Uskumtu, kus ma praegu viibin...üks unistutsest on jälle täitumas. Olen oma magamiskotis Port Douglases 4 miili rannas, rannajoonest 10 m kaugusel ja vaatan tähistaevast, mida on natuke näha pamilehtede vahelt. Õhk on soe, kuid ookeani poolt tulev tuul on üpris tugev ning tänu sellele ei kuule neid tirtsude ja kekode helisid väga valjult.
Olen terve päev siin paradiisilinnas ringi kondanud ja isegi päikest võtnud, mis osutus üpris keeruliseks, kuna palavust ei aidanud leevendada isegi iga 5 min tagune suplus (vesi on kuskil 27 kraadi). Sain veel sellise tembuga hakkama, et otsisin endale kookospähkli, mida on terve rand täis ning võtsin nõuks selle ilmtingimata lahti saada. Ma arvan, et umbes tunnike pusisin selle kallal koos oma kipaka taskunoaga, aga hakkama sain ja pähkel maitses imehästi. Samal ajal muidugi kirusin, et miks ma küll banaanifarmist teravat nuga pihta ei pannud.
Ega siin Port Dougases nälga jää...enne kui läksin kaljudele krabisid pidistama, jäin jälgima lärmakate papagoide tegevust ja märkasin mangopuud. Mangohooaeg kohe kohe küll algab, kuid see, mille mina ära sõin, maitses väga magus ja pehme. Muide, krabidel peab vist ikka mega silmanägemine olema, kuna kõik panid plehku kivide vahele juba siis kui ainult vaikselt vaatasin nende poole.
Täna nägin oma elu kõige ilusamat päikese loojangut...pisar tahtis silma tulla, kuna oli kahju, et keegi teine seda ei näinud...päike vajus Cape Tribuationi mägede vahele ja peegeldus ookeanis...otse Port Douglase palmikaare rannikuni.
Oeh...loodan, et saan natukenegi und siin liival.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment