Trimarchi

Ei saa hommikuti magada kui inimesed ümberringi toimetavad!
Teadmisega, et täna on vaba päev koperdasin kl 7 hommikul pesuruumi ja muidugi jõudsin Jin mind sellel 2 m teekonnal näha ja öelda, et töötan täna Trimarchi farmis...õnneks läheb buss alles 11.15. Tegin uuesti silma lahti 8.30 ja läksin Steffi äratama, et midagi hommikul teha, kuna ta võttis vaba päeva. Sain ta nõusse ja juba läksin Kennetilt autot paluma.
Kl 9 oli väljasõit ja minu valitud sihtpunktiks sai Curtan Fig Tree (hiiglasuur puu, mille küljes ripub alla teine puu...nagu juured vms..väga võimas igasttahes). Seda puud ümbritsevas vihmametsas on võimalik näha ka haruldast puukänguruud, kes ronib puude otsas ja hüppab maapinnal (minu meelest on ta välimuselt pigem ahvi moodi). Kuid loomulikult ei õnnestunud ühtegi neist näha. Kuid põhiline, miks ma sellise hommikuse tiiru ettevõtsin, oli näha nokklooma. Nad pidid elutsema Yungaburras (12 km Athertonist), kuid nagu puukänguruudega, ei tahtnud üksi meile end näidata. Olin suht nördinud...tegeikult pidi neid näha olema kõige paremini päikese tõusul ja loojangul. Vähemalt tean, kus kohas nad elutsevad... üsnagi koledas ja häguses rohelises jões :P. Selle teadmisega läksime otsima Laike Barrine (kraatrijärve), kuid leidsime end hoopis Lake Tinaroo juurest, mis oli väga suur, kuid täiesti lage...peaaegu ilma ühegi puuta kallastel...ma nimetaks seda tüüpiliseks Aussi järveks...keset tühje kuivanud nõlvu üks suur veekogu.
Minu aeg oli otsas ja tööle minek. Jälle mingi uus farm...tegeluikult seda ma ju soovisingi, et oleks vaheldusrikas. Minu rõõmuks oli ka Merit samas farmis täna tööl. Seekord peeti meid jälle õdedeks v vähemalt sugulasteks.
Farmerid ja kõik töötajad olid ülisõbralikud ja lahked...muidugi ka päike paistis täna...lust oli töötada, kuna kartulid ponud nii mädanud ja taimi ei tunud üldse harvester-i peale. Kuid järsku ütles Merit, et tal on paha olla ja nähes ta nägu pidin ise ka minestama...ta oli lubivalge ja huuled sinised. Masin peatati ja Merit läks põllule lamama, kuna tundis, et kohe minestab...tõstsin ta jalad ka üles. Niisiis toimetati ta sealt minema ja meie töö jätkus.
Positiivne oli see, et tutvusin ühe ülitoreda poisiga Bremenist, kellel olid samasugused plaanid nagu minul (sukeldumine, langevarjuhüpped ja mööda ida kallast alla poole rännata). Eks paistab, ma tahan veidike varem minna. Igavuse peletamiseks viskasime põllu äärde uudistama tulnud lehmi kartulitega, mis oli suht naljakas, kuna pärast sõid lehmad kõik kartuid ära (mitu tundi järjest kartulied sorteerides läheb ikka lolliks küll).
Õhtu oli nagu ikka...istumine „Eestlaste majas“ ja olesklemine. Kõik rääkisid plaanidest, kuidas ja millal nad lahkuvad...e siia jäävad ainult Priit ja Kennet...ma pean ka ära saama...aga pole veel reaalset plaani...lähen lihtsalt Cairnsi ja vaatan mis edasi saab...suht ebamäärane v mis? :D
Selliste häguste plaanidega tuleb ka täna uinuda...pisut kõhe on, aga saab hakkama!