Telkimine

Naudin elu hetkel. Täiel rinnal. Kord nädalas töötame...muidu jalutame ja jookseme rannas....shoppame...teeme süüa...ja nii ongi.
Kord viis Steve meid ka kämpima...Broomest kuskil 60 km põhja poole. Koha nimeks oli vist Guondong Point ning sinna pääseb vaid 4WD-ga. Spets kohta, kuhu Steve meid viia tahtis, viis kinnikasvanud tee ning veendusime, et keegi pole seda lõkkeplatsi avastanud. Koht oli imekaunis ja ookean vaid 5 meetri kaugusel. Rand kubises krabidest ning võsast puid otsides, pidi ettevaatlik olema, et ohtlikele putukatele peale ei satuks. Õhtu oli vaikne ning kauni päikeseloojangu ning tähistaevaga. Kuna Kimberly telgid kujutavad endast vaid moskiitovõrku, siis polnud eriti vahet, kas jääd magama telki v rannale...tähti nägi sama hästi.
Järgmine päev pidime tööle minema ning bradwursti mütsid jälle pähe tõmbama. Seepärast kaua rannal lebotada ei saanud.
Uskumatu, aga nüüd ma isegi ootan tööpäeva...saab jälle Rootsi kaksikõdesid mängida (nii vähemalt enamus inimesi arvab).
Kauplesime endale veel järgmise nädalavahetuse ka töötamiseks...ning siis uuesti Derbysse. Edasi on plaan liikuda veel üles poole... Darwinisse. Muidugi ei tea, kuidas ja kellega...vbolla üksi vbolla mitte.
Kindel on see, et 19. juulil lähen koolitusele, kus minust saab kauboi. Koolitus asub Brisbane`i lähedal ning on üpris kulukas...kuid õpin seal traktorit juhtima, hobusega ratsutama, ATV ja tsikkliga kimama ning muid tähtsaid karjafarmi oskusi. Saab põnev olema...pärast seda on mul töö garanteeritud. Tegin neile selgeks, et ei taha kuhugi lambafarmi, vaid ikka lehmi hobustega tagaajada...aga noh...nad ei saa mulle midagi lubada...oleneb, mis tööpakkumised hetkel on ja kas ma läbin üldse kursuse (ei kuku hobuselt maha vms). Sinna on veel veidike aega...rändan ringi niikaua.

Haijaht

Nagu lubatud viis Steve meid kalale. Ilm oli jällegi imekaunis, kuid liiga suur tõus ning mõõn rikkusid perfektsed kalastamistingimused ära. Steve sõbrad (Jizzy ja Tim) unustasid köie maha nii, et wake-i ma proovida ei saanud .
Istusime Sirliga paadi ninaosas, mis tähendas mõnusat hüppamist üles-alla ning tundus , et neerud olid lõpuks kurgus kinni. Varustus kalastmiseks on Stevel küll viimase peal ning võtsime kaasa kuskil 8 erinevat õnge. Enne kui tõsisemalt kala hakkasime püüdma, olid meil nähtud nii merimaod, delfiinid ning kilpkonnad...kõik käega katsutavad!
Esimesena jäi minu õnge konksu otsa mingi hea kala, mida ma kunagi täpselt ei saagi teada, kuna hai sõi selle ennem ära kui välja jõudsin tõmmata...nii sipleski see hai mul konksu küljes ning tegi kolm suurepärast hüpet veest välja. Pärast etteastet muidugi kihutas konksuga minema...olin täitsa hämmingus ja ei tahtnud teada ka, kui palju haisid meie all ja ümber ujuvad. Poovisin uuesti ning juba mõne sekundi pärast oli mul uus hai konksu otsas. Küll see alles tõmbas...teised said kõvasti naeda, kuna maadlesin ligi 20 minutit selle monstrumiga, kes ei tahnud alla anda. Selg ja käsi väsisid nii ära ning olin täiesti läbi omadega...pealegi valdas minus väike hirm,kuna kardsin, et see hai hüppab paati sisse kui teda veel rohkem pinna poole tõmban. Andsin õnge Stevele, kes tegi viimased kerimised ning kõik võisid uudishimustada 3 meetrist Bronze Whalerit. Hai oli nii ära väsitatud, et erilisi pingutusi põgenemiseks ei teinud. Siiski oli jube vaadata teda ning mõleda, mida ta kõike võib meiega teha.
Nii siis lõppeski minu esimene kalastamine...võitlesin haidega. Kindlasti näen neid täna unes....käega katsutav hiiglaslik hai.

The Lamb Van

Lehmafarmi raha pole ikka saanud. Käisime väidetava bossiga reedel läbirääkimas ning selgitasime olukorda...täitsime vajalikud dokumendid ning loodetavasti käitutakse ikka õiglaselt...täielik peavalu ikka. Meil on tunne, et varsti teatakse meid siin Broomes igal pool kui "two Estonian girls". Küll me kohtame meile ajalehte ostnud tädi kaubamajas v vorstivaguni töötajaid. Broome on ikka pisike küll.
Toiduvagunis saime ka töötada täpselt nädala pärast...seekord siis mõlemad palga eest. Kohtaks oli küll Derby, mis on 200 km Broomeist eemal, kuid tegu oli jälle hobuste võiduajamisega. Bussid sõidavad Derbysse vaid 3 korda nädalas ning muidugi hakaksime me alles sinna poole liikuma sama päeva hommikul.
Kl 7 hommikul alustasime hääletamist tee ääres sildiga DERBY. Saime peaaegu kohe ühe rekka peale, kes sõitis Perthi. 36 km Broomest väljas ühe roadhouse juures jätkasime. Tekkis kerge paanikaosakond jälle. Lubasime Derbys olla kella 10ks, aga ühetgi...mitte ühtegi autot ei möödunud meist. Muidugi ei tahtnud me hääletada, kuid Steve lubatud naaber siiski laupäeva hommikul Derby poole oma autoga ei sõitnud. Peale 20 min möödus meist üks auto ning peatus. Tegemist oli mehega Aafrikast ning tundus, et tal olevat suht kiire Derbysse jõudmisega, kuna sosistasin vahepeal Sirlile kõrva, et vt 160...mille peale Sirli sosistas vastu...ei 170. Muidu oli muhe mees ning jõudsime pool 10 aafrikarütmide saatel Derbysse.

