Ettenägelikult võtsin pärastlõuna töölt vabaks ja kasutasin võimalust sõita meie talli hobustega koos Brisbane, kus toimus hobuste võidujooks. Istusin rekka tagaistmel ja vangutasin pead, et kuhu ma jälle sattunud olen...kaks juhti, kaks mu töökaaslast (kellega ma eriti ei suhtle) ja selja taga kolm hobust. Olin hommikusest tööst suht väsinud ja mõtlesin plaani välja, kuidas järgmiseks hommikuks tööle tagasi saada.
Rekkalt maha tulles, polnud mul ainugi, kus viibin, kuna olin terve sõidu raamatut lugenud. Ja kelleldki küsida ka ei jõudnud, kus olen, kuna kõik kabjatasid oma hobustega ruttu boksidesse. Tundsin, et kohe üldse ei sobi sinna keskonda...hobused, ja jockied ning mina...ära eksinud ning ilma hobuse ja võistlusloata. Leidsin koha tribüünil ja vaatasin oma esimest võidusõitu. Uskumatu, aga meie hobune võitis selle võistluse. Päris uhke tunne oli, sest pea iga päev jalutan ja ujutan Lady Delagot, kes selle jooksu kiirem oli. Uurisin veits ringi ja küsisin suvaliselt inimeselt, kus ma täpselt viibin. Aga nagu teada, siis ega Ozid ise ka ei tea, kus mis on...nii, et kunagi ei või teada, kes juhatamisega täppi paneb.
Kuid kolme rongi möödudes, sain lõpuks soovitud kohta ning oli ülimeeldiv jälle Andret ja Priitu külastada. Nagu tavaliselt rääkisin neile 3 h oma seiklustest ja uudistasin Dave-i ateljeed (pildil kahvatu Priiduga)
Edasi saime kokku 15 eestlasega Brissist ja veetsime toreda õhtu. Riietuseks oli sini-must-valge ning kõik said minu joonistatud lipud põse peale. Mina muidugi jooksin 23.15 viimase rongi peale, millega sain Gold Coasti... korra rannast läbi ning tööle....ei ütleks, et just kõige meeldivam on otse magamata lauta minna.
No comments:
Post a Comment