Banaani teisipäev

Keidi, Keidi, wake up...u are going to work today with Andre. Misasja?? Pobisesin vastu, et no. Kuid Jin ei jätnud jonni ja lõpuks sain aru, et midagi on teoksil. Küsisin oma toakaasase Lyani käest, et mis värk on ja ta seletas mulle uuesti, et pean kohe ruttu alla minema ja tööle...banana plantation Rigato! Suurepärane...täna on mul siis 10 min aega ennem kui Frank mind ja Meriti oma autoga farmi sõidutab...kell oli pool 9.
Hmm banaanid...ja 8 eestlast ühes farmis (hinnatakse eestlaste töökust :P)
Rigato pidavat olema kõige julmem koht, kuna boss oma keelt hammaste taga ei hoia ja kunagi ei tea, millal ja miks sind vallandatakse.
Meid juhatati lindi äärde kus pidi banaane sorteerima. Banaane tuli mõõta ja vastavalt pikkuse järg õiget pidi panema...vaatama , et pekk poleks suurm kui 2/3 viie sendiisest...kõbmatud banaanid vastavalt vigasuse astmele kas ära visata või teisele indile panema. Sõimata ei saanud vähe...seda muidugi ülikiires tempos...tundub, et backpackerid pole just au sees seal. Aga see sõim läheb mul pigem ühest kõrvast sisse ja teisest välja ( Mall Kalve elukool on siin oma tööd teinud). Mina sattusin õnneks sinna poole linti, kus järelvalve oli väiksem, kuid Merit pandi peale eaõnnestunud banaani sorteeringut hoopis banaane pakkima ja kaaluma. Mina sain varsti oma lindi, kus olid suured banaanid...ütleks, et biitseps ja sõrmelihased punnitavad :P Avastasin ka mooduse, kuidas variata oma banaani saatuse otsust ja kuulsin vähem lauset...WHY DID YOU BUT THIS BANANA HERE?
Olukord on seal nagu tehases- kui kell käibagab töö v lõppeb.
Poisid lõikavad ja riputavad banaane ja tüdrukud sorteerivad ja pakivad. Töötame Andre, Meriti, Kaspari ja Allariga küll lhestikku, kuid rääkimine on loomuikult keelatud :P
Esimene smoko on kl 9.30 (pool h) ja lunch kl 11.30 (pool h).
Õnneks oli tööpäev seekord lühem, kuid väsimus ning liikuv banaanilint silme ees olemas.
Õhtul tulime Stefaniga sellise mõtte peale, et võiks ujuma minna ja puudelt hüpata... ikka Lake Eachamile. Siin läheb pimedaks juba kl 6 nii, et valgust oleks džungli läbimiseks vaja. Stef muidugi ei uskunud mind, et julgen ja pealegi sadas ka.
Andre tuli ka kaasa ja 20 min autosõitu ning kohal. Pime oli ja õudne...Andre džungisse ei tulnud, vaid loovutas meile oma mobiili tee valgustamiseks. Igasugused hääled tulid ja Stef polnud kitsi minu hirmutamisega...(väitis, et oli ämbiku hammustuse pärast 3 päeva haigas) järsku ehmatasin hullult, kuna mingi loom jooksis täitsa minu kõrvalt minema, aga ma ei näidnud, kes see oli. Läbi raskuste jõudsime puuni...läks ikka kõvasti aega ennem kui Stef julges hüpata ja mina valgustasin talle puujuurikaid, mida mööda üles tagasi ronida. Ka endal läks aega, sest vihkasin neid kahte hoovõtusammu puuoksal, ennem kui vette sai hüpata...u 20 m pimedas langemist...käed puudutasid puulehti ja plärts. Mitte parem maandumine kui eelmine kord ja kuulsin kuidas keegi mu kõrvalt minema ujus...keegi suurem. Ruttu üles ja läbi džungi tagasi. Reiel on nüüd suur sinikas garanteeritud :P Lollakas!
Aga ütleks, et see elamus oli seda väärt...peale hüpet tundus, et ei karda enam midagi...niipea enam ei hüppa kui sinikad paranenud pole!
Muide, keegi ei usu, et olen alles 5 päeva Aussis olnud ja juba kahes farmis töötanud :P jõuab ikka paju küll :P