Derbys pidavat mitte midagi olema. Enamus elanikkonnast moodustavad aborigeenid ning lihtne on vägivalla ohvriks langeda. Seepärast me väga eelmine päev Derbysse minna ei tahtnud ka.
Derbys töötasime the Lamb Van-is, kus kõik söögid olid lambast....saime jälle hiiglaslikud särgid ning mütsid. WC pidi ettevaatlik olema ning kontrollima, et konne potis pole ning dušši all sai elektrit kui kraane puutusid.:D.
Töötasime 13 h, mis iseenesest möödus kiiresti. Tunda andsid jalad ning ühel jalal tabas mind elevantsustõbi, kuna nädalatagune lehmalöögi paistetus ei tahtnud veel ära kaduda. Kõige rõvedam osa oli muidugi koristamine, kuna olime umbes sama väsinud nagu pärast lehmafarmis töötamist...peas kummitasid igasugused teenindamisega seotud laused..."would you like to have some gravy with it?"
Sain jälle naerda kui vaatasin, kuidas Sirli nagu tuhkatriinu oma määrdunud valge seelikuga, The Lamb Van nokamüts peas, tüdinunult harjaga põrandat pühkis. Vähemalt teenis korralikult...eriti kui võrrelda sellega, et 5 aastat tagasi Eestis restoranis töötades oli mul tunnipalk 17 kr :D
Magama pidime ühes rekkas, kus Sirli keris diivanile ning mina ülemisele narile. Kõige luksuslikum just polnud :P

Järgmine päev viis Steve meid Broome ilusamatesse kohtadesse ning oma lemmikrestorani.
Steve nimelt ei tahagi, et me ära läheks ning on kõikidele teistele couchsurferitele ära öelnud. Ta suur Eesti fänn ning õpib isegi keelt juba. Saadab meile sõnumeid eesti keeles, kuna tal on kindel plaani järgmine aasta Eestisse tulla.
Alustasime Sirliga regulaaselt trenni tegemist. Iga hommik kõnnime v jookseme 3 h rannas ning ujume. Selleks, et Steve ka kaasa saaks tulla, algab meie retk juba kl 6 hommikul kauni päikesetõusuga. Hea on ka see, et siis pole liiga palav.
Üks hommik avastasin oma rõõmuks, et ookeanis on kerge laine ning laenasin Stevelt sufilauda. Tundsin end suht hai söödana kui üksi seal ookeanis laineid ootasin, kuid surfata oli jälle ülihea. Samal päeval läksime ka tennist mängima. Üks Steve õpilane lasi meid tasuta mängima ning tegime kolmekesi mõned gamed. Võiks öelda, et kaduma läinud talent, noh!

Indo-Pacific Sailfish

Ühel järjekordsel ilusal esmaspäeval pidi Steve oma sõbraga 60 km Broomist põhja poole kalale minema. Eesmärgiks oli püüda Indo-Pacific Sailfish, mis pidavat hinnaline trofeekala olema. Saime Sirliga kaasa, kuigi paadis meile kohta enam polnud. Meid viidi ühele täiesti tühjale rannale koos päikesevarju ja kasti külmade jookidega. Veetsime terve päev rannas merikarpe korjates ja päeva nautides, samal ajal kui Steve kalal käis.
Ega siit ikka Eestisse veel ei kipu.

Broome võlu

Oeh, Broome on praegu imeline, kuna siin on soe ja kaunis. Käime peaaegu iga õhtu päikese loojangut rannas vaatamas ning kihutame Steve džiibiga mööda rannaliiva ringi. Coaster on imetore kutsa, kellele ülekõige meeldib vees ujuda ja palli taga ajada. Samuti tegi Steve meile linna tuuri ning tutvusime Broome võludega.
Kuna Steve on koolis kunstiõpetaja...täpsemalt annab puidu ja metalli disaini, siis korjasime rannast kalu, millest hakkame ehteid vormima( spets kala, millele saab graveerida ). Täitsa vinge tundub, kuna ise saab ehte disainida ning Steve valab selle koolis metalliks ning pärast lihvime ilusaks.

Lisaks metallitööle, annab Steve meile pidevalt „kodutööd“. Nimelt peame WC seinal olevaid kalu õppima ning talle ettekandma, mis me teada saime. See on suht naljakas ning tunneme Sirliga end nagu väikesed õpilased :D Meil on vaid üks reegel...Steve kuuldes eesti keelt ei räägi. Süüa teeb ka Steve väga hästi ning meil on täiesti paanika juba, et kuidas me kõike seda talle heastame.

Eks need päevad lähevad siin suhteliselt kiirsti, kuid vägagi nauditavalt. Üheks lemmikuks tegevuseks on päikeseloojangul kaamlite karavani vaadata. Siis võib küll ohata ning väita, et pole maailmas ühtegi teist kohta, kus hetkel tahaks olla.

Bradwurst

Hommikul viis Steve meid tööle ära. Enen seda tegime ka hommikuse ujumise, kuna Steve elab Cable Beacile väga lähedal. Steve on kiindund kalamees ning näitas meile oma eilset saaki (pildil koos kutus Coasteriga) Tuli välja, et pidime saksa bradwursti müüma. Süüa ja juua sai terve päev tasuta ning tõmbasime oma punased särgid ja nokamütsid pähe. Suht naljakas oli, kuna ei uskunud, et kunagi sellist tööd ka teen. Võiks öelda, et meeldis, kuna inimestega on palju lõbusam suhelda kui lehmade v lammastega. kell 7 õhtul saime juba vabaks ning läksime Sirliga seda pidu vaatama. Kõik inimesed olid üles löödud ning kandsid kensakaid peakatteid. Lõbus üritus ning palju tantsu ja tralli. Pärast ringi uudistamist küsisime küüti koju Steve juurde ning polnud mingi probleem 7 km sõitu saada. Positiive päev ning kõik on hästi. Loobusin farmide otsingust, kuna plaan on ikka üks aasta Asutraalias täis teha ning rahulikult asja võtta. Broome on super koht!

