Kl 10 olin teeääres ja kohe esimene auto peatus ning viis mind Copelandini välja...sain linnukese tõmmata ka Fox Glacieri juurde, kuna tegime seal väikese peatuse (samasugune nagu Franz Josef kuid veel pisem turistikülake).
Kell oli 11 kui alustasin matka oma üliraske seljakotiga, kuna pidin kõik asjad kaasa võtma.
Ja kohe algas mu katsumuste rada...esiteks pidin ületama jõge, millest oli võimatu üle saada nii, et jalad märjaks ei läheks(vesi oli põlvedeni)...niisiis otsisin 15 min ületuskohta ning lõpuks andsin alla ja sisendasin endale kui värskendav läbi jõe on minna. Esimest valli üetades tundsin kui raske mu seljakott on (koos läpaka ja kontsakingadega :D) ning avastasin, et mu veepudel oli kotist välja kukkunud ning viimasesse autosse jäänud...mul polnud aimugi, miks ma seda teen...jalad lirtsusid(ilmeselgelt polnud märgade tennistega kivide peal hea ronida), kott oli megaraske (vähemalt 25 kilo), kell oli palju( 6 läheb pimedaks) ning vett mul polnud....tahan end jälle ära tappa :D...kuid ma jätkasin.
Rada viis algul metsas üles ja alla...põnevust ning ronimist jätkus. Väiksed oranžid kolmnugad juhatasid mulle teed, kui tekkis ka olukordi, kus tundsin, et läksin rajalt kõrvale. Vägagi vaheldusrikas rada oli ning paremal looklev jõgi tundus nii kaunis helesinine. Õnneks tegin raja alguses kaardist pilti nii, et umbes teadsin kus olen.
Peale kolme tundi tegin väikse lõuna...kahetsesin igat banaani, mille kaasa olin pakkinud...kott tundus uskumatult raske ning 4 tundi veel! Vähemalt vee probleem oli lahendatud, kuna pea iga 20 meetrit leidsin ojakese. Kõige ebameeldivam oli mudaseid kohti ületada ning seetõttu nagu köieltantsija tillukesi puuoksi mööda järgmisele murumättale hüpata. Natuke õudne oli ka pikki rippsildu ületada, kuna mu kotti külge seotud tekk tahtis koguaeg sinnakinni jääda ning viis mu tasakaalust välja.
Kõige raskemaks kohaks oli osa, kus pidi ilma peatumata mööda kivisid ning allikaid üles ronima, kuna seal võis varingut esineda. Tugeva vihma korral polnud seda võimalik läbida...täiesti usun.
Mu tennistesse olid augud ilmunud ning jalad ja selg surmväsinud...kell oli 4 ning ei suutnud lõppu ära oodata. Ega seal midagi paremat polnud, kuna tee viis enamasti üles mäge..ainuke lohutus oli, et hüti juures asub kuumavee allikas, kus saan oma külmasid ning märgu jalgasid leotada.
Viimased tunnid olid kohutvad ning ei suutnud oma uskuda kui tuli lõpuks mingi silt, mis ütles, et hütini on 30 min.
17. 45 jõudsin Welcome Flat Hutini...ei suutnud isegi teistega alguses rääkida...seljakotita tundsin nagu lendaks ringi.Olin kindel, et võin vabalt jalapressile 150 kilo vähemalt panna :D
Hütt oli kahekorruseline ning igaühele oli madrats ettenähtud (15 dollari eest). Sel õhtul ööbis seal kuskil 15 inimest.
Kuumavee vanni jõudes tundsin, et see pingutus oli igati väärt. Kõik auras maagiliselt ning vaade mägedele oli imeline.
Leidsin endale toreda vestluskaaslase Fina, kes oli muidugi sakslane :D
Otsustasime järgmine päev koos tagasitee läbida ning kuskil rannas öö tema vanis veeta.
Hea, et vedasin selle raske teki kaasa, kuna ööd ole siin just väga soojad.
Järgmine hommik ei tahtnud ma sammu ka astuda..kõik kondid hullult valutasid ning muidugi polnud midagi fantastilist oma märgasid ning katskiseid tenniseid jalga panna. Ainuke asi, mis mind liikuma pani oli kuum vann, kuhu tuli hommikupotsetuure tegema ka kanataoline lind.
Olin suht õnnelik, et sain seekord oma muresid kellegile kurta ning vinguda kui raske kott on...Meiega ühinesid ka kaks koeakat. Fina kott oli lihtsalt 5 korda kergem ning keegi ei saanud aru, kuidas ma nii rasket kotti üldse selga jõuan võtta...Nagu ikka sai ka nende kilidega nalja. Sellel korea tüdrukul oli vist rajast nii kõrini, et ta pani nagu tank kõikidest mudastest kohtada ning ojadest läbi kuni lõpuks jäi põlveni mutta kinni...naersime kõhud kõveras, sest läks ikka aega ennem kui me ta välja saime tõmmata.
Lõpu poole tüdines juba sellest haldjametsast ära ning ei suutnud ära oodata, millal autoparklasse jõuame. Need viimased 2 tundi tundusid lõputud ning peaaegu ei tundnudki oma jalgu. Palusin lihtsalt, et mu tennised need viimased tunnid vastu peaks ning päris ära ei laguneks.
Parklas meid kuumavee allikad ei oodanud, kuid tunne oli siiski imeline, kuna teadsin, et ei pea homme enam 7 tundi oma seljakotiga reisima
Viisime koreakad Fox Glacerisse ning tahtsime Finaga poest head ning paremat osta ning end kaua unistatud õllega premeerida...uskumatu, et mul selle isu oli.
Fina tahtis kohvi, mistõttu läksime mingisse kohvikusse. Teine suur soov oli meil muidugi pessu minna. Küsisime mingi mehe käest, et kas ta teab, kus saaks pesemisvõimalusi kasutada, mille peale pakkus ta lahkelt oma elamist selleks. Nimelt elas ta ühes hütis, kus inimesed ööbivad, kes teevad matku jäämääle. Ta ise oli Nepalist pärit ning viis läbi ekskursioone jäämägedele.
Pärast pesu tundsime end jälle inimestena ning kasutasime ka hüti köögivõlusid kokkamiseks. Nepaali kutt lubas meil ka ööbida samas hütis, kuid otsustasime siiski vänni kasuks. Olime kindlad, et oleks saanud ka helikopteri reisi tasuta pinnimise peale...aga see selleks..järgmine kord!
Gillespeis randa ei jõudnudki ööbima, kuid Fina vännis tundus piisavalt põnev magada.
No comments:
Post a Comment