Esimene n2dal Adgingbongis

Hommikul sama rutiin ning istusime kolmekesi rekkasse, et kuhugi sõita...ega ma aru saanud, mis meie päevaplaan on.
Esiteks tutvusime Cunnamullaga, kus käisime pagarist ja lihuniku juurest läbi. Külake on pisike, kuid armas...ütleks, et midagi väga huvitavat seal pole. Palju aborigeene.
Edasi sõitime kuskil 130km kaugusele farmi ning võtsime mõned lehmad peale ning külastasime teisi farme. Tagasi Cunamullas ostsime toidukraami ning sõime imehea lõuna.
Tagasi farmi ning sain viimase teeotsa ise roolis olla ja seda suurt rekkat juhtida...mõnna. Võtsin hiljem ka motika välja ja katsetasin, kuidas masin liigub. No alles lippas...parem kui koolitusel ;) Pahandust tegin ka ja Rod hakkas kohe igat mu tegevust kristiseerima peale seda. Hull kontrollifriik on ikka..kõik peab täpselt tema moodi tegema...päris ma tean, millised tema kombed on :D. Pahanuseks oli ülekeev riis, mille tema pani keema, aga arvas, et mina seisan koguaeg poti juures.
Õhtul hakkas ka vihma kallama, mida oli hästi kuulda, kuna katus on õhuke.
Järgmine päev oli maa kõik märg ning Rod mõtles meile tubaseid tegevusi välja. Niisiis kogu päeva teoks jäi villa pressimine. Polnud hullu, kuid Rodi tähelepanelik silm hoiab meie tegevusel silma peal ning ühtegi vale liigutust teha ei saa. Süüa pidin ka mina tegema ja küll tekkis jälle paanika kui panin potti jaheda vee, et nuudleid keeta. Vähemalt Kits hakkas sööma ning tundub, et vaeseke ikka paraneb. Puhhh, Rod on ikka jube naistemees küll..tahaks koju.
XXX
Uus päev ja veel rohkem vihma. Midagi suurt ei teinud...tänasteks tööülesanneteks jilaroona oli juukselõikus Rodile (tal üpis kähar pea), šokolaadi muffinid ning ukseluku parandamine koos Lukasega. Päris karjafarm või mis? :D
Oi, kui jäärapäine Rod on...ültesin talle, et ei julge ta juukseid kääridega lõigatagi, kuna ei loe ta mõtteid, mida ta täpselt tahab. Õnneks kukkus hea välja...peaks hoopis juuksuriks hakkama...siin Austraalias oleks ülilihtne tööd leida.
XXX
Ja ongi järgmine päev käes. Sajab. Korjasime apelsine, ühendasime traktori akuga, parandasime lage. That`s it! Mul viskab Rodi tujutsemine vahepeal nii üle, et võtaks kohe asjad ja läheks...mitte midagi ei tee ma õigesti...hakkab ikka pinda käima küll kui midagi ei sobi, kuidas mina teen. Äkki harjun ikka olukorraga.
XXX
Ei tohiks viriseda, kuid mul on tunne, et kogu mu päeva tegevuseks on söögivalmistamine, söömine ja nõude pesemine...kui seda kolm korda päevas ühes köögis teha, siis võib tunduda küll, et muud nagu ei teegi.
Siiski just enne päikese loojangut läksime Lukasega ka krabi jahile. Kuna kõik kohad on vett täis, siis liikuda on keeruline. Krabid jäid lõksu küll ning Lukas keetis neid õhtusöögi juurde. On ikka huvitav sell küll...ainult tahab jahtida ja süüa kõik, mis liigub. Täna harjutasime ka laskmist, kuna Lukasel tõsine plaan känguruid lasta ja süüa. Mnjah, mina ei osale 
XXX
Pühapäev ja harilikult peaks see puhkepäev olema. Kuidagi harjumatut varakult käisid rasked sammud mu uksest mööda. Kuulsin, kuidas Rod ajas Lucase üles ning virgusin isegi. Rodil oli kinde plaan täna töötada, kuna eemised kolm päeva oleme lihtsalt logelenud. Ega ta heas tujus polnud ning see paistis olevat järjekordne halb märk.
Hommikust lõunani kaevasime kraavist toru välja ning lõpuks vahetasime selle uue vastu, mis me välja olime lõiganud. Ega see ilus polnud...ei Rodi suhtumine meisse kui ka töö ise. Eriti sai nahutada Lucas, kuna Rod polnud ühegi liigutusega rahul, mis poiss tegi. Kui lõunatama tulime, olid meil mõlemad jalad põlveni mudased ning olime tulivihased.
Ega ma enda pahameelt endale ei jätnud, kuigi üritasin normaalselt käituda. Rod arvas, et olen kurb kitse pärast, kes muudkui bääb. Eks see käis ka närvidele ja tahtsin ta väga vabaks lasta. Siiski oli Rodil õigus, et kitseke ei taha üksi olla ja hakkab siis nutma...ega ta kuskile minna ei tahtnudki...oli õnneik oma heinaga, mis ma talle koguaeg ette vean. Mind ta küll kardab, kuna tohterdan pidevalt ta selga, mis kitsele meelepärane pole. Ta peab oma sõpradeks hoopis koeri, kelle ma ennem puuridesse lukustan kui Kitse jalutama lasen.
Sain mis tahtsin...Rod andis mulle värvipoti ja pintsli, et ma saaks rahulikult omaette värvida. Tundus, et ta taipas, et oli üle piiri läinud ning tahtis ainult, et ma õnneik jälle oleks. Vaene Lucas pidi tema möla edasi kuulama. Midagi paremat polnud tahta kui värvida ja nautida rahu ning päikese loojumist. Mõtted olid nii valjud, et isegi oma iPodi ei kuulnud.
Õhtul sosistas mulle Lucas, et läheb homme ära...panin peopesad kõrvadele ja raputasin pead..EI!
Ja mina pean Rodiga siia jääma. Fantastiline!
Lucasel lihtsat aitas sellest jamast ning ega Rod ka temaga rahul polnud. Hommikul kl 6.30 pidi buss minema. EI EI EI...see ei saa tõsi olla!