Karjafarmi valud

Oi kui raske oli tõusta, kuid juba viibisime autos ning kihutasime 10 km Broomist välja karjafarmi. Kauboimütsid peas, oli meie esimeseks ülesandeks väravaid lahti ja kinni lükata ning lehmi edasi jooksma utsitada. Me polnud üldse Sirliga kindlad, kes meie boss on ja kas palka saame ning kaua me üldse töötama peame. Enamus töötajatest olid aborigeenid ning muidugi mehed. Kaks blondi kuhugi lehmakarja sisse ära kadunud. Sirli kartis lehmi. Ega minagi leidnud, et nad väga ilusad ning sõbralikud oleks. Et ühest kohast teise minna pidime pidevalt endast poolteist korda kõrgematest väravatest üle ronima ning seda muidugi kibekiiresti.
Tolm, palavus, lehmad, võõrad mehed ning teadmatus. Täiesti organiseerimata päevakord...keegi täpselt ei teadnud, mida tegema peab. Õppisime Sirliga kiiresti aia otsa ronima kui lehm või lehmad meie poole jooksma hakkavad. Suht uskumatu olukord valitses, kuid naljakas. Sellest saime aru, et Jeff meie boss polnud, kuna vägede juhtimisega tegeles hoopis üks kiitsakas ebameeldiv mees. Jeffil oli kaks imeilusat hobus, kellega ta vahepeal ringi ratsutas ning lehmi karjatas. Andsime Sirliga endast parima ning tegime kõikvõimaikke häälitusi, et lehmi ühest kohast teise ajada....hop-hop-hop-hop.
Vähemalt saime korraliku lõunasöögi ning põletava päikese eest varju. Siiski töö meile meeldis, kuna erines paljustki, mis varem teinud oleme.
Kell kuus õhtul lõpetasime ning saime tunnise pausi, et uuesti kl 7 tagasi tulla. Hostelis avastasin, et see couch surfer oli mulle kirjutanud ja sõnumi saatnud...kutsuski enda juurde. Ohh, kui rõõmsad me olime.
Muret tekitas vaid asjaolu, et meil polnud aimu ka, mis kell me lõpetame ning kuidas Steve juurde saame. Üks variant oli Jeffi juurde jääda (mees, kes meid sinna töötama kutsus), kuid too oli Sirli arvates suht kahtlane ning Sirli ei tahtnud kohe kindlasti Jeffi juurde jääda.
Olime niiiiii väsinud, kuna eelmine öö saime ainult 2 h magada ning päev läbi lehmade vahel jooksunud. Pealegi polnud me kindlad, kas üldse palka saame selle eest ning kuidas sealt minema saada.
Sirli oli juba omas maailmas ning ka mina sain väga vähe aru, mis mu ümber toimus. Sain ühelt lehmalt mõnusa jalahoobi ka vastu säärt (Sirli jäi päeval peaaegu ühe lehma alla). Olime juba 4 ja pool tundi lehmi rekkadesse laadinud (kes saadeti Indoneesiasse) kui Jeff meid minema viis.
Järsku ehmatasin ka mina õudusega, et äkki Sirlil oli õigus, et see mees kahtlane on. Kuna jeff elas lehmafarmi lähedal, siis pakkus ta meile seal öömaja. Sirli oli paanikas ja palus, et Jeff meid linna ära viiks...või vähemalt maanteele. jeff aga ütles, et tema reede õhtul ei sõida, kuna on palju politseipatrulle ja tal pole lube. Jeff lubas helistada oma sõbrale taksojuhile, kes meid linna viiks. Ohh kurja...järsku Sirli pakkus, et viib mind hosteli juurde autoga ära ja tuleb ise tagasi Jeffi juurde ööbima. Ma ei saanud täpselt aru, mis plaan sellel tüdrukul on, kuid aimasin, et see on viimane koht, kus ta täna ööbida tahab. Steve (couch surfer) juba ka magas, kuna kell oli pool 1. Nii me siis sõitsime hosteli juurde ning Sirli otsis kohe mingid poisid, kes meile appi tuleks... vaeseke oli tõesti paanikas, kuid õnneks ilmus välja üks Jeffi sõber, kes viis auto koos jeffiga tagasi farmi juurde. Tellisin takso ja sõitsime järgmisesse kohta, kus elas mingi võõras...Steve.
Steve tundus väga tore noormees olema ning meil oli suht häbi, et nii hilja tulime. Tal oli suur maja, kus saaime mõlemad endale toa...ohh, milline vaikus ja luksus kogu selle tramburai kõrval. läksime peaaegu kohe magama, et unustada need lehmad, farmitöötajad ning pimedad tänavad. Olime ohutus Steve kodus!

natuke organiseerimist :D

Hommikul alustasin telefonikõndedega Kununurra farmidesse, kuna Broome lähedal farme pole. Mitte keegi ei vajanud töötajaid ning see tekitas üpris lootusetu tunde.
Võtsime suuna jälle Cable Beachi poole, et ookeani nautida ning endale tööd seal lähedal küsida ja hostelid läbi käia.
Kimberly Klub hostelis leidsime kuulutuse kiirtoiduvagunis töötamiseks...kahjuks oli ainult üks koht vaba, mis tähendas kahe päeva pärast hobuste võiduajamisel töötamist. Hiljem helistasime tagasi ning palusime kahekesi töötamise võimalust ühe inimese palga eest.
Sirli mulle väga meeldib, kuna on kõiki veidrusi nõus tegema...isegi inimestelt tänaval küsima, kas nende tagaaias võib ööbida :D Enamasti inimesed arvavad, et oleme õed, kuan mõlemad blondid. Tegutseme ja mõtleme küll ühte moodi, kuid Sirli on rohkem beib ja mina tema kõrval hipi (vahetan päevas vähemalt viis korda vähem riideid kui tema).
Võtsime Honeyga julguse kokku ning hakkasime hoovis olevatelt inimestelt küsima, kas nad teavad äkki keegi vajab töölisi. Lõpetasime nii, et üks naine sõidutas meid autoga poodi ja ostis meile ajalehe, et sealt töökuulutustest otsida....naera või pooleks. Helistasime numbrile, mis pakkus caretakeri kohta kahele. Mõtlesin, miks Sirli vaevalt suudab naeru pidada kui naisega telefonis rääkis...nimelt oldi talt küsitud, kas me generaatoreid oskame ehitada...yes....kas me loomaega oskame ümber käia...yes...kas me oleme paar...yes......hahaha...ja siis millegi pärast kõne katkes ja mõlemad olime naerukampides. Ega seal sobivaid töid meile polnud..bug busters , plumbers jne. Mõttetu. Olime jälle peast soojad, kuna õhk oli harjumatult kuum.
Meil oli sada missiooni, kuid kõik resordid, mis me läbi käisime ei vajanud töötajaid, kuna olevat suht vaikne periood. Ka krokodillipargis meid ei vajatud 
Beaches backpackeris leidisme kuulutuse, kus vajati luksuspurjekale lisatööjõudu...üks inimene muidugi. Helistasime ning saime tööandjaga kokku. Tundus veidike kahtlane, kuid oleks muidugi kihvt sinna tööle saada. Alles 2 nädalapärast peaks proovisõidule minema. Jääb vist ära.
Ilm oli palav ...31 kraadi talve kohta pole paha. Vesi 25.
Peale 10st resordist küsimist viskasin tänavale naise ostetud ajalehtede peale pikali ning tundsime kui kodutud ja lootusetud me oleme. Hakkasime rannast linna hääletama, kuna enam 6 km kõndida ei suutnud. Üks tore jalgpallitreener võttis meid peale ning kutsus õhtul Oasisesse wet T-shirt peole...haha. vaevalt.
Olime suht väsinud sellest ringitõmblemisest, kuid viimaseks ponnistuseks oli siiski öömaja leida.
Küsisime inimestelt tänavalt, kas nad soodsat ööbimist oskavad soovitada, kuid kõik soovitasid hostelit, kus me juba ühe öö veetsime. Tagaaias kohta ei saanud, kuid üks naine soovitas rannas magada. Korra tekkis ka kiriku juures ööbimise mõte, kuid jätsime selle ürituse ära.
Väljas oli lihtsalt nii soe, et narr oli jälle hostelisse minna ning 25 dollarit öö eest maksta.
Siiski suundusime tagasi ning hakkasime koos hosteli rahvaga piljardi neljapäeva tähistama. Enne wet T-shirt-ile minekut tutvustas Illimar meile üht kauboid, kes otsis töölisi lehmafarmi. Illimar oleks muidu ise läinud, kuid ta oli see õnnelik, kes valiti 100 inimese seast välja, et pärlifarmi tööle minna. Nii me siis saimegi Jeffiga kokkuleppele, et homme 6.30 sõidame farmi poole, kus peab lehmi taga ajama, väravaid avama ning niisama ringi jooksma. Tundus kahtlane, kuid põnev.
Meeleheites proovisin õnne ning saatsin ühele couchsurferile paluva kirja, kuigi tema pofiilis oli kirjas, et ei võõrusta inimesi. Väike lootus tekkis, kuna sõber Maura, keda juhusluikult bensukas kohtasin, väitis, et ööbis tema juures (tavaliselt selliseid CS-eid ei tülita).
Edasine missioon oli Sirlile töösaapad homseks leida, milleks läksime wet T-shirt peole, kuhu enamus rahvas suundus.
Täitsa huvitav oli ning tutvusime hunniku eestlastega...oletatav arv on Broomis kuskil 20 eestlast.
Peo lõpuks olid meid ka saapad olemas, mis kuulusid ühele kutile Texasest. Olime jälle naerukrampides kui nägime nende suurust, kuid Sirli võttis need ikka hostelisse kaasa.
Õhtu lõppes hilja ning päeva saagiks oli homne lehma farm, saapad, ülehomne kiirtoidu van ja mitmeid küüdi pakkumisi edasi Kununurrasse ning Darwinisse. Pole paha!

