Welcome Bowen

Hommikul kell 6 ajasin Philipi üles, kuna ta lubas mind maantee äärde ära viia. Eriti lahke mees võiks öelda. Vihma hakkas jälle kallama ning pidin roadhouse juurde varju minema. Ühtegi autot ei möödunud tükk aega. Järsku üks auto peatus bensukas, et hommikusi pirukaid osta. Ei kahenud hetkegi ja küsisin esimese mehe käest, kas neil autos vaba kohta on. Tuli välja, et neli meest Blackallist olid otsustanud roadtripile minna ja sõitsid 300 km selles suunas, kuhu ma minna tahtsin. Nad olid nõus mind peale pressima(kuigi neid oli juba autos neli). Üpriski lõbusas meeleolus oldi ja visati huumorit. Üks neist oli Blackalli konsul ja teine asekonsul...kolmas rekkade omanik ning neljas aedikute müüa. Tegime ka väikese peatuse ja vaatsime hiiglaslikke lehmaaedasid, mis oli müügiks.
Mind pandi Clemonti juures maha. Halb oli see, et roadhouse oli just enne rindteed, mis viis nelja suunda....päris paljud peatusid, kuid kõik läksid valele poole. Peale poolt tundi ootamist, võttis mind üks mees peale, kes läks Mackaysse( 180 km Bowenist). Ta oli kivisöekaevanustega seotud ning sõitis ise ka esimest korda Mackaysse. Õnneks viis ta mind linna lõppu, kus hakkasin oma BOWENi sildiga edasi hääletama.
Kaua ei pidanud seal ootama kui üks mees mind jälle peale võttis. Ta väitis, et naine oli ta just majast välja tõstnud ning mees sõitis tagasi Townsville, et järgmine päev tööle minna. Tundus täitsa tore kutt olevat ning mul oli väga kahju tast, et tal selline hullumeelne naine oli. Meeldiv oli see, et ta viis mind täitsa Bowenisse sisse ning aitas mul hosteli üles leida...me ikka natuke seiklesime seal.
Lõpuks olin kohal....Sirli oli tööl nii, et jäin lootma, et vastuvõtus omanikud teavad mu tulekust.
Asjad kulgesid aga hoopis omamoodi. Sain sellise moraalilugemise ja vihkamise osaliseks, mida pole kungi tundunud. Järeldasin, et ega nad nomaalsed inimesed pole ning midagi on neil tõesti elust puudu. Kuulasin kõik selle karjumise ära ning mulle siiski anti viimane voodikoht hostelis ning lubati farmi ka helistada, et mulle tomatikorjaja koht saada. Sirli töötas tehases, kuhu mul oli võimalik saada vaid siis kui keegi sureb( vähemalt nii tehti mulle selgeks). Ma oleks pidanud nimelt ettehelistama, millest mul polnud aimugi, kuna arvasin, et Sirli oli nendega rääkinud...kuid nemad ei tahtnud lihtsalt Sirli juttu kuulda ka. Edasi hakkas see voodilutikate poliitika. Pidin kõik oma riided kuuma veega ära pesema ning kuvatisse panema ja lõpuks veel spreiga üle laskma. Täiesti lõpp kui kibestunud see vanapaar oli.
Hiljem teatati mulle, et lähen siiski homme kell 6 tööle, mis on iseenesest päris hea vedamine ju 