Järgmisel hommikul viis Donald mind peaaegu Kaikourasse, kust pidavat hästi hülgeid ja vaalasid nägema. Hüppasin ka kohalikust teeäärsest kohvikust läbi ning peale tavalisi viisakuslauseid küsis särtsakas baaridaam, et kas ma täna tööle sinna appi ei taha tulla. Mõtlesin, et nii jäängi nõiaringi kinni ning loobusin tööst, kuna mul ju TEISED PLAANID!
Kaua ootama ei pidanud seekord ning üks kohalik tüdruk Cat koos oma vennaga võtsid mind peale. Kuna ta väitis, et midagi tarka peale vaalade vaatamise (mis on üpris kallis) Kaikouras teha pole, siis otsustasin külas peatumise vahele jätta ning nendega põhja poole edasi kihutada. Ainult hüljeste koloonia juures peatusime ning sain linnukese kirja, et hülgeid olen nüüd näinud. Sõit oli muidugi imekaunis...ühel pool ookean ja teisel pool kaunid mäed...Uus-Meremaa loodus on kirjeldamatu...mägi mäe otsas kinni.
Mul polnud aimugi, kuhu täna õhtul tahan välja jõuda...väitsin neile, et Nelsonisse, kus pidi kuulus ning kaunis rand olema, kuid nemad kutsusid mind muidugi oma farmi, mis pidavat lõunasaare kõige põhjapoolsemas otsas olema...täiesti üksi ja isoleeritud teistest farmidest ning asutustest. Järjekordne ahvatlev pakkumine, kuid ma tahtsin väga matkaradadega algust teha nii, et loobusin. Vahepeal sai siiski nende vanaemaga Blenhemis teed joodud ning veendutud, et viimane on Tallinnat külastanud ( maal vanalinnast oli selle tõestuseks).
Lõunasööki siiski nende vanaemaga ma sööma ei läinud, mis tähendas, et pean edasi hakkama hääletama.
Mind korjas peale possumilaskja Roy, kes päris Nelsonini mind ei viinud. ... pidin järgmist peatuvat autot üpris kaua ootama, milleks osutus üks poiss Nelsonist koos oma väike vennaga. Sain teada, et ka Uus-Meremaallastel on rugby hullus ning Nelsonis midagi huvitavat teha pole. Niisiis viskasid nad mind Nelsoni teises otsas maha ning olin otsustanud Motuekasse minna, et järgmine päev Abel Tasmini great costal walk-i läbi teha.
Auto peatus, millega sõitis üks aborigeeni välimusega mees, kes elas ise West Portis ( läänerannikul) ning sõidutas mind teeni, kust pidavat Motueka poole minema. Muidugi andis ta mulle oma nr, et kui mul vaja West Portis kuskil ööbida...on ikka inimesed noh!
Lõpuks siis viimane ponnistus ning auto, mis peatus sisaldas :D kahte tüdrukut, kes sõitsid Marahausse. Vaatasin kaarti ning otsustasin, et sõidan hoopis sinna, kuna Abel Tasmini rada hakkas justnimelt sellest külast. Uskumatu, et sõitsin kuue erineva autoga too päev ning jõudsin täitsa valges veel sihtpunkti, milleks osutus Marahau ( haha...Kaikouraga läks veits kehvasti :P)
Valisin endale hosteli ning nautisin kaunist päikeseoojangut.
Tutvusin kolme toreda Iisreali tüübiga, kellega sai kohalikus baaris kohalikku live bändi kuulatud ning õhtul tähistaeva all kitarri muusikat ning sooja lõket nauditud...vot see oli alles mõnus! Siiani on kõik õhtud mul siin pilvitud olnud ning tähti tundub lihtsalt uskumatult palju olevat. Lõpuks homme lähen matkama
No comments:
Post a Comment