Welcome Broome!

Broome jõudes valdas meid täielik loidumus ja hirm..mis edasi?...ilm oli kuum ning mõelda raske. Kuna poisid pidid teiste naistega kokkusaama ja nendega Darwini poole edasi sõitma, siis meie Sirliga olime täiesti ilma peata.
Vähemalt oli mul ülimalt hea meel, et ma üksi polnud...vaid oma õe Honeyga.
Läksime Last Resort hostelisse, kuna üks couchsurfer, kellele kirjutasin, ei saanud meid enda juurde võtta (Broomes vaid mõni üksik võõrustaja leidub).
Hostelis saime viimase toa soodushinnaga, kus pidime kahekesi suures voodis magama...vähemalt mitte 10 teise backpackeriga.
Tuli välja, et hosteis pidi teisigi eestlaseid olema ning kohastsingi kohe Illimari, poissi, kellega töötasin Athertonis koos...juba muutus olukord paremaks.
Tegime kohe tuhat plaani, kuidas edasi tegutseda... tööbüroo, hostelite seinakuulutused, kohalikud inimesed ning telefonikõned farmidesse...kõik, et tööd leida.
Tööbüroost vastati, et kogu linn on seljakoti inimesi täis ning väga tööd pole...samuti puuduvad farmid Broomi lähedal.
Kuna meil polnud aimu ka, kauks me Broome jääme, siis käisime ka esimene õhtu kohe Cable Beachil ära, mis on nimetatd üheks maailma kõige ilusamaks rannaks. Kuna täpselt ei teadnud, kaugel see on, siis jõudsime kohale juba suht pimedas. Ranna liival hirmutasid meid hiiglaslikud millimallikad, mis olid peale mõõna kaldale jäänud ning pidime ettevaatama, et pimedas nende otsa ei koperdaks.
Läksime ka `linna`peale vaatama, mis oli tühi mis tühi...va aborigeeni gängid, millest tuleb eemale hoida (Broomes on neid palju).
Õhtuks olime nii väsinud, et ei suutnud voodist püstigi tõusta...enamus tegutsemised jätsime järgmisse päeva. Mul oli peas vaid üks mõte...kiiresti farmi tööle, kuna tahan suveks ikka Eestisse jõuda..arvatavsti peab selleks Broomist 1200 km kirde poole sõitma..Kununurrasse.

Läheb kuumaks

Hommikul tavalised pakkimisprotseduurid ning mina istusin jälle rooli. Peale 400 km jõudsime Port Headlandi, kus palusin peatust, et korra ujuda ning tuulutada. Ekslesime linnas sadamani, kuid randa esialgu ei leidnud. Sirliga läksime linnakaarti otsima ning posid tegid endale kiire lõuna. Leidsime kaardilt ranna, kuid minu pettumuseks olid juba poistel teised plaanid...kohe edasi põrutada. Olin hingepõhjani solvnud, kuna viskas üle see pidevalt kõrbes sõitmine kompromisse tegemata. Tahtsin ju vaid korra vette...ja pealegi oli mul villand neile pissipeatuste tegemisest. Igatsesesin üksi reisimist ning sain täpselt aru, mida Sirli tundis kui ütles mõni päev tagasi, et läheb üksi Carnarvonist edasi. Mis seal ikka...Sirli istus rooli.
Tegime peatuse ühes roadhouses ja oh imet! Kohtasin seal Maurat...itaalia tüdruk, kellega seilasime 5 kuud tagasi Withsunday saartel. Kohtumisrõõm oli suur ning uskumatu.
Kuna väljas oli tõesti kuum, siis hakkas Honeyl roolis peale 200 km halb ning vahetasin tagasi. Peatumimskohaks valisime seekord 8 Mile Beachi karavanpargi.
Jooksime kohe Honeyga randa, et viimast päikest nautida. Rand oli imeline koos oma suurte rannakarpidega.
Peale sööki otsustasime randa magama minna koos oma magamiskottidega. Leidsime Sirliga lamamistoolid ning nautisme merekohtinat ning tähistaevast....milline õhtu!
Öösel kobisime siiski telki tagasi, kuna tuul oli üpris tugev.
Hommikul võtsime jälle suuna Broome poole. 320 km veel jäänud.

Punased väljad

Hommikul teadsime Sirliga, et Coral Bayst ja Exmoulthist võime ainult und näha...poisid tahtsid korraliku sõidupäeva teha....ilma jänesehaakideta. Nii ta ka läks. Siiski mulle väga meeldib see Austraalia maastik, mis avaneb läbi kõrbe sõites. See punakaspruun on nii hea värv ning need üksikud puhmad, puud ja mäed teevad selle eriliseks. Tundsin, et ei taha olla kuskil mujal kui ainult siin...keset mitte midagi...lõputud punased väljad.
Atraktsiooniks oli meil siiski hiiglaslikud termiidikuhjad. Ka Carnarvon oli mõnus ookeani äärne külake...täitsa suve tunne on peal...autos on ikka jube palav terve päev sõita...aga mulle meeldib.
Õhtul sõitsime jälle päikesega võidu ning jõudsime Yarraloola rest areasse Robe jõe äärde. Karavane oli oli nii palju, et tundus naugu käiksid väikeses külas ringi. Väga rahulik ja mahe õhtu oli...ei pidanudki sooje riideid selga panema, vaid sai lühikestes pükstes ringi joosta. Öö on nii soe ja mõnus koos oma hunniku tähtede ning suure kollase kuuga.

