Warning crocks!

Kl 7 hommikul ootasin kesklinnas paaniliselt oma ekskursioonibussi ja jõudsin 3 korda firmasse helistada ning küsida , kas buss on juba läinud. Õnneks hilines viimane 20 min ja sain õnnelikult ikka peale. Vihkan ekskursioone...ise ei saa midagi avastada...koguaeg on tuli takus ja aeg planeeritakse kellegi diktateerimise järgi...üks kari lambaid ja kui oled tagumine lammas grupis, siis lihtsalt longid järgi ja ei kuule midagi. Mõtlesin ennem tükk aega, kas ikka minna v mitte...aga kuna tasuta sai ja krokse ma veel näinud polnud, siis olin selle päeva nõus ohverdama.
Ligi 1 h Port Douglases lonkimist, kus kasutasin aega hoopis puu otsast mangode alla viskamiseks (mis nägid veel rohelised välja). Seal tegin ruttu tutvust ka ühe Kanada tüdrukuga, et oleks vähemalt kellegagi rääkida.
5 min Mossman Georgis, kus sain eile ujuda, aga täna pidas giid selle liiga ohtlikuks.
1,5 h kaunis Cape Tribulationi Beachis, kus käisime selle Kanada tüdrukuga basseinis ujumas ja tegime pikniku rannas ( üritasin oma toorest mangot ka süüa, mis osutus võimatult hapuks). Tahtsin ka vihmametsa uudistama minna, aga see tüdruk ei julgenud sammugi džunglisse astuda ja nii sain end ning teda lõbustada ühelt puult viljade (mis nägi väja nagu ananass) kätte saamisega, üritades viimaseid kookospähkitega alla visata. Tulutult.
Käisime ka väiksel vihmametsatuuril, kus olid mõned organismid pärit 300 milj aastat tagasi. Puud olid nagu köied kokku põimunud ja tänu nendele hakkatigi köisi valmistama ;) Kogu mets oli mangrove-sid täis, mille juured on maa peal näha ning kroksid armastavad seal elada. Koht oli mulle tuttav, kuna käisin ka Eesti poistega seal. Giid ütles, et kui tahame krokse näha, siis peab keegi lihtsalt end ohverdama ja jõkke ujuma minema. Hingasin kergendunult, kuna Kenneth oleks ääre pealt viimane kord üle jõe ja tagasi ujunud 5 dollari eest. Tegu oli väikse kihlveoga. Ei julgenud teistele iitsatada ka, et käisime too sama kord meres ujumas ning jõudsime saarele (inimesed ei julgenud jalgupidigi vees olla)
Lõpuks tuli ka praamisõit Daintree jõel, mis peaks kubisema kroksidest (u 200-300). Kahjuks pidin pettuma, kuna nägime vaid poolemeetrist beebikrokodilli. Nimelt valel ajal tulime...talvel pidid emased ja noorukid end rohkem näitama. Aga vähemat ära nägin ja kujutan täpset ette, kus need monster-roomajad elavad.
Õhtu tegin Andrewle, Andyle ja Brookile kartulisalatit ja šokolaadi muffineid. Tunnustati mu suurepärast kokaannet, kuna keegi ponud midagi taolist söönud :P
Andsin viimaseid nõuandeid Andrewle ja Brookile, mida oma peatselt algava. eurotripil teha ning võtsin vastu fotod, mis Andrew mulle andis. Võin iga kell nende juures elada, kuid mul on vaja edasi liikuda ja seiklusi otsida.
Homme algab jälle tundmatusse sukeldumine ning kindel pinnas kaob jalge alt. Kirjutasin endale suure sildi TOWNSVILLE valmis.