Hommikul ärgates tundus nagu polegi magada saanud. Minu oli suur seljakott telki ja tekki täis ning Sirlil pisike roosa koos Stevelt näpatud magamiskotiga. Ainukeseks söögimoonaks panime kaasa eelmisel õhtul töölt pätsatud vorstid ning karastusjoogid...polnud lihtsalt aega poes käia. Näod vingus, vantsisime maantee poole...endalt küsides, miks me seda teeme??..saaks ju lihtsalt jälle Broomes 5 päeva lebotada.
Kohe korjas meid mingi onu peale, kes viis meid linnaääde. Ka järgmist küüti ei pidanud kaua ootama. 760st km`st 36 polnud just teab mis vahemaa, kuid roadhouse juuest on lihtsam Karijini poole autot ikka leida.
Meil oli Sirliga oma viis, kuidas autojuhtide südant võita. Mina hääletan ja Sirli lehvitab....toimis. Järgmiseks peatus auto, milles istus keskealine naisterahvas. Välimusest oli aru saada, et ega ta otsene polnud. Mitte, et ta seda varjanud oleks. Lucy oli väga jutukas ja ülisõbralik. Ta oli palju üleelanud ning backpackeritesse suhtus hästi. Ise pidi ta jõudma Karrathasse, mis tähendas 600 km koossõitu. Lucy oli pärit Itaaliast ning hetkel töötas aborigeenide tööbüroo juhatajana. Niisiis saime kõvasti teadmist juurde aborigeenidest ning kõik väärad arusaamised pühkisime minema. Vägagi hariv ning lõbus sõit oli. Ühes roadhouses nägime hiiglaslikku kaamlit ning Lucy tegi meile maitsva lõuna välja (vastuvaidemine ei aidanud). Enne järjekordset teeäärde jätmist leppisime kokku, et Lucy võtab meid 3-e päeva pärast kl 8 hommikul jälle samast kohast peale.
Nii me siis seisime seal...260 km lahutamast Karijinist ning päikese kustumiseni 2,5 h aega. Kohe esimene rekka peatus ( palju rekkaid, kuna tegemist oli kaevanduspiirkonnaga). Lääne-Austraalias on teedel tavaliselt roadtrainid, mis vähendavad 3-5 veokilisi rekkaid...Võrreldes Lucy s6idustiiliga( 120-150 km/h), sõidavad rekkad stabiilselt 100ga, mis tähendas, et jõuame napilt napilt pargi lähedal asuvasse roadhoussi, kus tuleb kiiresti poistelt saadud telk üles panna. Sirli polnud eriti nõus kuskil suvalises kohas magama, kuna kes teab palju neid usse, ämblikke ning dingosid seal väljas on. Meie kolme veokiga ja kahe juhiga rekka kihutas Perthi poole ja polnud need onud midagi nii hirmsad. Hüppasime just enne pimedaks minemist Aoraki roadhouse juures maha ning otsisime enda telgile kohta karavanpargis. Raha me neile pakkuma ei hakanud, kuna keegi ei tuleks selle pealegi, et kaks blondiini ilma autota kuskile karavanparki jalutavad. Küsisime ühe mehe käest luba, et oma telk tema auto juurde panna ning hakkasime avastama, mis telgiga tegu on. Tuli välja, et telgike on imepisike ning kaks vaia katki ka. Natuke mängisime mäkaivereid ning saime kuidagi telgi püsti. Samal aja oli Sirili ka dušširuumide koodi teda saanud nii, et kõik läks libedalt. Naersime jälle pool tundi telgis, kuna see oli lihtsat nii väike ning pidi ka meie seljakotte mahutama.
Uskumatu, aga saimegi esimene päev sinna, kuhu plaanisime jõuda...võib-olla polnudki see nii hull mõte autota Karijini rahvusparki tulla?
No comments:
Post a Comment