Otsustasin teada saada, kas ja kuidas on Austraalias võimalik hääletada. Lennukiga ei reisi seepärast, et tahan ümbruskonda näha ja bussiga...eiei..mitte mingil juhul..palju peatusi ja vastik üksi reisida. Niisiis...
Vara hommikul seisab Kaidi sildiga maantee ääres ja kohe võtab esimene auto mind peale. Väga kaugele ei saanud temaga...kuski 30 km(u 400km oli vaja saada), kuid tegu oli väga toreda mehega. Järgmisena andis küüti mulle naisterahvas, kes kiirustamise tõttu sõi sama ajal oma hommikuputru (Innisfaili tööle sõites). Lisaks Andrew töönr-le, sain ka tolle naisterahva nr, igaks-juhuks, kui midagi peaks juhtuma v Townsvilles öömaja ei leia. Ta oli väga abivalmis ja jäi minu maantee äärde viimise pärast veel rohkem koosolekule hiljaks :P Kui tal oleks aega olnud, külastanuks me teel olevaid koski, kuid olin nagunii neid piisavalt näinud.
Edasi sain ühe teetöölise autoga(nimeks Chris), kes sõitis ise veel kaugemale kui mul täna vaja oli. Nende pundis oli kolm autot ja meil oli üpris lõbus. Peatusime Hinchinbrooki saare juures, kus avanes kaunis vaade saare rahvuspargile. Ühinesime ühe ekskursiooniga ja kuulasime targa giidi jutu ära ning täiendasime oma teadmised rahvuspargi kohta.
Chris viis mind täitsa Townsville-i praami juurde ära ning nüüd jäi mul vaid praamiga Magnetic Isandile saada. Edasi-tagasi pilet 27 $, mõistlik. Praamilt maha tulles polnud mul aimu ka kuhu minna. Kõndisin suvalises suunas ja lootisn ei tea millele. Tegelikult otsisin üht hostelit, aga kaardi lihtsalt seda tänavat polnud. Täiesti lambist leidsin end lõpuks selle hosteli juurest...base backpackers. Maggil sõidavad ringi naljakad vanaaegsed pisikesed moke-id, mida on võimalik laenutada...samuti palju rollereid ja lahtise katusega autosid.
Mu hostel asus täpselt mere ääres, kaljude juures, koos basseini ja rohkete palmipuudega. Esialgu tundus väga armas koht, mõnusaim backpakers, kus olen olnud. Hiljem selgus, et mul väga vedas, et ühegi koha seal sain, kuna käimas on schoolies (kekskooli lõpetajate pidustused) ning koolilapsed veedavad oma aega igal pool pidutsedes. Tutvusin kohe ka ühe oma ruummeitidest- Marchelliga, kes oli pärit Hollandist ja tegeles kaljuronimisega. Sain kiire ülevaate saarest ja otsustasin veel täna ühele matkarajale minna. Kell oli juba 5.20, kuid arvasin, et mis see 5 km rada ikka ära ole. Alguses oli põnev ja kihvt mööda rada kõndida ja kivilt kivie hüpata...nägin rock wallaby-sid ja hulgaliselt linde, kuid maod pigem passisid mind kui mina neid. Üleüldse on naljakas käia sellistel radadel, kuna ei kujuta ettegi kui palju loomi sind jälgib. Mul lihtsalt pole veel seda võimet, et näha, kus loomad end varjavad. Vaated olid rajal kaunid ja nägin ümberkaudseid randu kõrgelt mäe tipust. Kehv oli ainult asjaolu, et päike loojus ja pimedaks hakkas kiskuma. Lisasin tempot juurde ja lõpuks lausa jooksin suvaliselt oletatava raja peal, kuna alla poole jõudes varjasid puud üha enam teed ja see sarnanes rohkem džungliga. Mõnes kohas hakkasin lausa asju ettekujutama, kuna hääled muutuvad eriti võimsaks kui pimedaks läheb. Pääsesin siiski džunglist välja ning oma tuppa jõudes tutvusin ülejäänud 6 inimesega. Tüdrukud arvasid, et täna on pidžaama party ning kutsusid mind ka. Uksel olev poster oli siiski eksitus ja tegu oli tavalise peoga, kuid meile lubati tasuta šampust kui pidžaamades kohale läheme. No probem! Magada poleks nagunii saanud, kuna muusika oli vali ja kõrvatroppe pole veel endale muretsenud. Siiski läksin varakult magama, sest tahtsin maksimumi homsest päevast võtta.
No comments:
Post a Comment