Shark Bay ja Moneky Mia

Täna olid jälle tüdrukud roolis. Meie seltskond on küll nauditav, kuid tunnen, et õhus on siiki pinget. Nimelt Sirli soovib külastada kõiki kauneid rannaäärseid turismikülasid, kuid poisid soovivad jõuda Broome nii kiirsti kui võimalik ning seepärast eelistavad kiiteid sisemaal, kus turismiatraktsioonid peaaegu puuduvad. Mina olen nende kahe vahel...tahan küll kiiresti Boome jõuda, et töö leida, kuid samas ei taha ilma jääda lääneranniku võludest. Poisid olid juba Pinnaclesite pärast veits leilis ning see pidev piltide tegemine ei mõju neile ka närverahustavalt. Kuid meie olime roolis ning ei tahtnud Sirliga Shark Bayst mööda sõita, vaid näha Moneky Miat, kus pidavat delfiinide söötmine toimuma ning omapärast Shell Beachi.
Nii me siis keerasimegi teele, mis lisavad meie tripile edasi-tagasi 300 km. Poisid olid veits uimased ka ning natuke tundus see nagu olukorra ära kasutamine, kuid ega Nuki väga selle vastu polnud. Shell Beachil tundus olevat nagu valge liiv, kuid tegelikult oli kogu rannaäär kaetud pisikeste valgete karpidega. Siiski Monkey Mias saime täieliku feili osaliseks. Delfiinide toitmine pidavat ainult hommikuti olema ning sissepääs maksis 8 dollarit ühele. Poisid olid suht vihased meie peale, et 4 h raisku läks...meie olime ka muidugi nördinud, et delfiine sööta ei saanud, kuid siiski tegime selgeks, et tahame natuke rohkem näha kui neid tuhandeid surnuid känguruid, kes seal surnult kiirteel lebavad.
Järgmiseks mureks oli meil ööbimiskoht, kuna päike enam kaua paista ei tahtnud. Kõik hoidsime hinge kinni, et kängurud ning kitsed mulle teele ette ei hüppa, kuna õhtu hämaruses on selleks suur oht. Siiski leidsime mingi rest area kiirtee äärest, mis asus tõesti keset tühje punase liiva väljasid ning kidurat põõsastikku.
Vaatamata vastuoludele oli õhtu väga õdus. Soojem ka. Tegime lõket ning kuulasime eesti laule tähistaeva all. Kuu on ikka veel nii hele, et taskulampi peaaegu vaja pole.

roadtrip Perth- Broome

Uskumatu, aga hakkangi põhja poole liikuma...sooja Broome...Peter väitis, et seal olevat talvel päris külm....kõigest 30 kraadi...peab meeldima!  Kokku Perthist Broome on veits üle 2200 km.
Hommikul viis Stefan mind kl 7 Athur Riveri keskuse juurde ning kolmas auto, mis möödus võttis mind peale. Tegu oli mehega Afkanistanist, kes läks Perthi poole. Teel ostis ta mulle hommikusöögi ning tahtis mind väga kalale kaasa võtta. Väga tore onu oli ning tõi mind lausa Perthi rongijaama ära. Käisin kiirelt jälle pangast samal ajal kui Erlend mind mööda linna taga otsis. Peale kaheksat telefonikõnet me siiski üksteist leidsime, mille järel tutvusin ka kogu ülejäänud seltskonnaga. Sirli aka Honey, Erlend aka Nuki, Kristjan aka Kitu. Tundus üpris lõbus kooslus olevat ning nad veensid mind, et enam ma koju ei kipu. Kuna poistel olid jääknähud ning pigem tahtsid õlut juua, siis me Sirliga pidime roolimise ameti endi peale võtma. Kaks blondiini nagu me oleme, ei suutnud välja mõelda kumb rooli läheb...mul polnud sõitmise vastu midagi, kuid lube polnud..Sirli ei tahtnud linnas sõita.. mind lükati rooli. Tegime ujumise peatuse Perthi lähedal Joondalopis ning Sirli läks rooli. Vägagi lõbus oli..poisid tegid tagaistmel tantsu ning nõudsid peatust, et pissida ja tantsida...kohalikud olid päris hämmingus kui neli inimest auto kõval tantsivad. Hiljem selgus, et meie peatuse kohas on emud, keda hakati just toitma.
Õhtuks jõudsime Cervantesesse ning tegime oma laagri ookeani äärde, mida kutsuti Thirsty Point. Lahe on see, et kogu matka varustus oli autoga kaasas, mis võimaldas korraliku õhtusöögi teha. Edasi läks tantsuõhtuks ning full moon partyks (täiskuud tõusis silmnähtavalt taevasse). Magasime telgis, kuid ööd on vääääga külmad. Õnneks võtsin farmist veel endale villase teki kaasa, mis päästis mind kindlast külmumisest.
Järgmine hommik naersime end Sirliga herneks kui digikast eelmise õhtu pildid leidsime ning saime alles kl 11 liikuma. Ennem muidugi keetsime herkulaputru ning tegime fotosessiooni rannas.
Seekord olid siis poisid roolis. Esimene peatus oli Pinnacles, mis kujutab endast kõrbe, kus on palju imeliku kujuga kivisid.
Läbisime veel kauneid rannaääseid külasid ning õhtu lõpetasime Oakabella Homesteadis. Vähemalt sai seal 8 dollari eest pesemas käia ning mitte nii metslase elu elada. Öö on ikka veel külm, kuna Perthist lahutab vaid 600 km.

