väike vale avestus

Melbournei lennujaamas olin end juba mugavalt sisse seadnud kui mõtlesin, et kontrollin oma lennuaega Perthi. Kell oli juba kaks kui avastasin, et ohooo...täna õhtul mul ei lähegi lend...hoopis homme. Ohh...lennujaamas ma kahte päeva ning ühte ööd veeta ei tahtnud nii, et võtsin oma kompsud ning istusin shuttle busi peale, mis lubas mind hostelite juurde viia. Esimene hostel, kuhu see mees soovitas mul minna oli ikka tõeline koobas...kõndisin ühe tänava edasi ning leidsin coffeehouse hosteli, millest kaugemale enam minna ei viitsinud. Tutvusin oma vingete toakaaslastega ning veetsime toreda õhtu Melbournis.
Mul oli lausa kahju lahkuda järgmine päev, kuna peale rannas käiku ning Luna Parki tundus nagu teaksin Michelli ja Inat 5 aastat. Ina oli küll sakslane, kuid vaatamata selle tegi enda ning sakslaste üle nalja (tüüpiline lause...arhhh...I feel so German again). Tüüpiline sakslane siin Austraalias kannab zippo pükse ning matkasaapaid. Vingub, et nii palju inimesi on (inimesed ei meeldi), üle üldse vähe asju meeldib, üldiselt huumorimeel puudub, nägu on enamasti vingus ning sada muud asja, mis teevad kokku steriotüüpse sakslase Austraalias....neid on siin 4 miljonit!
Vähemalt sain Melbourneis pangas ära käidud ning omale pangakaardi Perthi tellitud.
Tegin veel kauneid pilte St Kildast ning mineks mul oligi...ega see odav lõbu pole Melbounei linna ja lennujaama vahel sõita, kuid ei viitsinud mingit huvitavamat võimalust leida kui shuttle busid.

Wanaka-Lake Tekapo-Mt Cook- Christchurch

VõistlesimeTomiga, kumb saab ennem auto peale, kuna mõlemad läksime erinevas suunas. Mina olin veits halvemas seisus, kuna suht raske oli autosid selles kohas Christchurchi püüda. Tom võitis, kuid mina sain ühe imearmsa vanatädiaga veidike parema tee peale. Kui autost maha tulin tervitasid mind karjamaal lehmad ja vasikad, kes mulle hämmingus otsa vaatasid. Õnneks korjas kohe mind üks Hollandi onu peale, kellega oleks Christchurchi saanud, kuid palusin end Lake Tekapo juures maha panna.
Uus-Meremaal sõites on teeääred turistide poolt huvitavaks tehtud...küll seotakse jalanõusid v rinnahoidjaid aedade külge v hoopis ehitatakse kivipüramiide täis. Lake Tekapost leidsin endale taas mingi tühja hosteli, kuid ei kurda selle vaikse õhtu üle. Meid oli viis, kes seal peatus ning õhtul kaminaruumis tutvudes, pidasime maha kõige eriskummalisema arutelu rahvuste ja kommete üle. Esindatud oli Eesti, Iisreal, Saksamaa, Inglismaa, Austria. Iisreali tüdrukuga tegime plaani homme hommikul Mt Cooki (kõrgeim mägi Uus-Meremaal) minna ning siis alles Christchurchi. Mazil oli nimelt auto ning olin meeleldi nõus korra normaalselt reisima.
Ka Lake Tekapo oli imekaunis kohake, kus saab talvel suusamõnusid nautida.
Kuna taevas oli hommikul selge, lootsime, et meil on võimalus Mt Cooki siiski näha. Meie väärtuslikku aega kulutas tipptund maanteel, kus ootasime kuni 500 pealine lambakari tee puhtaks teeks. Kohale jõudes hakkas taevas pilve kiskuma ning matkarada läbides tibutas ning nähatavus muudkui kehvenes. Natuke nägime, kuid tuul oli niivõrd tugev, et otsustasime Christchurchi poole kihutama hakata.
Aitasin Mazil hosteli otsida, kuna tal oli väga tähtis, et seal teisi juute oleks. Naljakas, aga see tüdruk ei suutnud sekundidki üksi olla :D
Mina õnneks leidisn Pauli maja üles, keda ise kodus polnud, kuid teadsin, kus võti asub :D Helistada talle ei saanud, kuna kediiti ikka veel polnud. Hiljaõhtul ta siiski saabus ning oli vägagi õnnelik, et tagasi tulin.
Ühe päeva uitasin veel Christchuchis ringi ning valmistusin jälle oma asju pakkima, et tagasi Austaaliasse sõita.
Uskumatu, aga Paul oli mind nõus hommikul kl 5 lennukile viima ning tegi veel võileivad ning kohvi kaasa. Mõnikod ikka veab nende võõrustajatega.

