Tahaks magada

Eks mu päevad nüüd siis nõnda töötades veerevad...suht raske on mitte magama jääda, kui korra pikali viskan või rannas peale surfi veidike hinge tõmban. Ei jõua ära oodata, millal töölt ära tulen. Jah, mõndadel töötajate on vist suht keeruline elu ja seetõttu elavad nad kõik hobuste ja teiste inimeste peal välja..kurb.
Viimastel päevadel on nii palav olnud, et higi ainult lahmab kui töötad...isegi kl 4 hommikul... suht ebameeldiv võiks öelda.
Hobustega saan ikka paremini hakkama kui Sydneys, kuid on ka juhtumeid, kus lihtsalt mõtlen, et nüüd saan küll hoobi või midagi veel hullemat, kuna autotee lähedal ei taha hobust mitte mingi hinna eest lahti lasta. Nii juhtus Miss Detentioniga, kes kardab hirmasalt autosid ja hakkas ringi hüppama ja hullusi tegema, kui mina teda jalutasin. Ikka tükk tegemist oli ja pole kindel kumb kartis rohkem...mina v hobune. Kord astus mulle Blond and Dangerous jala peale, kuid läks kuidagi õnnelikult ja väga valus polnud. Ahh ja...ja kord ei öeldnud üks tüdruk mulle, et hobune, keda ma tahtsin boksi tagasi viia, jookseb uksest sisse mitte ei kõnni rahulikult nagu tavaliselt hobused ikka lähevad. Oleksin pidanud kedagi teist paluma, et see kasvatamatu mära mind maha ei jookseks...pidin käpa maha panema ja sain oma põlve siniseks...vaatasin, et ega mul enam väga kaubanduslikku välimust pole...näpul on suur haav õnnetust konservi avamisest; reiel rusikasuurune sinikas, kuna üritasin tuulega surfilauda rattal vedada ja kukkusin mäest alla keerates; põlve ja jalalaba sinikad hobustest; pluss veel sinikaid... arvatavasti hoogsast tallitööst :P Aga pole hullu...kõik paranevad aeglaselt
Shane on ka naljakas...ärkab minuga ühel ajal üles ja teeb süüa ning siis läheb oma treeningule randa. Koju jõudes on ta rannast leidnud kül digikaid ja plätusid..mõned asjad isegi võtan endale...veider mees...ja siis kaob 2 päevaks Byron Baysse...peseb autosid ja püüab kala. Kala püüavd siin vist kõik...kahju, et ma ei saa oma töö pärast kunagi kaasa minna.
Üks päev tekkis küll tunne, et mu on plaan end vist ikka ära tappa. Tahtsin väga mägedesse minna, mis pole linnast väga kaugel. Pärastlõuna oli mul vaba ja otsustasin rattaga sinna sõita. Lootsin, et väga mägine see tee pole.Ohh mind hullukest...päev oli üli palav ja tee lookles vaid üles ja alla mäge. Pärast kolme tundi sõitu andsin alla, kuna silt näitas, et 20 km veel, kuid kõik ainult üles mäge. Olin vist 5 L vedelikku sisse kulistanud ja kuumus oli tappev. Kosusin tunnikese ja pikutasin ilusa järve ääres ning hakkasin tagasi uhama. Vihmametsad jäävad siis kunagi tulevikku 