Prantslased ja Kakadu

Järjekordne põnev päev oli algamas, kuna otsustasime prantslaste juurde üheks ööks telkima minna, et järgmine hommik kohe Kakadu rahvuspargi poole sõitma hakata. Justin viis meid linna hosteli juurde ära, kuna see oli ainuke koht, kuhu kotid saime jätta. Kuna prantslased ei teadnud linnast midagi, siis kokku saime ikkagi hoopis toidumarketi ees. See tähendas hiiglaslike kottidega mööda linna kimamist.
Tutvusime meie autojuhi Sam`iga, kelle auto oli juba asjadest liigagi pungil. Sõitsime kesklinnast eemale Lake Alexander juurde. Tundus, et tegemist oli bäkkeritele magusa kohaga, kuna järve ja ookeani äärne kubises van`idest. Põhiliselt prantslased ning sakslased. Ühinesime meie prantsuse karjaga, kus istus kuskil 15 inimest. Enamus ajast mina rääkisin Sirliga ja nemad omavahel prantsuse keeles. Ega need prantsalsed väga inglise keelt armasta.
Nii me vedelesime Sirliga terve päev selle kauni järve ääres, mis oli muide soolane, kuid supp-soe. Jahutust väga ei saanud, kuid võis kindel olla, et krokodilli-poiss sind nahka ei taha panna.
Õhtul nautisime prantslaste laulu ja akordioni mängu. No tõesti oskas see poiss mängida ning me Sirliga jälle vangutasime pead ja mõtlesime, kuhu karvaste ja suleliste seltskonda kaks tšikki ära on eksinud.
Edasi oli plaan minna ööturule, kus müüdakse kõikvõimaike vidinaid, rahvustoite ning toimub palju esinemisi. Uskumatu elamuse saime ühelt digeridoo meest kuulates. Nimelt mängis ta viite digeridood ning samal ajal saatsid teda trummid. Rahvas oli ümberringi hullunud ning pikkade juustega, palja ülakehaga hipid kargasid esireas mõnusa rütmi taustal. Nagu kuskil aborigeeni hõimus oleks olnud, kuid ei saaks öelda, et ei meeldinud. Meie prantsuse sõbrad sobisid täpselt sinna esiridadesse tantsima.
Vahepeal sain ka Justiniga kokku, kes tõi meile telgi turule, mille olime muidugi tema juurde unustanud. Mul oli täitsa piinlik, et me talle nii palju tüli teeme ja koguaeg oma asjad kuhugi jätame.
Veel üheks probleemiks kujunes minu kahtlane enesetunne. See vastik vastik palaviku tunne. Jah, kurk oli kibe ja enesetunne sant...arvatavasti olid süüdi üleeelmise öö murupritsid.
Meie prantsuse poisid tundusid ülitoredad olevat, kuna hoidsid meil pidevalt silma peal ning olid väga hoolivad. Meil polnud ainult aimugi, kes nendest homme reisile tuleb ja kes mitte.
Kuna täna õhtu oli World Cup`i finaal ja ühe prantslase Glem`i sünnipäev, siis läks peale laata kämpimiskohas tähistamiseks. Poisid otsustasid, et magama ei lähegi, kuna mäng toimus kell 4 öösel ning meil oli plaan hakata kl 6 hommikul Kakaduu poole sõitma. Nii vara ka selle tõttu, et hommikune patrull ei jõuaks meile trahvi teha, kuna ilmselgelt oli selle kauni järve juures ööbimine keelatud. Mina võtsin tabletid sisse ning kerisime Sirliga oma tillukesse telki magama( teised ei saanud aru, kuidas me sinna ära mahume).
Ohh kui paha on haige olla ja kuskil telgis küngaste otsas magada. Hommikul pakkisime telgi kokku, kuid meie kaaslastest polnud jälgegi. Veidi oli hirm sees, et nüüd panidki plehku meie kottide ja asjadega, kuna kogu kraam oli ju autos, millega nad linna sõitsid.
Peale 45 min ootamist nad siiski tulid. Oi, kui palju oli seda prantsuskeelset seletamist ning arutamist, millal kuidas minna. Täpselt ei teagi, mis arutelu oli, kuid meie autojuht Sam hakkas liikuma ja korjasime kuskilt eemalt veel kaks prantsuse kutti peale, kelle tulekust ei teadnud varem midagi. Nii me siis asusimegi teele. Sirli ja Sam ees ning mina kahe kuti vahel. Auto oli silmini täis topitud ning poisid vägagi kurnatud eelmisest ööst. Palju ei möödunud kui Sirli vahetas Sami roolis välja.
Sõitsime Kakaduu rahvuspargi poole..kolm võõrast magavat prantsuse kutti autos...Sirli roolis ja mina palavikus.
Parki jõudes ootasime teisi ning kiikasime turismikeskusesse. Ühe inimese pääse parki maksis lausa 25 dollarit, mida ilmselgelt keegi maksta ei kavatsenud. See tähendas, et ööseks peame endale varjulise koha leidma, kus massikontrolli poleks.
Saime teistega külas nimega Jabiru kokku ning veendusime, et sealses järves ei soovitata ujuda. Meil oli vedanud, kuna seltskonnas on kaks kokka. Niisiis valmistasid poisid kauni lõuna ning mina küürisin oma kotti laiali läinud päevituskreemist puhtaks.
Hetkel olime kaheksakesi, kuid meile tuli lisa. Kolm prantsast ühines meiega, et Umbirri seinamaale ja kaunist vaadet vaatama minna.
Oi, kui raske oli end haigena kõrgele kivi otsa ronima sundida. Kuid vaade oli vapustav. Täpselt selline nagu Kakaduud ettekujutasin. Seinamaalingud olid samuti muljetavaldavad. Peened ning põnevad.
Saime teada, et õhtul ühineb veel üks prantsuse paarike meiega. Hakkasime endale telkimiskohta otsima. Keerasime täiesti suvalisest teest kõvale ning leidsime suht eraldatud platsi...oli pime, kuid mulle tundus, et sõitsime täpelt järve äärde. Panime Sirliga telgi nii, et esimesed poleks, keda krokside poolt ära süüakse.
Oli kohe näha, et prantsalsed põhiliselt telkides reisivad, kuna kõik vajaik oli võtta ning seltskond imetore. Natuke liiga palju prantsuse keelt. Hiljem võeti välja ka digeridoo ja kõik said proovida.
Telgis sai nalja, kuna Sirli sai suure täispuhutava madratsi, mis kattis täpselt 2/3 meie tegist...proovi sa siis sinna normaalselt magama minna. Palavik on ka.