800 km 24 h-ga

Hommikul avastasin, et olen kas oma austaalia krediitkaardi ära kaotanud v keegi on selle pihta pannud. Sulgesin igaksjuhuks konto ja kirusin niisama omaette, kuna sularaha mul polnud ning telefonikrediit oli nullis (tegemist oli ka nädalavahetusega, mil pangad on tavaliselt suletud) :D
Alustasin jälle hääletamist Queenstowni poole (hea meelega oleks bussi kasutanud, kuna sadas) ning sain esimese autoga hoopis Arrow Towni. Mul polnud aimu ka, kuhu poole Queenstown jääb ning üritasin suht tulutult linnast välja hääletada. Vihma sadas ning üpris nigel oli oma raske seljakotiga maantee poole kõndida. Õnneks sain küüti maanteeni ning ühinesin ühe hääletava tüdrukuga. Lõdisesime koos selles vihmas ja tuules, kuni lõpuks politsei auto meid peale võttis. Oleks vabalt saanud Queenstowni, kuid meist möödus auto, keda nad taga otsisid (varastatud) ja seetõttu visati meid suvalises kohas kiirtee äärde. Suht võimatu tundus sealt auto peale saada, kuna kõik kihutasid 110ga mööda. Siiski võttis meid autosse üks tore onu, kes viis mind Queenstowni ainukesse avatud panka, et kaasa võetud Austraalia dollarid ära vahetada.
Queenstown pulbitseb turistidest, kuna siin on kõikvõimalikud atraktsioonid olemas...benji hüpped ning muud swingid on väga populaarsed...samuti saab talvel lumelauatamist ning suusatamist harrastada. Jätsin ekstreemsused seekord kõrvale, kuna polnud mingit isu neid üksi ära teha.
Otsisin endale hostelit, kuid need, kuhu tahtsin minna, olid juba täis. Loobusin otsimisest ning läksin vahelduseks netti, kus sain CS Tomiga lõpuks rääkida. Mul tuli kibekiirsti otsustada, kas tahan Queenstowni jääda ning nautida oma hostelikaasastega linna öömelu v Tomiga Te Anausse tema sõprade juurde hääletada ( 3 h kaugusel Queenstownist) ning järmine päev kaks tundi Milford Soundi hääletada. Kuna päevi mul siin saarekesel vähe ning teine variant tundus tükk maad põnevam, siis käskisin tal Wanakast hakata Queenstowni poole hääletama. Olukord oli tegelt suht lootusetu, kuna ainult mina sain tema sõnumeid kätte(krediiti polnud) ning kell oli juba neli õhtul ( kl 6 läheb pimedaks).
Kl 5 sain talt sõnumi, et tulgu ma ühte maanteäärsese tanklasse, mis asub 6 km Queenstownist.
Olin mingis suvalises kohas Queenstownis ning lihtsalt tõstsin pöidla püsti kui esimest autot nägin ning kohe, selles olev naine peatus ning viis mind tanklasse. Väga meeldiv inimene oli jälle ning oleks mind ka poolele teele Te Anausse ära viinud.
Suht nadi oli seal tanklas seista, kuna sõnumit saata ei saanud, et olen kohal ja ootan vms :D
Kõik läksi kenasti ning varsti istusin vännis, kus lisaks Tomile viibisid veel kaks ameeriklast. Tom ise on Alabamast...vist 45 ning ülisõbralik hipi :D
Nii me siis trippisime ning tõdesin, et ilm meid ei soosi, kuna lubati vihma. Vihmasadu pole midagi haruldast Milford Sounndis, kuna seal pidvat kallama 200 päeva aastas.
Te Anau ja Milford Sound on imekaunid kohad, mida kutsutakse Fiordlandiks.
