Esmaspäeval uitasin üksi Coogee beachile. Ilm oli kehv ja sadas, kuid mina ei tahtnud enda viimast vaba päeva tühja lasta. Tegelikult pidi rannas Athertoni inimestega kokkusaamine olema, aga vihma pärast jäi kõik ära. Sai jälle kuskil 20 km maha käidud, mis kuidagi ei leevendanud jalavalu. Siiski nautisin mööda kivist kallast kõndimist, kus tegelikult enamus inimesed jooksevad ja teevad sporti. Täiesti hüpnotiseeriv on istuda rannaäärsel kaljul ja laineid vaadata.

Järgmine päev läksin farmi, et paberid korda ajada, kuid passi unustasin ikka maha...nii, et õnneks see päev kohe ei pidanudki alustama. Sealne sekretär on ülimalt tore ja ütles, et hakkab nüüd mu emaks, kuna tal teismeline tütar ja ta muretseb minu pärast (nüüd mul juba kolmas ema peale Lea Kriibi ;)). Küsisin kas saan äkki kuskil elada ja olin jälle õnnega koos. Nimelt just oli ühest majast, mis kuulub sellele farmile, 2 inimest lahkunud ja saan ühte tuba seal rentida. Majal on 5 tuba koos suure basseiniga ning kahes toas elavad isa ja poeg, kes töötavad ka hobustega.
Pärast tunniajalist rongisõitu linna, otsustasin teiste Athertoni inimestega Bronte Beachil kokkusaada.
Suureks üllatuseks oli Sydneysse jõudnud kuskil 30 endist töökaasast...kohtasin ka oma ruummeite Annat ja Mariat, kellega varemgi olen trehvanud Cairnist Airliele reisides. Nagu rannas ikka kombeks , tegime bbq-d ja ujusime lainetes. Meenusid toredad ajad ja tundsin nagu oleksin Athertonis tagasi. Kahju ainult, et kõik olid saksalased ja prantslased...
Koju minek oli jälle üks lõpmatu seikemine...Otsides kesklinnas bussipeatust, kohtasin rongijaama lähedal Margust, kes oli just Brisbanest saabunud ja kavatses uue aasta vastuvõtta koos oma vanematega Sydneys...jälle see pisike Austraalia :D
Veetsin oma viimase õhtu eestlastega Balmainis...hakkasin just magama jääma kui täpselt minu akna taga lasti ilutuestikku...kindasti minu lahkumise puhul ;)