Abel Tasman

Kuna aega mul siin saarel palju pole, siis ei hakanud üldse jamama nende hüttidega ning kohta netis broneerima, mis tundus mulle ülitotakas...kust ma üldse tean, kuhu hütini ma välja jõuan jne...mulle lihtsalt ei meeldi nii palju ette mõelda :D
Otsustasin hoopis õhtuks hostelisse tagasi jõuda ning pärast sooja dušši nautida.
Tõeliselt ilus ilm oli ning asusin juba kl 8 teele. Great Walkide pobleemiks on see, et need kubisevad matkajatest...nii ka Abel Tasmini rada. Et pääseda sellest prantsuse jutuvadast mu seljataga, keerasin peale suvalist põõsast rajalt kõrvale randa ning jätkasin teed mööda kive. Palju huvitavam oli, kuna mõni koht tundus suht võimatu ületamiseks ning minu ootamatu kividel ronimine ehmatas nii mõndagi pingviini, kes oli kaldale pesa juurde naasenud. Lõpuks tuli ka see koht kätte, kust mitte kuidagi enam läbi ei pääsenud (tõesti ei tahtnud herilastega koos kadakat meenutavat põõsa okste pärast võidelda, et teisele poole suurt kiviseina saada).
Leidsin õnneks tee rajale tagasi ning suundusin esimese hüti poole, mis asus imekaunis lahesopis. Paljud inimesed teevad mõned päevad Abel Tasmanil kajaki sõitu ja siis jalutavad tagasi või kasutavad veetakso teenuseid...mina panustasin siiski ainult oma jalgadele too päev. Lesisin mõnusalt tunnikese rannaliival ning läksin vaatama kohta, mida saab vaid mõõna ajal ületada. Lühema tee kasuks otsustanud saksa tüdukud olid seal lõksus ning pidid veel tunnikese ootama, ennem kui teisele kaldale sai.
Uudistasin ka Kleopatra basseini, mis jäi põhirajalt eemale(vesi langes huvitavalt kivilt kivile) ning otsustasin Marahausse tagasi minna, kuna juba kl 6 hakkab pimedaks minema.

Kell oli kuskil pool neli ning ma avastasin inland tracki, mis tundus palju põnevam olema kui tavaline kõnnitee mööda rannikut. Mis seal ikka...proovisin järgi. Rada oli tõesti kihvt ning üpis raske, kuna kulges vaid mäest üles...muidugi jäi Marahau veidike teisele poole, kuid alguses ei teinud ma sellest välja. Kui esimesi silte nägin, arvutasin välja, et Marahausse on nende järgi 4,5 tunni tee...hingamine muutus raskemaks ning vaatasin alt kulmu päikese poole, kes kõrgemale kohe kindlasti enam minna ei tahtnud. Leidsin mingid toikad raja äärest ning kasutasin neid nagu matkakeppidena, kuna rada oli tõesti raske ning mind ootasid aina kõrgemad mäed, kuhu otsa pidi ronima. Vähemalt vaade oli lummavalt kaunis, mis hõlmas lahtesid ja ümbritsevaid mägesid (kuna mägi, kuhu ma ronisin, oli ilmselgelt kõige kõrgem :D). Endale mitte armu andes jõudsin lõpuks kohta, kust üks rada keeras Marahau poole, mitte enam sügavamale metsa :D Pea kogu tee kepsutasin lihtsalt alla mäge ning olin juba kella kuueks alguspunktis tagasi... päris hea trenn... 9 tundi ainult :D
Hostelis tegin tutvust mingite saksa tüdrukutega, kes lubasid mind järgmine päev auto peale võtta, et Marahaust veidike eemale saada. Võrratu!