Hakkasime Tomi sõprade maja poole kõndima kui meid Te Anaus maha pandi. Õhtu oli juba hiline ning meie üllatuseks kedagi kodus polnud. Olukorda veidike hinnates avastasime, et maja on mööblist peaaegu tühi ning ilmselgelt on ta sõbrad sealt välja kolinud. Mis seal ikka...tegime oma laagri katuse aluse terrassi peale ning pugesin kõikide oma riietega magamiskoti sisse ning olin õnnelik, et ikka veel vedasin oma rasket tekki kaasa. Ega ma väga ei tahtnud seda olukorda uskuda...tundsime end nagu kodutud inimesed, kes kasutavad mahajäätud maju ööbimiseks...tegelt suht naljakas oli ning üritasime mitte valjult rääkida, et naabrid midagi imelikku ei kahtlustaks. Pidme kaks korda kolima, et mitte katusest läbi tuleva vihmavee pärast märjaks saada. Olin suht õnnelik kui hommik kätte jõudis ning me sellest kohast minekut tegime.
Siiski mitte väga vaimustatud vihma käes seismisest ning teeääres üksikuid autosid püüdes Milford Soundi poole saada. Vihma kallas mõnusalt ning autod, mis meist möödusid ei tahtnud kohe üldse sinna poole minna. Fiordland on suht pisikese asutusega koht ning Milford Soundis püsielanikud peaaegu puuduvad. Niisiis peale tunnikest vihmas ligunemist peatus üks auto, kes lubas meid peaaegu Milford Soundini ära viia. Oi kui hea oli soojas vännis istuda. Mees, kes meid sõidutas oli ülijutukas ning sõbralik ning lubas meid Queenstowni tagasi viia, kui me küüti edasi ei saa. Nimelt otsustasime Tomiga Wanakasse ta sõbra juurde minnna(juhul kui Milfordist midagi välja ei tule), kellel pidavat pidu see õhtu olema. Paraku kohas, kus hakkasime Tomiga edasi hääletama, kuulsime teistelt reisijatelt, et tee Milford Soundi pandi just kinni tänu tugevale vihmale...demit...olime juba nii lähedal.
Hakkasime tagasi hääletama, kuid sama lahke onu pakkus küüti tagasi Queenstowni, kes meid poolele teele sõidutas. Väga mõnus oli jälle soojas autos istuda, kuna vihma kallast metsikult...isegi ümbruskonda polnud võimalik näha tänu tihedale sajule.
Poolel teel Queenstowinini helistati meie autojuhile ning tuli väja, et ta peab tagasi Te Anausse sõitma ning ühe auto sealt ära tooma. Alustasime Tomiga Mossburnist hääletamist. Seekod ei pidanud kaua ootama, mis polnud just vihma tõttu teab kui meeldiv.
Queenstowinist saime hõlpsasti auto peale, kuid eriti kaugele ta meid viia ei tahtnud ning järgmine koht, kus hääletama pidime tundus tõeliselt kehv....vaid 60 km lahutas Wanakast!
Võttis ikka aega, kuni üks noomees meid autosse ära pakkis ning oli Wanaka poole teel. Siiski õigesse kohta ta meid ära ei viinud ning hakkasime oma seljakottidega sõbra Burnie poole kõndima...olin nii räsitud ning nördinud kõigest...ning iga sammu järel kuulsin oma jalgade lirtsumist...milline kergendus see küll oli, kui Burnie meid oma auto peale võttis ning oma majja sõidutas.
Burnie on kuskil 50aastane ning elab väga armsas majakeses koos oma naisega. Burniel on ürpriski omapärane huumorimeel ning vägagi otsekohene ning teravate naljadega. Minul kästi kohe sooja vanni minna, mille vastu polnud midagi...tundsin end jälle inimesena 
Polnud enam ammu nii palju söönud ning joonud enne kui magama saime...päris luksus tundus voodis magada...tõeliselt hea mõte oli siia tulla.
Järgmine päev sadas jälle ning otsustasin ühe päeva veel Burnie juures veeta. Uudsistasin hirve kasvatust, mis on tavapärnane Uus-Meremaal. Toitsin kanu ning sokkusid ning vedelesin terve päeva...kogusin jõudu, et alustada homme jälle hääletamist.

