Surf Byronini

Neljas päev...
Kihutasime hommikul suurema bussiga oma laagrikohast ära, et tutvuda kaugemate randadega ja ööbida kohas, mis asub jälle kuskil pärapõrgus, millele on nimeks pandud The Tempel of Dome.
Surfikohta jõudes avastasime, et ookean on peegelsile, kuid õnneks asus seal ka lõunapoolne rand, mille tingimused olid üpris head. Hüppasime seekord kividelt oma laudadele ja ujusime rannani. Saime viimased õppetunnid ja mõnusad väikesed lained...püsti seismisega probleeme pole, aga ajastus rikub tavaiselt kõik mu toredad kavatsused ära. Ega enam nii head päeva pole olnud kui teine surfipäev.
Ööbimiskohta saabudes tegi üks instruktoritest segeks, et koht on Austraalias ämbikute pealinn ja pidavat nendest kubisema( mina neid seal ei kohanud). Terve õhtu piinati kitarri ja lauldi, kuna õige surfi juurde kuulub nii kitarr kui ka šnaabe :P
Kuna üks instruktoritest jättis bussil tuled põlema, siis hommikul ei liikunud me mitte kuhugi. Bussi lükkamisest ei tulnud midagi välja ja jäi vaid kohaliku farmeri abile lootma jääda. Mõttetu oli end jälle nii vara üles ajada, kui minema saime alles kahe tunni pärast.
Viimasel päeval läksime Wollonga randa, kus pidi algajatele väga head tingimused olema. Võta näpust...vaevu märgatav lainetus oli. Siiski oli seetõttu parem laineid püüda ja rahulikult oma ajastamise kallal töötada. Põnev oli ka randa minek, mis toimus mööda jõge... nagu väikeste paatidega ujusime surfilaudadega suudme poole. Peale BBQ-d korraldati ka surfivõistlus, kuid mitte tavaliste reegite järgi. Reegleid polnud ja võitis see, kes kreisima surfamisega lagedale tuli. Näiteid toodi sellest, kuidas alasti surfatakse või samal ajal jointi tõmmatakse. Ka kaklus ja teiste segamine oli lubatud..nii et päris lõbus oli. Pälvisin ära märkimise, kuna üritasin lainele saades jala kõrvale tõsta...kõrvale taskaal surfilaual ja lõpuks kräššisin ühele mehhiko tüdrukule otsa. Tüüpiline feil.
Õhtul jõudsime kaua oodatud Byron Baysse. Byron Bay on enam-vähem kõigi lemmik kohtAustraalia idarannikul. Surf ja hipindus on siin nr üks ja ei oska täpselt kirjeldada seda mõnusat atmosfääri, mis Byronit ümbritseb. Tänavad on muusikuid täis ja ilusad surfiinimesed jooksevad oma laudadega ringi...vägagi laiback ja sõbralik. Loodus on muidugi vapustav ja rannad kaunid ning kaljusid täis.
Viimane kohtumine oma surfilaagriga sai kokkulepitud Cheeky Monkeys, mis on tavaliselt backpackereid ja vabasid hingesid täis. Kuna meie hostel oli vaid 30 meetri kaugusel ookeanist, siis sai ka rannas istutud ja tundus, et Byron Bay väärib oma mainet.