Lükkan lambaid

Minu kurvastuseks läks Anastasia järgmine päev Perthi, et uut tööd leida. Me olime juba headeks semudeks saanud ning see tähendas, et ma pean selle uue saksa paariga maja jagama (kaks saksa poissi lahkusid kohe peale esimese chaffingu päeva).
Vea tegin, et läksin Darryliga kaasa ühele laadale, kus kõik müüsid oma koli. Ka Darrylil oli oma kraam välja panna ning nii ma siis kogesin seda külanaiste elu.
Vähemalt oli nüüd majas mees ning puude lõhkumise võttis Stefan enda peale.
Uuel nädalal käisin ainult üks päev chaffingut tegemas ning jägmine päev koristamas. Kolmapäeval jälle tööd polnud, mistõttu otsustasin Waginisse sõita, et telefonilevi saada. Enne seda käisin 2 h Darryli poja laste mänguväljakut puhastamas ning lehti riisumas...no tõesti ei saa au, mis need farminaised teevad, et ise koristamisega hakkama ei saa.
Kuna mul oli pidevalt plaan siit külmast kohast ära saada, siis leidsin endale orkutist reisikaaslased, kes pidid Perthist auto ostma ning siis põhja poole liikuma. Väidetavalt tahtsid see nädal liikuma hakata, kuid pidid mulle teada andma, millal auto on käes. Ja nii juhutuski, et Sirli helistas mulle just kui Waginis olin ning teatas, et homme on minek...olin suht hämmingus ning veits mitte nii rahul olukorraga, kuna mul oli just järgmised kaks päeva lambafarmis tööd. Palusin, et nad reedel hakkaks liikuma, kuna ei saanud enam homset päeva ära öelda.
Õhtul sain teada, et nad tahavad ikka järgmine päev liikuma hakata ning mul oli plaan peale tööd kohe hääletama hakata. Nii, et pakkisin oma kompsud kokku ning jätsin Stefani ja Joanaga hüvasti.
Hommikul helistas farminaine ning teatas, et mul alles 10.15 algab töö. See tähendas, et jõuan alles enne pimedat koju ning Perthi poole enam hääletada pimedas ei julge. Tegin juba endale igasuguseid plaane ning lõpuks helistasin Kristjanile ning teatasin olukorrast. Rõõmustav uudis oli see, et nad otsustasid mind ikka ära oodata ning järgmine päev Broome poole minna. Olin nii õnnelik ja ainukeseks mureks oli nüüd järjekordne farm Darryli kirjelduste järgi üles leida ( mis oli tavaliselt mitmete km-ga Darryili seletusest mööda pandud). Ka seekord aitas mu naiselik vaist õigest kohast vasakule ja paremale keerata.
Minu ülesandeks oli lambaid lükata...jah, just nii. Lükkasin 7 h lambaid, kellele tehti rasedusteste. Haha...suht naljakas oli ning sugugi ei oleks tahtnud selle mehe nahas olla, kes neile teste tegi.
Õhtu lõpuks nägin ainult lambaid kui silmad kinni panin.
Jätsin kõigiga farmis veelkord hüvasti ning sain ka Darrylilt tõendi 3 nädala farmitöö kohta.

Rebasejaht

Järgmine päev tööd polnud ning käisime jälle lähimas külas...35 km. Auto klaas sai vähemalt parandatud ning telefonikõned tehtud.
Õhtul saabus majakesse veel 4 sakslast, kes pidavat tööle tulema...meil oli hämming...endalgi pole tööd ja Darryl kutsub lisa tööjõudu. Vähemalt ühel sakslasel pidavat traktorijuhi töö olema...üpris hea...25 dollarit tunnis ja 11 tundi päevas. Mina väga õnnelik polnud, kuna kohe läks saksa keeleks lahti...mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga viisakas on inglise keeles rääkida. Anastasia on tore selles mõttes, et talle üldse saksa keeles rääkida ei meeldi, kuna siis ei õpi ju midagi.
Järgmine päev läksid kaks uut saksa poissi chaffingut tegema ning me Nastiaga jälle jäneseurge kinni toppima. Alustasime juba pool 8 hommikul, kuid kühveldasime vaid kuskil tunnikese. Ülejäänud päevast nautisime aia värvimist. Tõeliselt mõnus päev oli, kuna päike paistis ning tuul puhus mõõdukalt. Lõpetasime kl 3 kui värvipotid tühjaks said. Tasu oli parem kui chaffing ning meel imehea.
Õhtul läksime Anastasia ning Darryli poegadega rebasejahile. Relv oli vägev, millega loomakesi tabada. Nii me siis auto kastis istusime ja mööda põlde kõrvaklapid peas sõitsime. Peale 5min oli esimene reinuvader kutu, kuid rohkem esialgu vadereid ei näinud. Rebase tunneb ära tema valgete helkivate silmade poolest ( lammastel on rohelised ning jänestel punased) Meelitasime neid endale lähemale vilega, mis pidavat nutvat jänest järele tegema. Kammisime ümberkaudsed põllud kõik läbi, kuid ainult lambad, kängurud ja j2nesed jäid teele. Käisime kohaliskust „kultuurimajast“ läbi, kuhu olid külamehed kokku tulnud, et oma farmist välja saada ning õlut ja jalgpalli koos teiste farmimeestega nautida. Enne majakesse naasmist, tabasime veel ühe rebase. Tegelt oli mul hullult kahju neist loomakestest, kuid jaht oli põnev.

Jäneseurud

Hommikul sõitsin üksi tööle ja hakkasin masina ümbrust koristama..Tom tuli ning küsisin, kas töötan täna üksi, mille peale sain vastuse, et täna ei tööta üldse, kuna kotte pole rohkem...olin maruvihane ning läksin farmi tagasi.
Vähemalt oli mul ka teine töö täna ning sõitsin ühe naise juurde koristama....ülesandeks oli suur maja tolmust puhtaks imeda ning pärast kõik ämblikuvõrgud hävitada...pole nii palju ämblikke ühel päeval näinud....kõikusin redeliga kõrgete lagede all...tolmuimeja käes ning palvetasin, et alla ei lenda...aknaid puhastasin ka samamoodi...kokku koristasi kuskil 6 h, mille vahepeal sõin selle toreda perega lõunat.
Õhtul jooksutasin jälle jääkarusid ning tutvusin uue tüdrukuga, kes tuli majakesse elama...Anastasia. Sakslane muidugi...liigagi sakslane...alguses tundus tore tüdruk ning mul oli hea meel kellegi teisega rääkida peale Gingeri, kuid täpselt need iseloomujooned lõid välja nagu Ina mulle rääkis sakslaste kohta.
Õhtul sain jälle vanaema mängida ning heegeldasin Darryli palvel ühele mõmmikule värvilise salli ja mütsi. Päris uhke tuli

Jägmine päev läksime Anastasiaga koos Chaffingut tegema...tuli välja, et tal ka heinapalavik ning töö talle üldse ei istunud. Ise olin ma ka suht läbi, kuna pidevalt oli jälle kiire ning vihkan samuti seda tolmu ja tööd...käed on mõnusalt villis jälle.
Peale seda sõitsime ühe mehe juurde, et jäneseurge kinni kaevata. See vanamees oli vägagi muhe, kuid armu ta meile ei andnud...töö oli füüsiline, kus üksteise võidu Anastasiga kaevasime aukudesse mulda, mis oli kive täis ning labidat oli suht võimatu sellise mulla sisse lükata. Homme läheme tagasi...vähemalt on see parem kui chaffing
Õhtuks oled ikka suht väsinud kui pärast jääkarude jooksutamist diivanile kukud...aga hea..õnneks on tööd. Anastasia juures käib mulle natuke pinda see, et iga teine lausa, mis ta ütleb on I hate...tüüpiline sakslane...vähemalt on tal hea meel, et meid ainult kaks majas elab... ei...tahan ära minna...Anastasia teeb mind ka kurjaks nii.
Täna Anastasia heinapalle lõhkuma ei tulnud...olin suht pahane, kuid mis ma ikka sinna teha saan..topelttööd peab jälle tegema. Vähemalt õmblesin kotte ning säästsin oma sinikaid, mis on kottide tirimisest tekkinud...raske oli ikka.
Pärastlõunal jälle jänesteurge sulgema...lisaks kaevamisele, kallasime mõne uru ka bensiiniga põlema. Ka aiatööd sai veits tehtud, mis tundus kaevamisega võrreldes lapsemäng. See vanaonu näitas meile ka kalakasvatust, kus ujusid mingid suured hõbedased kalad, kes hoidsid veehoidla puhtana.

