Kihutasime kohe järgmiste mägede poole, mis on koduks enamustele Tasmaania loomadele. Teel sai veel hirmkallist bensiini ostetud, aga mis teha kui viibid täiesti pärapõrgus.
Rahvusparkidesse sisenemiseks on vaja enale luba osta, mis auto kohta läks meil 60 doltsi. Tasmaania põhiliselt turismist elabki, mis tähendab, et igale poole, kuhu lähed, pead maksma.
Parki pääses vaid spets bussidega ning ei ütleks, et me selleks matkaks väga varustatud olime. Kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud endale piisavalt vett varuda, kaarti hankida ning kella kaasa võtta. Plaanis oli muidugi kõige kõrgemal tipus ära käia, mis väidetavalt pidi 8tunnine ettevõtmine olema. Kuna kaart meil puudus, siis õiget rada me üles ei leidnud ning läksime suvalist rada pidi, mis pidi 3tunnine matk olema. Loodus oli tõesti vapustavalt kaunis, kuid kõik rajad olid matkajaid täis. Teekond sarnanes kohati Eesti rabadele ainult, et kõrval laiusid kaunid mäed, mille otsa tuli ronida. Polnud varem kunagi nii „päris“ mägironimist teinud.
Jõudsime ühe 1240 meetrise mäe otsa ning tegime lõunapausi...mõtlesime, et see ongi kõik ja hakkasime teist teed tagasi minema. Järgmised sildid näitasid meile Cradle Mountain summiti poole...3-4 tundi. Kuna seda meil enam plaan valluatada polnud, siis mõtlesime, et ei hakka ronima, kuna tee tundus kohutavalt järsk ja kivine. Saime 10 m edasi minna kui mina teatasin, et pean seal otsas ära käima....ega Katinil siis enam midagi üle ei jäänud...veidike muretsesin küll tema pärast, kuna ta kardab kõrgust ning mina lippasin koguaeg ees ära (talle meeldib rahulikult matkata). Kogemus oli ülivinge, kuna mõned surmahirmus vastutulevad naised väitsid, et ei kavatse enam kunagi midagi nii hullu ettevõtta. Õnneks olid pilved just haitunud mäe otsast kui meie tippu jõudsime ning saime seda imelist vaadet 1560 meetri kõrguselt vaadata.
Katrin kartis alla tulekut veel rohkem ja minul oli hirm aja ees, kuna arvasin, et sellise tempoga enne pimedat parklasse ei jõua. Ka vett polnud enam ning mööduvatelt inimestelt tuli aega küsida. Mäe otsas saime teada, et viimane buss pidavat 18.30 minema, mis tähendas, et meil oli 3 h aega, et alla jõuda. Kandsin ka Katrini seljakotti, kuna tal oli üpris ebamugav sellega end kividelt alla libistada ja kõgusekartus võib rohkem paanikasse viia kül. Jalad olid üpris läbi kui sellest järsust kivisest nõlvast alla saime ning jalutasime rahulikult edasi kuni tulid sildid, et ühelt poolt järve on 2 h parklani ja teiselt poolt 2,5 h (kell võis kuskil pool 6 olla). Mina olin üpris närvis, kuna tõesti ei viitsinud pärast 3 tundi oma auto juurde pimedas vantsida. Rada ei kergendanud olukorda, kuna pidi mööda kaljunõlva koguaeg üles-alla ronima ning kiirustades sõid vabalt jalga nikastada või alla libiseda. Siiski lisasin kiirust ja jätsin Katrini maha, et äkki jõuan bussi kinni hoida. Poole järve peal nägin inimesi ja küsisin kella, kuna arvasin, et nagunii enam ei jõua ja võtsin vabamalt. Kuna mulle teatati, et kell on kuus, siis hakkasin sörkima. Uskumatu, aga sain bussi kätte, mis tahtis lahkuda 18.20...ära ka rääkida ei õnnestunud, kuna juht väitis, et tunni pärast peaks uus tulema :D kokkuvõttes oli suht mõttetu kiirustada ning seal külmetades uut bussi oodata. Katrin jõudis ka 10 min pärast, mis tähendaks, et oleks vabalt väidetava viimase bussi peale jõudnud.
Mis seal ikka...õnnelikult jälle auto juures ning järgmine probleem...tahaks sooja dušši alla saada. Leidsimegi pimedas ühe karavanpargi kose lähedal, kuhu järgmine päev oleks nagunii läinud. Hiilisime salaja dušši alla ja kerisime jälle õnnelikena autosse magama.
No comments:
Post a Comment