetes koos vihmaga...suht ränk :D tuli välja, et rand oli tegelikult suletud, kuid hoiatussildid suutis tuul ära puhuda :D
Shanega tuleb ka ette kummalisi juhtumisi...üks õhtu rääkis ta oma jumalast jälle ja lõpuks küsis, et mis mina sellest arvan...selgitasin talle oma seisukohti selle teema kohta...ja ohh sa poiss...küll ta alles ägestus....et mis asja... ma polegi kristlane? Ja hakkas iga mu seletuse peale rohkem ägestuma...talle lihtsalt ei saa midagi vastu öelda...kuna ta üldse ei kuula, mis ma ütlen, kui ta oma joru ajab...lõpuks võtsin kiivri ja astusin toast välja...väitsin, et kardan teda. Ega ta mulle midagi teinud poleks, kuid mul polnud vaja kuulata ta moraali...Tagasi tulles leidsin kirja, kus ta vabandas ette ja taha ning ütles, et magab 4 ööd nüüd autos...kummaline mees...aga juba järgmine päev oli tagasi oma püütud kaladega ning nüüdsest räägime vaid tema uutest jaapanlannadest.
Mõni päev on mul olnud võimalus ka surfivõistlusi vaatama minna...kuid tavaliselt on need elamisest suht kaugel...lemmik koht on Burleigh Heads, kus sain mõni nädal tagasi parima surfikogemuse üldse...lausa värisesin üleni, kui hiiglaslikest lainetest tagasi tulin...ikka super hea tunne on surfata...parem kui lumelaud.
Ahhjaa...läksin ka trenni...minu uus huvi on... üllatus, üllatus..postitants! :D See pole nali...väga meeldiv treening ja mulle pm meeldib igale poole nagunii ronida..miks mitte siis posti otsa? :D See on siin suht pop ja aeg ajalt Jessica ikka kutsub mind endaga kaasa... just fun!





Mõnusad pärastlõunad hobusega mööda kanali äärt jalutades ja naerdes, kui hobune ehmadab teed ületava metskalkuni peale.

EV sünnipäev

Ettenägelikult võtsin pärastlõuna töölt vabaks ja kasutasin võimalust sõita meie talli hobustega koos Brisbane, kus toimus hobuste võidujooks. Istusin rekka tagaistmel ja vangutasin pead, et kuhu ma jälle sattunud olen...kaks juhti, kaks mu töökaaslast (kellega ma eriti ei suhtle) ja selja taga kolm hobust. Olin hommikusest tööst suht väsinud ja mõtlesin plaani välja, kuidas järgmiseks hommikuks tööle tagasi saada.
Rekkalt maha tulles, polnud mul ainugi, kus viibin, kuna olin terve sõidu raamatut lugenud. Ja kelleldki küsida ka ei jõudnud, kus olen, kuna kõik kabjatasid oma hobustega ruttu boksidesse. Tundsin, et kohe üldse ei sobi sinna keskonda...hobused, ja jockied ning mina...ära eksinud ning ilma hobuse ja võistlusloata. Leidsin koha tribüünil ja vaatasin oma esimest võidusõitu. Uskumatu, aga meie hobune võitis selle võistluse. Päris uhke tunne oli, sest pea iga päev jalutan ja ujutan Lady Delagot, kes selle jooksu kiirem oli. Uurisin veits ringi ja küsisin suvaliselt inimeselt, kus ma täpselt viibin. Aga nagu teada, siis ega Ozid ise ka ei tea, kus mis on...nii, et kunagi ei või teada, kes juhatamisega täppi paneb.
Kuid kolme rongi möödudes, sain lõpuks soovitud kohta ning oli ülimeeldiv jälle Andret ja Priitu külastada. Nagu tavaliselt rääkisin neile 3 h oma seiklustest ja uudistasin Dave-i ateljeed (pildil kahvatu Priiduga)
Edasi saime kokku 15 eestlasega Brissist ja veetsime toreda õhtu. Riietuseks oli sini-must-valge ning kõik said minu joonistatud lipud põse peale. Mina muidugi jooksin 23.15 viimase rongi peale, millega sain Gold Coasti... korra rannast läbi ning tööle....ei ütleks, et just kõige meeldivam on otse magamata lauta minna.