Teine päev Reefil möödus sama nauditavalt...proovisin ka ise snorgeldades pilte teha ja sain aru, miks Phil alati nii väsinud oli kui kaameraga vette läks tegi. Seekord sukeldusime sügavamale...17 m, kuid nähtavus oli suht kehv ja kedagi erakordset seekord ei näinud (oleks tahtnud kipkonnadega ujuda). Üpris raskeks kujunes harjutus, kus pidime 5 m sügavuselt ilma õhuta pinnale ujuma ( kiirustada ei tohi, kuna tekivad igasugused probleemid organismis), samal ajal pidi ütlema ka aaaaa :D Pärast kahte sukeldumist kirjutati meile välja ajutine luba, et võin ilma instruktorita sukelduda 18 m sügavusele...õige kaart peaks varsti postiga Eestisse jõudma. Õhtu otsustasime tähistada oma lube koos instruktorite, Miriami ning Philiga. Käisime Gilligansis, mis on vist suurim peohostel üldse. Ei jõudnud ära imestada, kuidas inimesed seal magada saavad. Vihma muidugi hakkas hullult kallama ning ma pidin kuidagi Andrew juurde tagasi saama...kuid mul polnud aimugi, kus ta elada võiks...tänava nimi õnneks tuli meelde, kuid ühtegi taksot ma silmapiiril ei näinud (kuna kõndisin Phili hosteli juurde, kuhu oma rätiku varem jätsin). Niisiis hakkasin kõmpima mägede poole, rätik peakohal, ja otsisin taksot(telefon oli tühi). See võis päris hale pit olla, kuna esimene auto, kes minust mööda sõitis, peatas ja küsis, kas vajan abi :D Ka autos olijatel polnud aimugi, kus Irene st asub, kuid me leidsime siiski õige koha lõpuks üles....jep...vedas täiega. Naljas, et kõik tänavad, mis pole kesklinnas, on lihtsalt inimestest tühjad Cairnsis....vähemalt õhtuti. Homme lubas Andrew mind kohtadesse viia, kuhu tahan...tore!