Wednesday, April 28, 2010

Uus-Meremaa...Christchurch...Kia Ora!

Lennukilt maha tulles tekitasid minus külmavärinaid makilt tulevad antarktilised hääled ning seinu kaunistavad lumised mäetipud 
Uskumatu, Paul oligi mulle järgi tulnud...tore sõbralik onu (kuskil 50-60 vist). Tegime umbes kella kaheni mulle väikest plaani, kuha minna ning lobisesime niisama, kuna mul polnud aimu ka, kuhu maale ma sattunud olen :D
Järgmine päev viis ta mind kesklinna, kust hankisin kotitäie raamatuid ning infolehti oma ringreisi jaoks. Muidugi külastasin ka kaltsukat, et soojade ning veekindlate riiete varusid täiendada. Kuigi hetkel väga külm polnud...18 kraadi :D Valuuta vahetatud ning tagasi Pauli juurde, et kott võta ning Christchurchist põhjapoole Kaikourasse hääletada. Jätsin veel mõttetud asjad Pauli juurde hoiule, kuna ega kleitidega ning lühikeste pükstega siin praegu midagi teha pole.
Hääletamisega alustasin suht hilja....kuskil kl 4 vist, kuna bussidega mul ei vedanud (üks buss lihtsal ei peatunud). Vastuse peale, et soovin Bellfastis maha minna, küsis bussijuht, et kas tahan sealt hääletada...olin suht hämmingus ning mõtlesin, et kust kurat ta teab, mis tahan teha :D...kuid sain kindlust juudre, kuna arvatavasti on siis hääletamine suht tavaline asi siin. Uus-Meremaad loetakse nimelt üheks kõige ohutumaks maaks, kus hääletada.
Nii ma siis üritasin lootusetult linna territooriumilt välja saada, et põhja poole liikuvaid autosid tabada. Peale 20 min peatus üks väga vanamoodne auto ning hüppasin rõõmuga sisse. Tegemist oli väga naljaka mehega, kes oli kõikidest vanamoodsetest asjadest võlutud. Auto, millega sõitsin oli aastast 1954 ning tal pidavat veel 5 autot mööda lõuna saart laiali olema, kuhu vajadusel magama minna. Nimelt elas ta autodes ning pole mitte ainus inimene, kes on endale auost maja ehitanud. Väga huvitav kuju oli, kuna kogus igast pahna, mis oli ajast ja arust. Lisaks andis ta mulle oma mailiaadessi( muidugi kollase vanakooli paberi peal), et järgmine aasta kirsse korjama tulla. Vahetaks hea meelega Austraalia Uus-Meremaa vastu .
Kaikoura, aga jäi veel jumal teab mitme kümne kilomeetri kaugusele kui ta mind maha pidi panema ning hakkasin edasi hääletama.
Jägmine peatuja oli üks noormees koos oma isaga. Edasi sõites ja lobisedes, kutsusid nad mind õhtusöögile ning tahtsid mulle oma lambafarmi näidata...noh, kuna tegelikult mind miski seal Kaikouras ei oodanud, siis olin rõõmuga nõus.
Noormehe nimi oli Donald (haha, ei tea, miks mulle kohe see nimi meelde jäi:P), kes omas kuskil 2000 lammast ning hunniku lehmi. Donaldi ema tegi meile süüa ning kohe toodi ka atlas lauale, et kindlaks teha, kus see Eesti ikka asub. Kell oli hiline ning muidugi kästi mul öö farmis veeta. Sain oma toa vaatega mägedele ning tähistaevas ei tahtnud und tekitada:D
Selgus veel, et meil Donaldiga on siiski üks ühine „tuttav“. Nimelt tuli Donald 2004 a Ateena OM-l sõudes viiendaks ning Jaansonit mäletas ka. Ei tea, miks ma koguaeg nende sõudjate otsa koperdan .
Järgmine päev sain endale kogemuse lambafarmis töötades. Alustasime sellega, et sõitsime mööda põlde autoga ringi ning kontrollisime, et koerad lambad õigesse kohta ajavad... hämmastalt targad loomad need koerad...eriti juhtkoer, kes teeb kogu oma töö vaid silmadega. Edasi tehti kõikidele lammastele mingi süst ning minu ülesandeks oli läbi lammaste käia ning nendest moodustatud külakuhjadest vabaneda :D On ikka juhmid loomad, kuid ei suutnud naeru pidada kui nad hüppasid...täpselt nagu unes üle aia. Teine naljakas vaatepilt oli kui lambad täiega vastu aeda jooksid ning elektrit said (tean, et tegelt ei tohiks siin naerda, aga kuidas saab nii juhm olla :D). Kogu päeva Donaldi ema muudkui toitis meid (ka tööline Jerry sai maitsvaid roogasid nautida)...ning pealelõunat oli mul tunne, et olen rohkem söönud kui tööd teinud. Tundus, et sellest farmist ma täna õhtul veel minema ei saa, kuna otsustasime Hamner Springsidesse lõõgastuma minna. Koht asus mägede otsas ning oli turiste ja vanasid inimesi täis...ei teagi täpselt palju neid suuri kuumavee basseine oli, kuid see nägi üpris kaunis välja. Basseinid olid muidgi kunstlikud, kuid õhtuhämaruses auravat vett vaadates, andis kohale maagilise ilme küll.
Oleks võinud eluks ajaks sinna farmi tööle jääda, kuid minul olid teised plaanid ning tahtsin oma kaks nädalat targalt ära kasutada. Järgmisel varahommikul olen jälle teeääres.



No comments:

Post a Comment