Oi kui raske oli tõusta, kuid juba viibisime autos ning kihutasime 10 km Broomist välja karjafarmi. Kauboimütsid peas, oli meie esimeseks ülesandeks väravaid lahti ja kinni lükata ning lehmi edasi jooksma utsitada. Me polnud üldse Sirliga kindlad, kes meie boss on ja kas palka saame ning kaua me üldse töötama peame. Enamus töötajatest olid aborigeenid ning muidugi mehed. Kaks blondi kuhugi lehmakarja sisse ära kadunud. Sirli kartis lehmi. Ega minagi leidnud, et nad väga ilusad ning sõbralikud oleks. Et ühest kohast teise minna pidime pidevalt endast poolteist korda kõrgematest väravatest üle ronima ning seda muidugi kibekiiresti.
Tolm, palavus, lehmad, võõrad mehed ning teadmatus. Täiesti organiseerimata päevakord...keegi täpselt ei teadnud, mida tegema peab. Õppisime Sirliga kiiresti aia otsa ronima kui lehm või lehmad meie poole jooksma hakkavad. Suht uskumatu olukord valitses, kuid naljakas. Sellest saime aru, et Jeff meie boss polnud, kuna vägede juhtimisega tegeles hoopis üks kiitsakas ebameeldiv mees. Jeffil oli kaks imeilusat hobus, kellega ta vahepeal ringi ratsutas ning lehmi karjatas. Andsime Sirliga endast parima ning tegime kõikvõimaikke häälitusi, et lehmi ühest kohast teise ajada....hop-hop-hop-hop.
Vähemalt saime korraliku lõunasöögi ning põletava päikese eest varju. Siiski töö meile meeldis, kuna erines paljustki, mis varem teinud oleme.
Kell kuus õhtul lõpetasime ning saime tunnise pausi, et uuesti kl 7 tagasi tulla. Hostelis avastasin, et see couch surfer oli mulle kirjutanud ja sõnumi saatnud...kutsuski enda juurde. Ohh, kui rõõmsad me olime.
Muret tekitas vaid asjaolu, et meil polnud aimu ka, mis kell me lõpetame ning kuidas Steve juurde saame. Üks variant oli Jeffi juurde jääda (mees, kes meid sinna töötama kutsus), kuid too oli Sirli arvates suht kahtlane ning Sirli ei tahtnud kohe kindlasti Jeffi juurde jääda.
Olime niiiiii väsinud, kuna eelmine öö saime ainult 2 h magada ning päev läbi lehmade vahel jooksunud. Pealegi polnud me kindlad, kas üldse palka saame selle eest ning kuidas sealt minema saada.
Sirli oli juba omas maailmas ning ka mina sain väga vähe aru, mis mu ümber toimus. Sain ühelt lehmalt mõnusa jalahoobi ka vastu säärt (Sirli jäi päeval peaaegu ühe lehma alla). Olime juba 4 ja pool tundi lehmi rekkadesse laadinud (kes saadeti Indoneesiasse) kui Jeff meid minema viis.
Järsku ehmatasin ka mina õudusega, et äkki Sirlil oli õigus, et see mees kahtlane on. Kuna jeff elas lehmafarmi lähedal, siis pakkus ta meile seal öömaja. Sirli oli paanikas ja palus, et Jeff meid linna ära viiks...või vähemalt maanteele. jeff aga ütles, et tema reede õhtul ei sõida, kuna on palju politseipatrulle ja tal pole lube. Jeff lubas helistada oma sõbrale taksojuhile, kes meid linna viiks. Ohh kurja...järsku Sirli pakkus, et viib mind hosteli juurde autoga ära ja tuleb ise tagasi Jeffi juurde ööbima. Ma ei saanud täpselt aru, mis plaan sellel tüdrukul on, kuid aimasin, et see on viimane koht, kus ta täna ööbida tahab. Steve (couch surfer) juba ka magas, kuna kell oli pool 1. Nii me siis sõitsime hosteli juurde ning Sirli otsis kohe mingid poisid, kes meile appi tuleks... vaeseke oli tõesti paanikas, kuid õnneks ilmus välja üks Jeffi sõber, kes viis auto koos jeffiga tagasi farmi juurde. Tellisin takso ja sõitsime järgmisesse kohta, kus elas mingi võõras...Steve.
Steve tundus väga tore noormees olema ning meil oli suht häbi, et nii hilja tulime. Tal oli suur maja, kus saaime mõlemad endale toa...ohh, milline vaikus ja luksus kogu selle tramburai kõrval. läksime peaaegu kohe magama, et unustada need lehmad, farmitöötajad ning pimedad tänavad. Olime ohutus Steve kodus!
No comments:
Post a Comment