VõistlesimeTomiga, kumb saab ennem auto peale, kuna mõlemad läksime erinevas suunas. Mina olin veits halvemas seisus, kuna suht raske oli autosid selles kohas Christchurchi püüda. Tom võitis, kuid mina sain ühe imearmsa vanatädiaga veidike parema tee peale. Kui autost maha tulin tervitasid mind karjamaal lehmad ja vasikad, kes mulle hämmingus otsa vaatasid. Õnneks korjas kohe mind üks Hollandi onu peale, kellega oleks Christchurchi saanud, kuid palusin end Lake Tekapo juures maha panna.
Uus-Meremaal sõites on teeääred turistide poolt huvitavaks tehtud...küll seotakse jalanõusid v rinnahoidjaid aedade külge v hoopis ehitatakse kivipüramiide täis. Lake Tekapost leidsin endale taas mingi tühja hosteli, kuid ei kurda selle vaikse õhtu üle. Meid oli viis, kes seal peatus ning õhtul kaminaruumis tutvudes, pidasime maha kõige eriskummalisema arutelu rahvuste ja kommete üle. Esindatud oli Eesti, Iisreal, Saksamaa, Inglismaa, Austria. Iisreali tüdrukuga tegime plaani homme hommikul Mt Cooki (kõrgeim mägi Uus-Meremaal) minna ning siis alles Christchurchi. Mazil oli nimelt auto ning olin meeleldi nõus korra normaalselt reisima.
Ka Lake Tekapo oli imekaunis kohake, kus saab talvel suusamõnusid nautida.
Kuna taevas oli hommikul selge, lootsime, et meil on võimalus Mt Cooki siiski näha. Meie väärtuslikku aega kulutas tipptund maanteel, kus ootasime kuni 500 pealine lambakari tee puhtaks teeks. Kohale jõudes hakkas taevas pilve kiskuma ning matkarada läbides tibutas ning nähatavus muudkui kehvenes. Natuke nägime, kuid tuul oli niivõrd tugev, et otsustasime Christchurchi poole kihutama hakata.
Aitasin Mazil hosteli otsida, kuna tal oli väga tähtis, et seal teisi juute oleks. Naljakas, aga see tüdruk ei suutnud sekundidki üksi olla :D
Mina õnneks leidisn Pauli maja üles, keda ise kodus polnud, kuid teadsin, kus võti asub :D Helistada talle ei saanud, kuna kediiti ikka veel polnud. Hiljaõhtul ta siiski saabus ning oli vägagi õnnelik, et tagasi tulin.
Ühe päeva uitasin veel Christchuchis ringi ning valmistusin jälle oma asju pakkima, et tagasi Austaaliasse sõita.
Uskumatu, aga Paul oli mind nõus hommikul kl 5 lennukile viima ning tegi veel võileivad ning kohvi kaasa. Mõnikod ikka veab nende võõrustajatega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment