Broome jõudes valdas meid täielik loidumus ja hirm..mis edasi?...ilm oli kuum ning mõelda raske. Kuna poisid pidid teiste naistega kokkusaama ja nendega Darwini poole edasi sõitma, siis meie Sirliga olime täiesti ilma peata.
Vähemalt oli mul ülimalt hea meel, et ma üksi polnud...vaid oma õe Honeyga.
Läksime Last Resort hostelisse, kuna üks couchsurfer, kellele kirjutasin, ei saanud meid enda juurde võtta (Broomes vaid mõni üksik võõrustaja leidub).
Hostelis saime viimase toa soodushinnaga, kus pidime kahekesi suures voodis magama...vähemalt mitte 10 teise backpackeriga.
Tuli välja, et hosteis pidi teisigi eestlaseid olema ning kohastsingi kohe Illimari, poissi, kellega töötasin Athertonis koos...juba muutus olukord paremaks.
Tegime kohe tuhat plaani, kuidas edasi tegutseda... tööbüroo, hostelite seinakuulutused, kohalikud inimesed ning telefonikõned farmidesse...kõik, et tööd leida.
Tööbüroost vastati, et kogu linn on seljakoti inimesi täis ning väga tööd pole...samuti puuduvad farmid Broomi lähedal.
Kuna meil polnud aimu ka, kauks me Broome jääme, siis käisime ka esimene õhtu kohe Cable Beachil ära, mis on nimetatd üheks maailma kõige ilusamaks rannaks. Kuna täpselt ei teadnud, kaugel see on, siis jõudsime kohale juba suht pimedas. Ranna liival hirmutasid meid hiiglaslikud millimallikad, mis olid peale mõõna kaldale jäänud ning pidime ettevaatama, et pimedas nende otsa ei koperdaks.
Läksime ka `linna`peale vaatama, mis oli tühi mis tühi...va aborigeeni gängid, millest tuleb eemale hoida (Broomes on neid palju).
Õhtuks olime nii väsinud, et ei suutnud voodist püstigi tõusta...enamus tegutsemised jätsime järgmisse päeva. Mul oli peas vaid üks mõte...kiiresti farmi tööle, kuna tahan suveks ikka Eestisse jõuda..arvatavsti peab selleks Broomist 1200 km kirde poole sõitma..Kununurrasse.
No comments:
Post a Comment