Ma arvan, et neid on vähe, kellele see armas külake ei meeldi. Vahelduseks sakslastele, kubiseb Byron rootslastest...põhjuseks muidugi külm talv Skandinaavias.
Elades hostelis, tundsin, et oleksin nagu surfikoolis, kuna enamus meie toast olid laagrist. Sain ka oma parima surfi kogemuse Byronist...vihma tibutas, päike paistis ja taevas vaatas vastu suur täiuslik vikerkaar ning mina surfasin keset seda sooja merd...mmmmmuahh.
Üks hommik otsustasime Katjaga päikese tõusu majaka juurde vaatama minna. Arvasime, et umbes 6 peaks see toimuma ning otsustasime poolteist tundi varem minema hakkama (teiste soovituste järgi). Mina ööbisin veel ühe öö linna ääres couch surfari juures, mis tähendas, et pidin kl 4 tulema hakkama. Suurepärane kaaslane see Katja...meil võttis vist ainut pool tundi, et majakani jõuda, kus ainukeseks valgusallikaks oli minu mobiili taskulamp( ainuke väärt funktsioon mu uue 39 $ telefoni juures).
Koht oli imeline ja tasus end üles ajada, kuna sellist asja ikka iga päev ei näe.
Tagasi hakkasime tulema mööda rannaäärt, mis pidavat mingite vastutuevate inimeste arvates võimatu olema, kuid seda lustlikum oli mööda kivisid turnida ja tabada hetki, mis jäävad kahe laine vahele, et ühelt kiviahmakalt teisele ronida.
Leidsime ka kari surfareid kivide vahel, kes tundusid nagu vees eluga võitlevad sipelgad. Samuti meeldis mulle stiil, kuidas kutid läksid bodyboardi ja lestadega suuri laineid püüdma.
Õhtud veetsime tänavatel istudes ja muusikuid kuulates ning kaasa lauldes, kuni tuli järjekordne patrull ja hipid minema ajas. Ülimalt nauditav tundus kõik, kuid polnud kindel, et tahaks siin ise elada. Nädala pärast pidin surfilaagrisse minema, seepärast teadsin, et tulen veel Byronisse tagasi. Üimalt kurb on oma surfikaaslastest lahku minna, kuid ees ootas veel eksursioon Nimbinisse koos nendega. PS! Nimbinit peetakse Austraalia Amsterdamiks ;)
No comments:
Post a Comment