Autotelk

Autos ei tulnud mul und üldse...tundus veel hullem kui telgis magada. Olin õnnelik, et hommik kätte jõudis ja tahtsin kohe ööbimise asjus mingitele couch surferitele kirjutada. Hommik oli vähemalt kaunis ja silmasime mäenõlvalt delfiine ookenais ujumas. Kuna mul ikka pidevalt surfamine ainult mõtetes, siis esimeseks peatumiskohaks sai Minni Beach. Mõnus vaikne oli surfata ja Katrin ootas mind truult kaldal :D Tegime ka väikse tiiru matkaradadel ja põrutasime lõuna poole edasi. Õhtuse parkimiskohaga tekkis veits probleeme, kuna hakkas pimedaks minema ja polnud veel sihtpunkti jõudnud. Suht raske on pimedas endale normaalne koht leida, kuna Katrini tahtis WC-de juurde ja mina välistasin teeäärsed piknikualad. Veidike ühest külakesest teise sõites, keerasime suvalisest kohast mingi ranna poole ning maandusime North Heavani rannas.
Öö veetsin paremini ja isegi und nägin :D
Hommikul leidsime end kauni jõe äärest, mis suubus ookeani ning inimesed tegid jõekaldal tervisekõndi koos oma koertega. Loomulikult pidi kõikidele vastutulevatele inimestele tere hommikust ütlema või küsima kuidas läheb...viisakas ja mulle isegi meeldib, kuid lõpuks tüütab ikka ära küll nende võõraste teretamine.
Kindlasti olen mina parem orienteeruja kui Katrin, kuid automootori tundmises jään talle veel alla. Peale igapäevast kapoti alla piilumist hakkas Katrin pabistama, et miks jahutusvedelikust üks juhe läheb küll radikasse , aga teine tilbendab niisama...jälle tark autoraamat lahti ja teadmine juures, et las ta siis tilbendab.
Teadsin juba alguses, et täna tuleb surfipäev, kuna ees ootasid meid rannad, kus viibisin ka surfilaagris. Leidsime ka minu lemmikranna...Blues Beachi, kus nägin ka oma surfilaagri bussi. Siiski instruktorid too päev samad polnud nii, et väga juttu ei teinud :D. Sõitsime mingi 10 randa läbi ning tegime Seal rocksis ka väikse pikniku. Surf oli jälle rahulik.
Eesmärgiks oli Sydneysse jõuda ning öö Palm Beachil veeta. Kuna austraallastel on kummaline komme suuri puuvilju tee äärde linnadesse ehitada, siis seekord sõitsime mööda Big Bananast, mis jäi Coffs Harbourisse...suht mõttetud :D
Muidugi sõitsime jälle pimedas ja võiks öelda, et teed olid vägagi kurvilised enne Palm Beachi. Ega Katrinil lihtne polnud, kuid ta on heas mõttes „tüüpiline naine roolis“, kes lubatud kiirusest kiiremini ei sõida, kuid kellel mõned hullud manöövrid ikka sisse tuleva :D
Palm Beachil tundus meil hetkeks, et pole kuhugi parkida, kuna kl 6 me üles ei viitsinud ägata, et mitte trahvi saada. Märkasin üht pimedat kõrvalist kohta, mis osutuski meie ööbimiskohaks...hea oli end sirutada ja kuu säras taevas ning ookean paistis samas kõvalt...jälle õnnelikult autosse magama