Lihtsa elu Kaidi

Eile lahkusid mulle kalliks saanud Annika ja Jay. Olin terve päev üksi farmis, kuna Darryl sõitis Perthi ja Peter oli teab kus ula peal. Nautisin koerte seltskonda...istudes nende keskel ja muudkui paitades üht ja teist (neid oli 7)...tundsin end täiskohaga vanatüdrukuna.
Päev läks kiiresti ning kui õhtul tuld hakkasin tegema ja selleks puid juurde tõin ning halge lõhkuma hakkaisn, leidsin palkidelt kaks kämbla suurust ämblikku...see ajas küll isu ära, et uuesti kirves kätte võtta.
Tule tegemisega sain õnneks hakkama, kuigi puud olid märjad. Naersin Ginger cat Leslie üle, kes püüab hiiglaslike ööliblikad...küll on ikka näljane kass.

Täna teenisin jälle plusspunkte, kuna lammutasin Darryli vana ja tolmuse arvuti tükkideks ning panin TÄIESTI ISE uue arvuti kokku ning ühendasin isegi netiga. Alguses kui Darryl küsis, kas tean midagi arvutitest kirusin, et alati kõik arvutitega seostuvad asjad oma vendade kaela ajan. Kuid üllatasin end jälle ning sain hakkama. Lisaks puude lõkumisele jooksutasin ka jääkarusid, mille tulemausena tõmbas Bella mind tiiki kaasa ja sain ka tunda, mis tunne on seal end leotada.
Avastasin ka aiast apelsinipuu, mida pidasin varem sidrunipuuks. Aed mulle täitsa meeldib, kuna siit leiab lisaks apelsinidele ja sidrunitele veel mandariine( mis pole valmis), oliive ning viinamarju, mis on juba osaliselt rosinateks kuivanud.
Hmm..mis veel juhtus?.. Bensujaamas sain ära märgitud kui bloody european kui ütlesin, et soovin 20 liitrit unleaded...siin käib bensu arvestamine dollarites :P.
Kanad ajasin jälle oma aedikusse ning leppisin oma näljaste poiste Oscari ja Leslie seltskonnaga, kes vajavad pidevalt tähelepanu. Lihtne elu jätkub homme..

Trots

Päevad lähevat kiiresti...chaffing hommikul ning ülejäänud päev mölutades...enamasti vaatame filme. Üks päev oli ka asjalik...värvisime terve päev ühe vananaise juures tuba ning uksi...rohkem oli meil seal lõbu kui tööd ja õhtuks olid nii seinad kui ka meie näod helerohelise värviga kaetud.
Annika ning Jay viimasel õhtul käisime kaarikute võiduajamist Waginis vaatamas. Tegin panuseid pea igale võidusõidule, kuid alati läks napilt mööda. Pole mul õnne selles. Annika siiski pani täppi ühe võidusõidu kolm esimest hobust ning toppis taskusse 62 dollarit. Lõpus kui tõmmati loosi kaotuspiletite vahel, karjuti esimesena välja minu nimi ning sain endale erinevate asjade vahel lohutusauhinna valida. Õhtu saagiks oli siis Nesquiki kakao...tore küll :D

Chaffing

Esimene Chaffingu päev oli suht leebe...pidin põhiliselt vaid viljakotte ringi kärutama. Chaffing iseenesest on heinapallide tükeldamine...ehk sellest tehakse hobusesööta. Masin tudub vähemalt 100 aastat vana ning selle on Tom ja Peter (minu bossid) ise ehitanud. Lärmi teeb ta kõvasti ning kõik kohad on heinatolmu ning puru täis...niisiis on soovitatav kaitseprille ning maski kasutada. Üks tüdrukutest peab kotte masina külge panema ning nende täitudes ära võtma ja teine kaalub ning õmbleb kinni. Füüsiliselt väga raske pole, kuid see heinasadu on tõesti vastik.
Peale minu esimest tööpäeva läksime kohaliku Markiga öösel jänesejahile. Istusime autokastis ning sõistime mööda põlde ringi. Jayl oli püss ning Annika näitas valgust...mina nautisin niisama kaunist tähistaevast ning olin õnnelik, et Jay ühelegi pihta ei saanud...jänkud on armsad ju 
Jägmine päev chaffingul läks põrgu lahti...mind pandi kotte vahetama....Esialgu mu külmad sõrmed ei töötanud nii kiiresti ning muudkui pidin tõmblema...Polnud tükk aega nii kiireid liigutusi teinud...ohh kuidas mulle see töö ei meeldi...vähemalt pole igav 
Annika ning Jay olid too päev värvimas ning Khaz ja Joy lahkusid. Darryl ei tundu just kõige toredam inimene olevat, kuna kunagi ei tea, mis ta sinust seljataga räägib. Khazile ei kirjutanud ta vajalikule dokumendile alla, et teise aasta viisat taodelda, kuna ütles, et ta on liiga laisk. Super on kolm kuud sellises kohas niisama passida :P
Nädalavahetusel käisime ümbritsevaid külasid uudistamas. Vähemalt on see hea, et minu käsutuses on 84. aasta toyota corolla, millega kruusateedel farmide vahel sõita. Suht retro on siin kõik, kuid mulle meeldib. Esimene kord teel sõites tõmbasin korra paremale poole teed, kuid õnneks sain kohe olukorrale pihta, et viibin siiski veel Austraalias ning suurt hämmingut teistele juhtidele ei tekitanud. Vähemalt pole siin kohas lubadega midagi teha, mida mul politseionule näidata poleks.
Terve nädalavahetuse saime loomade järgi vaadatud...minu lemmik on pisike kavane kutsikas Topsy, kellega müraks päevad ja ööd. Majakeses, kus me elame, veedab enamuse ajast ka kass Leslie, keda me kutsume Ginger catiks. Tema ülesandeks on hiiri püüda, kuid enamuse ajast on ta näljane ning kerjab toitu ning sööb kõike (mitte et hiirtest puudus oleks). Gigerile meeldib kahe ukse vahele jäänud ööliblikaid süüa ning loomulikult hävitab ta kõik sinu küpsised, kui need lauale jätad. Ta käitub nagu koer ning näub liiga tihti...lakub ka liiga palju...täitsa koerkass. Ega siin midagi muud peale loomade kirjeldada pole... Päikeseloojang on imekaunis ning panoraamvaate üle ka ei kurda....kuid hulluks võib minna kui koguaeg siin elu üle järgi mõtled. Tahaks sooja Eestisse :P