Wanaka

Wanaka on armas pisike külake, mis asub järve ääres ning on ümbritsetud mägedega. Sügis oli puulehtedega oma töö teinud ning kõik oli väga värvikirev. Valisin endale Base backpackersi, mis juhtus väga tühi olevat.
Matkasin ühe mäe otsa, millel avanes vaade kogu ümbuskonnale (pildil).
Õhtul läksime koos mu ameeriklasest toakaaslasega kuulsasse Wanaka kinno. Tuntud on kino seetõttu, et seal vaid üks saal, kus saab mugavate diivanite peal lesida ning vaheajal kodutehtud jäätist ning otse ahjust tulevaid küpsiseid osta...mmmõnus! Film oli ka hea...Austraalia film...tundsin isegi korra puudu sellest maast :D
Minu toas siiski oli kolm teist inimest(kümnene tuba), kuid muidu tundus hostel inimtühi. Üritasin ikka oma CS sõpra kätte saada ning tegin talle selgeks, et lähen homme Queenstaowni. Tegelt polnud mul aimu ka, kes see inimene on, kes minuga reisida tahab (telefonis tundus väga tore inimene olevat), kuid mind ahvatles pakkumine hääletada koos Milford Soundi, kus pidime ta kajaki sõprade juurde külla minema ning muidugi ka kajakimatka kaasa tegema.

Fox Glacier ja Grand

Vaade oli imeline kui hommikul vänni ukse lahti tegin...lumiste tippudega mäed ümberringi.
Sõitsime Gillespeis randa ning jalutasime seal ringi...midagi väga erilist ei näinud...kivirand...vbolla hakkab mul see vau efekt ära kaduma, kuna olen juba piisavalt kauneid kohti näinud.
Pärast hommikusööki sõitsime Fox Glacieri tagasi ning üpris kurb oli Finaga hüvasti jätta. Minu suund oli nimelt edasi lõuna poole ning Fina kihutas põhja, et van oma sõbrale tagasi anda. Kuna krediit sai mu mobiilil kohe otsa (pole odav teistes võrkudes siin helistada), siis üritasin suht tulutult üht CS sõpra kätte saada, kes tahtis koos reisida.
Võtasin jälle oma positsiooni teeääde sisse ja hakkasin hääletama, et jõuda õhtuks Wanakasse.
Suht kohe auto peatus ning mind korjas üles Grand. Tundus täitsa tore onu olevat...sõime värskeid õunu ning komme  Üritasin mitte välja teha kui ta kõrval jointi tõmbas ning üritasin selgusele jõuda, kuhu ta täpselt välja ikka jõuab. Loodus oli imekaunis ning muutus totaalselt kui lääne rohelusest välja saime ning olime ümbritsetud suurte puunide mägede ning suurte järvedega.
Tuli välja, et Grand elas vaid 12 km kaugusel Wanakast ning küsimuse peale, kas tahan tema farmi näha, olin muidugi huvitatud. Vaade mägedele oli kaunis ning mind tervitasid hunnik koeri nagu igal farmeril neid kombeks on pidada. Naine oli talle lauale jätnud kirja sünnitavast lehmast, keda läksime karjamaale vaatama. Vasikas oli surnud ning üpris võimatu teda välja saada...suht kurb.
Kuna kohe saabus arst ning ta naine soovitas mul mitte kaasa tulla, siis jäin neid farmi ootama. Ja muidugi jõudsin ma kauni päikeseloojangu ära vaadata kui nad tagasi tulid. See tähendas jälle farmi jäämist ning homme Wanakasse minemist. Mis seal ikka...sõime kena õhtusöögi ning mind juhatati armsasse pisikesse majakesse, mis kuulus ühele nende lastest. Väga mõnus oli jälle rahus omaette magada ning hommikul viis Gand mind Wanakasse. Enne seda andsid nad mulle ühe oma poja nr, et ma kindlasti temaga ühendust võtaks kui Perthi lähen :D
Wanaka on armas pisike külake, mis asub järve ääres ning on ümbritsetud mägedega. Sügis oli puulehtedega oma töö teinud ning kõik oli väga värvikirev. Valisin endale Base backpackersi, mis juhtus väga tühi olevat.
Matkasin ühe mäe otsa, millel avanes vaade kogu ümbuskonnale (pildil).
Õhtul läksime koos mu ameeriklasest toakaaslasega kuulsasse Wanaka kinno. Tuntud on kino seetõttu, et seal vaid üks saal, kus saab mugavate diivanite peal lesida ning vaheajal kodutehtud jäätist ning otse ahjust tulevaid küpsiseid osta...mmmõnus! Film oli ka hea...Austraalia film...tundsin isegi korra puudu sellest maast :D
Minu toas siiski oli kolm teist inimest(kümnene tuba), kuid muidu tundus hostel inimtühi. Üritasin ikka oma CS sõpra kätte saada ning tegin talle selgeks, et lähen homme Queenstaowni. Tegelt polnud mul aimu ka, kes see inimene on, kes minuga reisida tahab (teefonis tundus väga tore inimene olevat), kuid mind ahvatles pakkumine hääletada koos Milford Soundi, kus pidime ta kajaki sõprade juurde külla minema ning muidugi ka kajakimatka kaasa tegema.

