Kui Stefan lahkus olin 3h täiesti kivistunud...ei osanud midagi teha ja vihkasin Sydneyt veel rohkem. Inimestel on pidevalt kiire ja pole nii sõbralikud. Enamus vastutulevatest inimestest on asiaadid ja jõulud on lähedal :( Istusin arvuti taga oma hostelis ja minu juurde tuli üks mees ja andis visiitkaardi, sest arvas, et otsin tööd :P EI OTSI JU! Pidavat oma cv saatma ja mingie aadressile..kahtlane :P
Võtsin end kokku ja helistasin agentuuri, kus Stefan ka oli, et saada mõnda reklaami v filmi. Sellega läheb muidugi kõvasti aega, ennem kui mu profiil aktiveeritakse (mida alguses ei teadnud). Üldiselt on see ikka väga joppamise asi, kui keegi sind kuhugi tahab. See aga tähendas, et jään Sydneysse. Helistasin Brendanile e ühele couch surferile ja juba olingi peale rongidega seiklemist tema pool.
Polnud paha koht...uus maja ja rõdult näeb Sydney Sadamasilda. Brendan andis mulle võtme ja ka suur madrats sai minu jaoks täispuhutud. Kohe viis ta mind ümbruskonda vaatama...küll oli Sydney imeline pimedas ja üleni tuledes! kahju, et mul nii kehv digikas on. Brendani juures olles olen pidevalt tema sõpradega kohtunud...tal neid palju. Ennast tutvustan ma nüüd kui tüdruk koopast, kes elab polaaralal koos jääkarudega ja kütib kasukate saamiseks loomi. Müstilise külma koha nimi on Estonia. Brendan töötab Navy-s sukeldujana ja pole mingi ülbik :). Lisaks saan ma kasutada basseini, mullivanni, sauna ja jõusaali...pole paha ;)
Järgmine päev pidi ka kolm saksa tüdrukut tulema, kuna nad olevat kolm ööd juba van-is maganud ja palusid väga öömaja. Naljakas oli see, et Brendan ise läks ööks ära kuskile jõulupeole nii, et mina pidin maja valvama ja sakslastega tegelema. Saksa tüdrukud olid suurepärased, väga sõbralikud ja kurtsid kui raske on Sydneys tööd saada. Mul tekkis hirm ja hakkasin paaniliset mõtlema selle peale. Nüüd olen mõneks ajaks Sydneysse aheldatud, kuna ühinesin selle tobeda agentuuriga, mis läks mulle ikka natuke maksma ka. Otsustasin endale siin mingi töökoht leida, kuigi jäädavalt mulle Sydney ei meeldi.
Järgmine päev oli selline nagu tavalisel backpackeril ikka...cv-d ja muudkui jaga neid mööda linna laiali. Suutsin ainult viide kohta neid viia, kuna olin suht valiv. Pealegi see tundus nii mõttetu, kuna kõik kohad on jõuludeks endale lisatöötajad palganud. Olin liiga väsinud päevast ja mõtlesin, et aitab sellest jamast. kirusin, et kaotasin visiitkaardi ära, mis see mees mulle andis.
Järgmistel päevadel surfasin netis ja täitisn igasuguseid avaldusi...samuti käisin pildistamas agentuuri jaoks ning sain kokku Sannu venna Oliveriga, et natukenegi eesti keelt rääkida ja oma järjest süvenevast masendusest üle saada. Oliveriga jutuajamine mulle lootust ei andnud, kuna tema pole veel kolme kuu jooksul cv-d levitades tööle saanud (tantsitab tädisisid õhtuti).
Lisaks saksa tüdrukutele lisandusid meie kommuuni ka kaks kanada tüdrukut. Nad pidavat öömaja saama küll Brendani sõbra pool, kuid öö saabudes jäid siiski meiega. Brendani sõber elab suurepärase vaatega kohas...otse ooperimaja vastas ja vaade kogu linnale ja sadamasillale. Vot seal oleks alles vapustav uusaasta ilutulestikku vaadata!
Oli kätte jõudnud reede ja minu kehvem päev üldse Austraalias...ilm oli kohutav...sadas ja külm oli...minul muremõtted jõuludest ja aastavahetusest, kuna tõesti ei teadnnud, kus olla ja mida teha (paljud kohalikud lähevad oma perede juurde ja kuskile kaugele Sydneyst ära). Ei julge Brendanilt küsidagi kui kaua siin võin olla. Saksa tüdrukud leidsid endale mingi korteri ja üürivad nüüd seda välja. Olin täiesti jõuetu ja kõhus pidevalt keerles...üpris nutune päev oli. Teistega ma õhtul välja ei suutnud minna, kuna tundsin end haigena. Arvatavasti sain mingi toidumürgituse v viiruse, kuna terve öö magada ei saanud.
Õnneks on mul nüüd vähemalt natuke aimu, mis järgmine nädal teen. Lähen ühte last hoidma...tegemist on eestlaste perega ja vanemad töötavad nädala sees. Tüdruk on juba 8aastane nii, et probleemi tulla ei tohiks. Raha ma selle eest eriti ei saa (kui nende juures ei ööbi, siis 50 $ päevas), kuid vähemalt ei istu tegevuseta ja ei haudu habu mõtteid.
No comments:
Post a Comment