Arthur River

Bussilt maha tulles ootas mind suues džiibis kuskil 55 aastane naine Darryl. Koht, kuhu sattusin asus täiesti eraldatud kohas...va maantee, millest kimasid rekkad ja autod mööda. Mulle tundus, et mind tervitas vähemalt sada koera ning kassi ning sain ka Peteri (Darryli mees) ning Khaz-iga (jaapanlanna) tutavaks. Selgus, et üleval majakeses elab hetkel 4 backpackerit ning mina jään nädalalõpuni majja koos Darryli, Peteri ning 15 koera ning 10 kassiga. Sain põhjusest aru, miks Darryl leebus kui ütlesin, et olen Eestist...nimelt kostitasid nad 10 aastat tagasi üht Eesti tüdrukut, kes juhtus olema Evelin Mikomägi ning nad said alles lõpus teada, et Evelin on Miss Estonia.
Peter viis mind ja Khazi lammaste pügamise hoonesse ning meie ülesandeks oli villa puhastamine ning õigesse hunnikusse sorteerimine. Mul läks vahepeal süda päris pahaks, kuna pügajad väga lammastest ei hoolinud ning pooled neist olid verised.
Edasi tutvusin Annikaga (ausrtallanna), kes valgustas mulle olukorda, kuhu olen sattunud. Tööd ei pidavat olema eriti hetkel...va chaffing, mis on 5 korda nädalas ning vaid 4-5 h päevas...tunnipalk on ainult 15 dollarit. Great! Ja mind vbolla pole vajagi see nädal, kuna tööd jätkub vaid kolmele ning meid neli, kes tahavad töötada. Lisaks puudub farmis igasugune telefonilevi ning lähim küla on 35 km kaugusel. Majakeses, kus me elame tuleb kraanist vaid rohelist haisvat vett, mida ei saa juua ning iga õhtu tuleb ahju tuli teha, kuna öösel läheb väga jahedaks. Darryl pidavat tavaliselt töö leidma, kuid praegu pole üldse sadanud ning tööd väga pole. Et Darrylit õnnelikuna hoida peab talt pidevalt küsima, kas on abi vaja...nii me siis Annikaga viisime kaks suurt valget koera jalutama, keda kutsutakse jääkarudeks. Nad on oma nime ära teeninud, kuna näevad täpselt välja nagu jääkarud. Nendega jalutamine on üpris väsitav, kuna koerad tahavad karjamaale joosta ning lambaid murda. Lisaks 15le kutsule on farmis 10 kassi, lambad, lehmad, kanad, kalkunid, pardid ja haned. Tundus, et ainuke positiivne asi kogu selle info juures oli igaõhtune „tea“, mida Darryl valmistab. Ei teanud, et WA sedasi õhtusööki kutsutakse. Niisiis elab hetkel majas neli tüdrukut...Annika, tema partner Jay, inglanna Joe ning Khaz. Joy ja Khaz lähevad see nädal ära, kuna neil saab kolm kuud siin täis...KOLM KUUD! Ma ei saanud aru, mida siin nii kaua teha :S...ja siis ma jään siia koos selle paarikesega...see saab huvitav olema :S
Olin suht masenduses, kuna olukord polnud üldse see, mis arvasin ning tahtsin juba järgmine päev lahkuda, kuna peale esimest päeva tundsin juba igavust. Vähemalt Joe oli väga elavaloomuline ning tore...kahju, et ta ära läheb.

Perth

Perthi jõudsin täiesti öösel nii, et otsustasin rahvusvahelisse terminali sõita ning öö seal veeta (domestic pandi ööseks kinni). Ma polnud ainuke, kes taoliselt tegutses... tore oli endale lennujaama kaasööbijad leida. Täitsa luks koht...duššid ja tasuta internet!
Hommikul ei olnud mul üldse tahtmist 20 dollarit maksata, et linna saada, kuna Perth tundus üpris lähedal. Saingi ühe naisega veidike lennujaamast eemale, kes pani mind bussipeatuses maha. Tutvusin ühe isa ja pojaga, kes aitasid mul õigeid bussiaegu vaadata, et kesklinna sõita. Poeg avas just autorendi firma ning oleks mind töölegi võtnud, kuid väga ma sellest huvitatud polnud.
Kuna üks couchsurfer pidi mind enda juurde võtma, siis panin oma suure koti pakihoidu ning läksin linna uudistama. Käisin Kings Parkis ning üldiselt Perth minus väga vaimustust ei tekitanud. Liiga uus linn ning üpis pisikese südalinnaga.
Selgus, et mu couchsurfer on mind ära unustanud ning pean endale selleks ööks hosteli leidma. Läksin esimesse ettejuhtuvasse ning väga vaimustatud sellest polnud..jagasin 20 tüdrukuga ühte tuba. Oma üllatuseks leidsin aga kuus eestlast sellest hostelist.
Veetsin teve õhtu nendega ning tuli välja, et nad kõik elavad Laagri kandis...pisike Eesti noh!
Jägmine päev kolisin sellest koledast hostelist ära ja sain kokku CS Mattiga. Matt tundus väga sõbralik ning töötas advokaadina ühes suures pilvelõhkujas, kuhu viis ta mind linnavaadet nautima. Päev oli korda läinud ka seetõttu, et käisime Monikaga (ainuke tüdruk eestlastest) jõusaalis...tundsin end jälle inimesena, kuna trenn oli lihtsalt uskumatult hea.
Kordasime treeningut ka järgmine päev, kuid põhieesmärgiks oli mul nüüd töö leida. Läksin esimest korda tööbüroosse, kus oli hirmus pikk järjekord. Ootasin kannatlikult ära ning kohe pakkuski mulle see mees baaridaami tööd ühes maakohas...see pani mõtlema ning ma polnud alguses väga vaimustatud üksi kuskile pärapõgusse minema. Võtsin mõtlemisaega ning peale tunnikest seedimist olin töötahet täis ja olin nõus minema. Tagasi tööbüroos pakuti mulle hoopis uut tööd...nimelt chaffingut kuskil hobusefarmis... noh olin kõigega nõus..mis sest, et see Perthist põhja pool polnud nagu ma minna tahtsin. Vähemalt sai kohe tööle ehk järgmine päev pidi juba bussiga Arthur Riverisse sõitma. Pakkisin jälle kompsud kokku ning olin valmis minema Perthist 200 km kagu poole...arvatavasti pärapõrgusse.