Copeland Track

Suutsin end seitse hommikul üles ajada, et glacieri vaatama minna. Selleks jooksin 5 km autoparklasse, kus oli jäänõlva juba näha. Valisin veits vale raja ning päris nõlva lähedale ei jõudnudki (pildil Peter pools). Sörkisin siis jälle hostelisse tagasi, enne mida käisin DOC-ist läbi, et uurida veidike Copeland tracki kohta. Kuna ilm pidi „fine“ olema ning veetase normaalne, siis hakkasin kiirustama hosteli poole, sest raja läbimine võtab 7h. Rada iseenesest asus tunni kaugusel Franz Josefist ning selle tee plaanisin muidugi hääletades läbida. Muretsema pani mind see, et DOC-ist öeldi, et kindlasti on vaja õigeid matkajalatseid ning jalad võivad märjaks saada...lõin käega, kuna olin kindelm et saan oma tennistega hakkama!
Kl 10 olin teeääres ja kohe esimene auto peatus ning viis mind Copelandini välja...sain linnukese tõmmata ka Fox Glacieri juurde, kuna tegime seal väikese peatuse (samasugune nagu Franz Josef kuid veel pisem turistikülake).
Kell oli 11 kui alustasin matka oma üliraske seljakotiga, kuna pidin kõik asjad kaasa võtma.
Ja kohe algas mu katsumuste rada...esiteks pidin ületama jõge, millest oli võimatu üle saada nii, et jalad märjaks ei läheks(vesi oli põlvedeni)...niisiis otsisin 15 min ületuskohta ning lõpuks andsin alla ja sisendasin endale kui värskendav läbi jõe on minna. Esimest valli üetades tundsin kui raske mu seljakott on (koos läpaka ja kontsakingadega :D) ning avastasin, et mu veepudel oli kotist välja kukkunud ning viimasesse autosse jäänud...mul polnud aimugi, miks ma seda teen...jalad lirtsusid(ilmeselgelt polnud märgade tennistega kivide peal hea ronida), kott oli megaraske (vähemalt 25 kilo), kell oli palju( 6 läheb pimedaks) ning vett mul polnud....tahan end jälle ära tappa :D...kuid ma jätkasin.
Rada viis algul metsas üles ja alla...põnevust ning ronimist jätkus. Väiksed oranžid kolmnugad juhatasid mulle teed, kui tekkis ka olukordi, kus tundsin, et läksin rajalt kõrvale. Vägagi vaheldusrikas rada oli ning paremal looklev jõgi tundus nii kaunis helesinine. Õnneks tegin raja alguses kaardist pilti nii, et umbes teadsin kus olen.
Peale kolme tundi tegin väikse lõuna...kahetsesin igat banaani, mille kaasa olin pakkinud...kott tundus uskumatult raske ning 4 tundi veel! Vähemalt vee probleem oli lahendatud, kuna pea iga 20 meetrit leidsin ojakese. Kõige ebameeldivam oli mudaseid kohti ületada ning seetõttu nagu köieltantsija tillukesi puuoksi mööda järgmisele murumättale hüpata. Natuke õudne oli ka pikki rippsildu ületada, kuna mu kotti külge seotud tekk tahtis koguaeg sinnakinni jääda ning viis mu tasakaalust välja.
Kõige raskemaks kohaks oli osa, kus pidi ilma peatumata mööda kivisid ning allikaid üles ronima, kuna seal võis varingut esineda. Tugeva vihma korral polnud seda võimalik läbida...täiesti usun.
Mu tennistesse olid augud ilmunud ning jalad ja selg surmväsinud...kell oli 4 ning ei suutnud lõppu ära oodata. Ega seal midagi paremat polnud, kuna tee viis enamasti üles mäge..ainuke lohutus oli, et hüti juures asub kuumavee allikas, kus saan oma külmasid ning märgu jalgasid leotada.
