Rebasejaht

Järgmine päev tööd polnud ning käisime jälle lähimas külas...35 km. Auto klaas sai vähemalt parandatud ning telefonikõned tehtud.
Õhtul saabus majakesse veel 4 sakslast, kes pidavat tööle tulema...meil oli hämming...endalgi pole tööd ja Darryl kutsub lisa tööjõudu. Vähemalt ühel sakslasel pidavat traktorijuhi töö olema...üpris hea...25 dollarit tunnis ja 11 tundi päevas. Mina väga õnnelik polnud, kuna kohe läks saksa keeleks lahti...mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga viisakas on inglise keeles rääkida. Anastasia on tore selles mõttes, et talle üldse saksa keeles rääkida ei meeldi, kuna siis ei õpi ju midagi.
Järgmine päev läksid kaks uut saksa poissi chaffingut tegema ning me Nastiaga jälle jäneseurge kinni toppima. Alustasime juba pool 8 hommikul, kuid kühveldasime vaid kuskil tunnikese. Ülejäänud päevast nautisime aia värvimist. Tõeliselt mõnus päev oli, kuna päike paistis ning tuul puhus mõõdukalt. Lõpetasime kl 3 kui värvipotid tühjaks said. Tasu oli parem kui chaffing ning meel imehea.
Õhtul läksime Anastasia ning Darryli poegadega rebasejahile. Relv oli vägev, millega loomakesi tabada. Nii me siis auto kastis istusime ja mööda põlde kõrvaklapid peas sõitsime. Peale 5min oli esimene reinuvader kutu, kuid rohkem esialgu vadereid ei näinud. Rebase tunneb ära tema valgete helkivate silmade poolest ( lammastel on rohelised ning jänestel punased) Meelitasime neid endale lähemale vilega, mis pidavat nutvat jänest järele tegema. Kammisime ümberkaudsed põllud kõik läbi, kuid ainult lambad, kängurud ja j2nesed jäid teele. Käisime kohaliskust „kultuurimajast“ läbi, kuhu olid külamehed kokku tulnud, et oma farmist välja saada ning õlut ja jalgpalli koos teiste farmimeestega nautida. Enne majakesse naasmist, tabasime veel ühe rebase. Tegelt oli mul hullult kahju neist loomakestest, kuid jaht oli põnev.