Hommikul tegime väikse metsaringi ning tagasi Hobartisse. Teel ostsin endale 50sendise muuseumis, kus tutvusime Tasmaania aborigeenide eluoluga ning ainulaadsete loomadega. Ootasin pool päeva ilmaasjata kõnet kindlustusest ning järjekordses kohvikus oma läpakaid laadides suutsime tekitada täieliku paanikaosakonna. Katin avastas, et praamipiletid on kõik väljamüüdud ning ainuke võimalus oleks üks päev hiljem poole kallimate piletitega mandrile saada ehk 600 dollari eest, mis väga kõne alla ei tulnud. Nimelt oli probleem autokoha saamisega, mistõttu võtsime vastu otsuse, et jätame auto Tasmaaniasse (mida Katrin oleks Melbourneis nagunii teinud). Suures paanikas ostsime endile praamipiletid ära, mida pärast maharahunedes mitu korda kahetsesime, kuna lennukiga oleks kolm korda odavamalt mandrile saanud. Mis seal ikka...saab rahulikult filme vaadata ja lebo päeva teha. Katrin leidis enda autole lammutuse, kus makstakse talle 100 dollarit ning broneerisime endile kohad Gingerbread hostelis. Sundisime end õnnelikena tundma, sest vähemalt saab midagigi auto eest ning me oleme siiski veel Austraalias!
Vägagi viltuste nägudega sõitsime Coles Bayle(mööda rannikut), kus pidi meid mingi CS enda poole võtma. Peatusime lookoutide juures ning veendusime, et vesi on liiga külm ujumiseks.
Meil olid suured kahtlused selle inimese suhtes, kuna ta pidavat töötama ise majutuskohas...kas sai ta ikka õigesti au, et me ei taha tuba reserveerida? :D
Kohale jõudes ja hämmingust üle saades mõistime, et oleme õnnega siiski koos ning saame korralikult soojades voodites magada.
Mike on 49 aastane muhe mees, kes töötab ja elab Iluka majutuskeskuses ning näitas meile kätte toa, kus võime rahuliku öö veeta. Tegime talle tatraputru, mille peale ta oli meeldivalt üllatunud ning leppisime kokku, et läheme hommikult kl 7 ookeanisse ujuma (Mike ei uskunud, et mõtleme seda tõsiselt). Saime teada nii mõndagi Tasmaania inimeste kohat, kes on veidike omamoodi, kuid vägagi lahked ja sõbralikud. Mind muidugi köitis uskumatu sufivideo, millega Mike tutvustas Tasmaania hiigellaineid.
Hommikul sai karastus külmas vees tehtud ning pikalt budismist ja alternatiivravi teemadel Mikega räägitud, kes oleks vist 10 järmist tundi veel lobisenud. Parim osa oli muidugi see, et sain oma laua talle 50 taalaga maha müüdud, kuna ta pojad pidid surfama...jehhuu...mõtlesin juba, et pean ta kurvalt tänavale jätma.
Saime kaasa veel mõnusa toidumoona ja vägagi hea tuju. Esimeseks peatuseks oli Coles Bay jures asuva rahvuspargi turismimagnet Wineglass Bay, millele vaade oli tõesti imekaunis.
Kuna enamasti tutvume Tasmaania loomastikuga autoteedel, kes on suht moonutatud (auto raskust tunda saanud), siis otsustasime ka wildlife pargis ära käia.
Küll sai alles palju tasmaania kuradeid, känguruusid, vombateid, emusid, jaanalinde, koaalasid ja papagoisid nähtud!
Kuna ilm oli vihmane, siis väga väljas ei tahnud olla ning pigem oleks ainult autos istunud ja sõitnud. Väikese peatuse tegime St Helenas, mis pidavat hästi armas kohake olema, kuid vihma tõttu oli meie ainukeseks mõtteks sealt põgeneda :D
Järgmine peatus oli järjekordne kosk, mis on Tasmnaania veerohkeim ning tõsiselt väärt vaatamist. Endale ööbiskoha leidmisega jäime jälle hiljaks ning sõitsime tunde kuskil kuusateel metsas...lõpuks leidsime ikka koha kuskil karavanpargi lähedal ning nautisime üle pika aja sooja ööd autos.
No comments:
Post a Comment