Springbrook

Kuna reede õhtul otsustasime Margusele Brisbane kesklinna külla minna, siis ööl vastu laupäeva ma väga magada ei saanud, kuna leppisin Claytoniga kokku, et 6.30 sõidame Kullaannikule(tema kitesurfingu tundi). Mul oli vaja ratas maha müüa ning couch surferitega Springbrook-i rahvusparki minna.
Brissis valmis just Aussi pikim tunnel( kuskil üle 6 km pikk), mis läheb jõe alt läbi 7 m sügavuselt. Midagi erilist nüüd sealt läbi sõita polnud, aga vähemalt on see tehtud.
Saatsin ühele ratta tahtjale sõnumi ja tuli välja, et ta kohe nõus vaatama tulema...kuna ma olin kuski 4 km kaugusel rattast, siis lisasin tempot, et vanasse korterisse jõuda. Teel kohtusin Shanega, kes toitis linde oma uue korterikaaslasega (jaapanlanna muidugi) ja lubas mind autoga koju sõidutada. Küll ta oli alles helde minuga ja märkis äa, et ma helistagu talle iga kell kui hädas olen. Ratta sain ilusti 70 taalaga maha müüdud ja pidingi Shane-i abi paluma, et ta mind CS-de kohtumispaika viiks. Enne minekut silmasin veel juhuslikult Jessicat autoga mööda sõitmas (ainuke tšikk, kellega suhtlesin tallidest). Pm nägin ära kõik tähtsad inimesed...ja vägagi juhusikult.
CS-dega oli keeruline kokkusaada, sest nagu pildilt näha, toimusid kokkulepitud kohas vetelpäästjate võistlused, mis iseenesest tundusid täitsa huvitavad.
Tutvusin oma 10ne CS-ga ja sõitsime looduspargi poole...supper sõbalikud inimesed ja mul oli kahju, et varem nende tegevustega ei ühinenud.
Vihmametsas nägime koaalat ja kämblasuurust ämblikku ning matkasime kuskil 4 h mööda mäge alla ning tagasi. Mets oli vapustav koos oma koskede ja imeliste vaadetega. Peale Cape Tribulationi parim koht üldse. Kõige suurima kose alt oli võimaik läbi jalutada ning peaks mainima, et väga võimas tunne oli. Loodus oli täpselt nagu Avataris koos oma liaanide ja palmidega ning vaatasin ringi, et kus see Tarzan võiks olla :D



Järgmine peatumiskoht oli Natural Bridge, mis ei jäänud alla eelmistele mägedele. Vihmametsast alla minnes, avanes meile vaade kosele, mis oli endale kalju sisse augu õõnestanud ning jooksis edasi jõena mööda koobast. Nii oli veejuga valmistanud silla. Rada lõppes koobastes, kuhu see kosk augu oli õõnestanud ning jõena edasi voolas. Kuna juba oli pime , siis minu kaamera pilti sellest ei tahtnud teha. Ootasime kuni läks kottpimedaks ning glow worms-id hakkasid helendama. Eesti mõistes siis jaaniussid. Terve koobas oli neid täis ning tundus nagu hõljuksid kosmoses, kuna ussid helendasid nii koopaseinetel kui ka maas. Lihtsalt imeline! Lõbusaim osa oli muidugi sealt pimedast vihmametsast tagasi autode juurde saada.
Olin rahul, et selle matka kaasa tegin ning palusin mind Brissi rongile viia. Kahju hakkas ka, et enam neid inimesi ei näe, kuna lähen vist homme Lõuna-Austaalia poole. Otsus tuli ootamatult, kuna tekkis järsku võimalus ühe Eesti tüdruku auto peale saada, kes sõidab sinna poole...olengi liiga kaua Queenslandis ja ei jõua enam Priidu ja Andre järgi oodata. Vaatab, mis saab!
The Gapi jõudes, tuli väja, et Dave oli Maguse poolt vihale aetud ning pahandus majas. Mina pidin all diivanil magama ning hea meel oli homme sealt lahkuda.