Viimased tunnid olid kohutvad ning ei suutnud oma uskuda kui tuli lõpuks mingi silt, mis ütles, et hütini on 30 min.
17. 45 jõudsin Welcome Flat Hutini...ei suutnud isegi teistega alguses rääkida...seljakotita tundsin nagu lendaks ringi.Olin kindel, et võin vabalt jalapressile 150 kilo vähemalt panna :D
Hütt oli kahekorruseline ning igaühele oli madrats ettenähtud (15 dollari eest). Sel õhtul ööbis seal kuskil 15 inimest.
Kuumavee vanni jõudes tundsin, et see pingutus oli igati väärt. Kõik auras maagiliselt ning vaade mägedele oli imeline.
Leidsin endale toreda vestluskaaslase Fina, kes oli muidugi sakslane :D
Otsustasime järgmine päev koos tagasitee läbida ning kuskil rannas öö tema vanis veeta.
Hea, et vedasin selle raske teki kaasa, kuna ööd ole siin just väga soojad.
Järgmine hommik ei tahtnud ma sammu ka astuda..kõik kondid hullult valutasid ning muidugi polnud midagi fantastilist oma märgasid ning katskiseid tenniseid jalga panna. Ainuke asi, mis mind liikuma pani oli kuum vann, kuhu tuli hommikupotsetuure tegema ka kanataoline lind.
Olin suht õnnelik, et sain seekord oma muresid kellegile kurta ning vinguda kui raske kott on...Meiega ühinesid ka kaks koeakat. Fina kott oli lihtsalt 5 korda kergem ning keegi ei saanud aru, kuidas ma nii rasket kotti üldse selga jõuan võtta...Nagu ikka sai ka nende kilidega nalja. Sellel korea tüdrukul oli vist rajast nii kõrini, et ta pani nagu tank kõikidest mudastest kohtada ning ojadest läbi kuni lõpuks jäi põlveni mutta kinni...naersime kõhud kõveras, sest läks ikka aega ennem kui me ta välja saime tõmmata.
Lõpu poole tüdines juba sellest haldjametsast ära ning ei suutnud ära oodata, millal autoparklasse jõuame. Need viimased 2 tundi tundusid lõputud ning peaaegu ei tundnudki oma jalgu. Palusin lihtsalt, et mu tennised need viimased tunnid vastu peaks ning päris ära ei laguneks.
Parklas meid kuumavee allikad ei oodanud, kuid tunne oli siiski imeline, kuna teadsin, et ei pea homme enam 7 tundi oma seljakotiga reisima 
Viisime koreakad Fox Glacerisse ning tahtsime Finaga poest head ning paremat osta ning end kaua unistatud õllega premeerida...uskumatu, et mul selle isu oli.
Fina tahtis kohvi, mistõttu läksime mingisse kohvikusse. Teine suur soov oli meil muidugi pessu minna. Küsisime mingi mehe käest, et kas ta teab, kus saaks pesemisvõimalusi kasutada, mille peale pakkus ta lahkelt oma elamist selleks. Nimelt elas ta ühes hütis, kus inimesed ööbivad, kes teevad matku jäämääle. Ta ise oli Nepalist pärit ning viis läbi ekskursioone jäämägedele.
Pärast pesu tundsime end jälle inimestena ning kasutasime ka hüti köögivõlusid kokkamiseks. Nepaali kutt lubas meil ka ööbida samas hütis, kuid otsustasime siiski vänni kasuks. Olime kindlad, et oleks saanud ka helikopteri reisi tasuta pinnimise peale...aga see selleks..järgmine kord!
Gillespeis randa ei jõudnudki ööbima, kuid Fina vännis tundus piisavalt põnev magada.

