Täna olid jälle tüdrukud roolis. Meie seltskond on küll nauditav, kuid tunnen, et õhus on siiki pinget. Nimelt Sirli soovib külastada kõiki kauneid rannaäärseid turismikülasid, kuid poisid soovivad jõuda Broome nii kiirsti kui võimalik ning seepärast eelistavad kiiteid sisemaal, kus turismiatraktsioonid peaaegu puuduvad. Mina olen nende kahe vahel...tahan küll kiiresti Boome jõuda, et töö leida, kuid samas ei taha ilma jääda lääneranniku võludest. Poisid olid juba Pinnaclesite pärast veits leilis ning see pidev piltide tegemine ei mõju neile ka närverahustavalt. Kuid meie olime roolis ning ei tahtnud Sirliga Shark Bayst mööda sõita, vaid näha Moneky Miat, kus pidavat delfiinide söötmine toimuma ning omapärast Shell Beachi.
Nii me siis keerasimegi teele, mis lisavad meie tripile edasi-tagasi 300 km. Poisid olid veits uimased ka ning natuke tundus see nagu olukorra ära kasutamine, kuid ega Nuki väga selle vastu polnud. Shell Beachil tundus olevat nagu valge liiv, kuid tegelikult oli kogu rannaäär kaetud pisikeste valgete karpidega. Siiski Monkey Mias saime täieliku feili osaliseks. Delfiinide toitmine pidavat ainult hommikuti olema ning sissepääs maksis 8 dollarit ühele. Poisid olid suht vihased meie peale, et 4 h raisku läks...meie olime ka muidugi nördinud, et delfiine sööta ei saanud, kuid siiski tegime selgeks, et tahame natuke rohkem näha kui neid tuhandeid surnuid känguruid, kes seal surnult kiirteel lebavad.
Järgmiseks mureks oli meil ööbimiskoht, kuna päike enam kaua paista ei tahtnud. Kõik hoidsime hinge kinni, et kängurud ning kitsed mulle teele ette ei hüppa, kuna õhtu hämaruses on selleks suur oht. Siiski leidsime mingi rest area kiirtee äärest, mis asus tõesti keset tühje punase liiva väljasid ning kidurat põõsastikku.
Vaatamata vastuoludele oli õhtu väga õdus. Soojem ka. Tegime lõket ning kuulasime eesti laule tähistaeva all. Kuu on ikka veel nii hele, et taskulampi peaaegu vaja pole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment