Haijaht

Nagu lubatud viis Steve meid kalale. Ilm oli jällegi imekaunis, kuid liiga suur tõus ning mõõn rikkusid perfektsed kalastamistingimused ära. Steve sõbrad (Jizzy ja Tim) unustasid köie maha nii, et wake-i ma proovida ei saanud .
Istusime Sirliga paadi ninaosas, mis tähendas mõnusat hüppamist üles-alla ning tundus , et neerud olid lõpuks kurgus kinni. Varustus kalastmiseks on Stevel küll viimase peal ning võtsime kaasa kuskil 8 erinevat õnge. Enne kui tõsisemalt kala hakkasime püüdma, olid meil nähtud nii merimaod, delfiinid ning kilpkonnad...kõik käega katsutavad!
Esimesena jäi minu õnge konksu otsa mingi hea kala, mida ma kunagi täpselt ei saagi teada, kuna hai sõi selle ennem ära kui välja jõudsin tõmmata...nii sipleski see hai mul konksu küljes ning tegi kolm suurepärast hüpet veest välja. Pärast etteastet muidugi kihutas konksuga minema...olin täitsa hämmingus ja ei tahtnud teada ka, kui palju haisid meie all ja ümber ujuvad. Poovisin uuesti ning juba mõne sekundi pärast oli mul uus hai konksu otsas. Küll see alles tõmbas...teised said kõvasti naeda, kuna maadlesin ligi 20 minutit selle monstrumiga, kes ei tahnud alla anda. Selg ja käsi väsisid nii ära ning olin täiesti läbi omadega...pealegi valdas minus väike hirm,kuna kardsin, et see hai hüppab paati sisse kui teda veel rohkem pinna poole tõmban. Andsin õnge Stevele, kes tegi viimased kerimised ning kõik võisid uudishimustada 3 meetrist Bronze Whalerit. Hai oli nii ära väsitatud, et erilisi pingutusi põgenemiseks ei teinud. Siiski oli jube vaadata teda ning mõleda, mida ta kõike võib meiega teha.
Nii siis lõppeski minu esimene kalastamine...võitlesin haidega. Kindlasti näen neid täna unes....käega katsutav hiiglaslik hai.