Tuul läks öösel nii tugevaks, et Joe seilas meid teise kohta...ja mina ei saanud jälle tantsivate tähtede pärast ja tuule tõttu magama jääda. Hommikul äratas meid jälle päikesetõus ja otsustasime Whiteheavanile matkama minna...Joe lubas meid mäkke juhatada, kus pidi imeline vaade kogu kohale avanema ja mida ainult kohalikud meremehed teavad. Kummipaadiga seilasime randa, mis oli silmipimestav ning Joe järel pugesime põõsastikku, mille taga lookles rada läbi metsa mäkke. Teel näitas ta meile Ant Line, mis kujutab endast liival olevaid ringe. Kui sipelga selle keskele paned, siis tõmbab putukas sipelga liiva alla ja sööb ära. Pärast kolme söödud sipelgat moondub putuks hoopis lendavaks putukaks. Hah! Higi lahmas kõigil, olenemata sellest, et kell oli 8. Tippu jõudes tunnistasid kõik, et see oli siia tulemist väärt. Vaade on taaskord kirjeldamatu, loodetavasti saan orkutisse v facebooki pildid üles riputada. Vesi on nii ilusat värvi, kuna liiv on valgemast valgem! Panime ka oma kirjakese pudelisse, mis tipus asus ja tegime kalju serval palju pilte. Mõtlesin, et ei taha kunagi Eestisse tagasi...seal lihtsat pole midagi vaadata, kuid Austraalia üllatab mind iga päev oma hingematvate kohtadega.
Randa maanduvad ka paljud helikopterid ning inimestele avaneb kindlasti suurepärane vaade sealt ülevalt. Kopter jätab turistid 2 h randa piknikule ja siis võtab nad jälle peale
Kõik ahhetused ja ohhetused tehtud, hakkasime alla minema. Teel näitas Joe meile ka oletatavaid aborigeenide koopaid, mis tundusid tõesti iidsed. Maalinguid kahjuks seal polnud. Randa jõudes karastasime end suplusega ja korradasime spa protseduure, kuna liiv pidavat nahale hästi mõjuma (nagu koorija). Hüppasime jälle kummipaati ja Joe sõudis meid laevani...no tõesti oli seal kohas palju Stingray-sid! Ülejäänud päeva lebotasime niisama laeval ja nautisime suuri laineid (mitte kõik muidugi). Tuli väja, et ei saagi täna tagasi Airlie Beachile minna, kuna tuul on tugev ja lained kõrged. Einoh...ega mu küll selle vastu midagi pole kui pean ühe öö veel laeval veetma! Ainult juustest on üks suur rasta järgi jäänud ja pool sellest moodustab liiv ning sool.
Viskasime ankru Hooki saare lähedusse, mis moodustab meie ümber oru. Siin on vähem tuult, kuigi hetkel viliseb see samamoodi nagu talvetuul Eestis. Kuu on taevas nii hele, et pole valgustust vajagi ning meid ümbritsev saar muudab selle koha kuidagi eriti võluvaks. Maura tegi toidust, mis veel järgi oli süüa, ja nautisime seda kõik koos kuupaistel. Magamise aeg!
No comments:
Post a Comment