Franz Josef Glacier

Nii ma siis jälle seisin seal tee kõrval piruka poe juures, käsi väljasirutatud, kuni peatus üks suur rekka, kes veadas autosid. Otsustasin läänekaldale minna ning öö arvatavasti Graymouthis veeta (kaugemale ikka ühe päevaga ei jõua). Sain poolele teele mingi jõe äärde mägede vahele. Tore rekkajuht kutsus mind kohalikule peole Christchurchi, kuid lahkun just üks päev varem kui pidu toimub :P
Sõites möödusime ka sellisest kohast nagu Kohatu...rõõm oli suur ja tervitaks siin kohal Sannut, kes omab maakodu Eestis samanimelises kohas. Üleüldse meeldivad mulle need mauri nimed...kaardilt avastasin ka taolise koha nagu Kaka Point, kuhu arvatavasti ei jõua.
Kuid teed on siin loomadest üllatavalt puhtad võrreldes Tasmaaniaga...Uus-meremaal nimelt peaaegu loomi ei elagi va inimeste kaasatoodud possumid, mõned vallabid ja jänesed, kellest nüüd üritatakse lahti saada. Pole kusagil varem näinud hirvekasvatust, mis siin väga popp on ning muidugi leidub iga nõlva peal lambaid v lehmi. Arvan, et tegin väga õige otsuse, et ainult lõunasaarel oma 2 nädalat veedan, mis on ilmselgelt vähe, kuna siin on ikka imeline loodus ning pole nii palju immigrante(chinatowni :D)...lõunasaar on küll suurem, kuid ainult 1/3 populatsioonist elab sellel. Paljusid kohti võib siin tõesti nimetada puutumata looduseks, kuna mingit asutust seal pole ning suht võimatu on nendesse kohtadesse pääseda.
Niisiis päris mõnus oli üle pika aja jälle rekkaga sõita ning pärast esimest küüti jälle rekka peale saada...seekord siis puidulaadungiga. Temaga sain peaaegu Graymouthi, kuna pidi mingi laadungi maha panema ning pärst edasi sõitma.
Järgmisena peatus mingi mees, kes suundus Graymouthi ning tegi mulle seal kaevanduslinnas väikse ekskursiooni, peale mida otsustasin, et tahaks ikka Franz Josef Glacieri välja jõuda ( kuskil 2h veel sõitu). Põhjuseks, et Graymouthis pole midagi teha. Samas pidid seal väga kihvtid hostelid olema...soovitatakse Global Village Backpackersit.
Äratundmisrõõm oli suur kui jälle see sama puidureka peatus ning mind uuesti Graymoulthi ääres peale võttis, kuid Franz Josefini ikka ei viinud. Muide läänekallas on ikka imeilus, kuna täiesti roheline ning enamasti vihmametsi täis tänu niiskele kliimale. Enamus ajast pidavat seal sadama, kuid minul vedas ning tundus, et taevas jääb selgeks.
Seisin suht halvas kohas ja tundus, et autod kihutavad 200ga minust sellel kiirteel mööda. Siiski üks Jeep peatus ning tuli välja, et see mees läheb Franz Josefisse. Küsimuse peale, kuhu hostelisse ma minna tahan( väitis, et teab kõikide asukohti), hakkasin oma raamatut lappama, kus oli kolme hosteli vahel valida. Nimetasin Mountoka hostelit, mille peale onu plaksutas käsi ning väitis, et õige valik...ta olevat selle hosteli omanik :D
Franz Josef Glacier on bäkkerid täis ning liustikule minemiseks on mõeldud sada erinevat varianti alates matkaradadest kuni helikopteri lendudeni (mida tehakse NZ-l peaaegu igal pool). Liustiku peale kõndima pääses vaid giidiga, kuna varasemalt on õnnetusi juhtunud. Arvasin, et pole midagi vaimustavat selles, et näen jäämäge, aga suht imelik oli, et ümberringi oli vihmamets ja siis järsku mingi jääsein. Veidike pidavat seal külmem olema, aga suvel joostakse vabalt lühikeste pükstega jäänõlvadel ringi. Kuna mägedes toimub pidev sulamisprotsess, siis liustiku tekitatud ojad on hämmastava piimja helesinise värvusega.
Kuna mina saabusin külakesse natuke enne pimedat, siis samal õhtul jäämäge vaatama minna ei jõudnud. Kottpimedas otsustasin ühele rajale minna, kus pidi jaaniusse näha olema. Ega palju normaalseid inimesi ei lähe üksi tundmatusse metsa, valgusallikaks mobiil. Metsas muidugi avastasin, et ainukeseks võimauseks usse näha on mobiilivalgus ära kustutada ning kottpimedas tulukesi imetleda...veits õudne oli, kuna ei näinud absoluutselt , kuhu astuda.
Läksin siiski suht vara magama ning hostelirahvaga väga tutvuda ei viitsinud, kuna järgmiseks päevaks olid mul suured plaanid.