Franz Josef Glacier

Nii ma siis jälle seisin seal tee kõrval piruka poe juures, käsi väljasirutatud, kuni peatus üks suur rekka, kes veadas autosid. Otsustasin läänekaldale minna ning öö arvatavasti Graymouthis veeta (kaugemale ikka ühe päevaga ei jõua). Sain poolele teele mingi jõe äärde mägede vahele. Tore rekkajuht kutsus mind kohalikule peole Christchurchi, kuid lahkun just üks päev varem kui pidu toimub :P
Sõites möödusime ka sellisest kohast nagu Kohatu...rõõm oli suur ja tervitaks siin kohal Sannut, kes omab maakodu Eestis samanimelises kohas. Üleüldse meeldivad mulle need mauri nimed...kaardilt avastasin ka taolise koha nagu Kaka Point, kuhu arvatavasti ei jõua.
Kuid teed on siin loomadest üllatavalt puhtad võrreldes Tasmaaniaga...Uus-meremaal nimelt peaaegu loomi ei elagi va inimeste kaasatoodud possumid, mõned vallabid ja jänesed, kellest nüüd üritatakse lahti saada. Pole kusagil varem näinud hirvekasvatust, mis siin väga popp on ning muidugi leidub iga nõlva peal lambaid v lehmi. Arvan, et tegin väga õige otsuse, et ainult lõunasaarel oma 2 nädalat veedan, mis on ilmselgelt vähe, kuna siin on ikka imeline loodus ning pole nii palju immigrante(chinatowni :D)...lõunasaar on küll suurem, kuid ainult 1/3 populatsioonist elab sellel. Paljusid kohti võib siin tõesti nimetada puutumata looduseks, kuna mingit asutust seal pole ning suht võimatu on nendesse kohtadesse pääseda.
Niisiis päris mõnus oli üle pika aja jälle rekkaga sõita ning pärast esimest küüti jälle rekka peale saada...seekord siis puidulaadungiga. Temaga sain peaaegu Graymouthi, kuna pidi mingi laadungi maha panema ning pärst edasi sõitma.
Järgmisena peatus mingi mees, kes suundus Graymouthi ning tegi mulle seal kaevanduslinnas väikse ekskursiooni, peale mida otsustasin, et tahaks ikka Franz Josef Glacieri välja jõuda ( kuskil 2h veel sõitu). Põhjuseks, et Graymouthis pole midagi teha. Samas pidid seal väga kihvtid hostelid olema...soovitatakse Global Village Backpackersit.
Äratundmisrõõm oli suur kui jälle see sama puidureka peatus ning mind uuesti Graymoulthi ääres peale võttis, kuid Franz Josefini ikka ei viinud. Muide läänekallas on ikka imeilus, kuna täiesti roheline ning enamasti vihmametsi täis tänu niiskele kliimale. Enamus ajast pidavat seal sadama, kuid minul vedas ning tundus, et taevas jääb selgeks.
Seisin suht halvas kohas ja tundus, et autod kihutavad 200ga minust sellel kiirteel mööda. Siiski üks Jeep peatus ning tuli välja, et see mees läheb Franz Josefisse. Küsimuse peale, kuhu hostelisse ma minna tahan( väitis, et teab kõikide asukohti), hakkasin oma raamatut lappama, kus oli kolme hosteli vahel valida. Nimetasin Mountoka hostelit, mille peale onu plaksutas käsi ning väitis, et õige valik...ta olevat selle hosteli omanik :D
Franz Josef Glacier on bäkkerid täis ning liustikule minemiseks on mõeldud sada erinevat varianti alates matkaradadest kuni helikopteri lendudeni (mida tehakse NZ-l peaaegu igal pool). Liustiku peale kõndima pääses vaid giidiga, kuna varasemalt on õnnetusi juhtunud. Arvasin, et pole midagi vaimustavat selles, et näen jäämäge, aga suht imelik oli, et ümberringi oli vihmamets ja siis järsku mingi jääsein. Veidike pidavat seal külmem olema, aga suvel joostakse vabalt lühikeste pükstega jäänõlvadel ringi. Kuna mägedes toimub pidev sulamisprotsess, siis liustiku tekitatud ojad on hämmastava piimja helesinise värvusega.
Kuna mina saabusin külakesse natuke enne pimedat, siis samal õhtul jäämäge vaatama minna ei jõudnud. Kottpimedas otsustasin ühele rajale minna, kus pidi jaaniusse näha olema. Ega palju normaalseid inimesi ei lähe üksi tundmatusse metsa, valgusallikaks mobiil. Metsas muidugi avastasin, et ainukeseks võimauseks usse näha on mobiilivalgus ära kustutada ning kottpimedas tulukesi imetleda...veits õudne oli, kuna ei näinud absoluutselt , kuhu astuda.
Läksin siiski suht vara magama ning hostelirahvaga väga tutvuda ei viitsinud, kuna järgmiseks päevaks olid mul suured plaanid.