Kell 10 oli check out nagu hostelites ikka. Oi, kui raske see tundus. Meid ootas ees tegutsemispäev. Helistasime prantsuse poistele, et küüdi asjus kokku saada ning teada, mis nad endast kujutavad ning kuidas reisivad. Telefonist küsides, millised nad välja näevad öeldi meile, et we have long hair. Nojah, sealt võis nii midagi arvata. Vähemalt parklas ära tundmisega polnud probleeme...nagu tõelised bäkkerid nägid välja...karvased, kasimata ning paljajalu. Aga tundusid toredad ning leppisime kokku, et ülehomme teeks minekut koos viie poisi ning ühe saksa tüdrukuga.
Sukeldusime Sirliga šopingu maailma...saagiks oli uus mobiil, kuna vana laadija oli kadunud ning vana telefoni väärtus võrdus laadija hinnaga...samuti tuli uus digikas osta, kuna minu veekindel kaamera lakkas töötamast ning üks tark mees teadis öelda, et see ongi praakmudel. Tore, tore...ei vea ikka selle tehnikaga. Muide, Darwinis on väga armas rannaäärne laguun, mis on soojal päeval inimestest pungil. Ookeanis end kahjuks krokodillide tõttu pole soovitatav jahutada.
Pärastlõunal mäkis istudes olime kimbatuses...mis siis edasi?? Kellele helistame?? Otsustasime Justini kasuks, kellel pidavat maja olema ning kes v2itis, et pole probleem kui me sinna läheme. Muidugi pidin mina helistama ja selle piinliku haleda kõne tegema. Tüüp oli kohe nõus meile mäkki järgi tulema. Sirliga mäkis istudes tuletasime meelde, milline ta välja võis näha, kuid tundsime kohe selle sõbraliku näo ära kui ta autost välja tuli. Justin töötas kaitseväes sideoperaatorina vms. Ta elas kuskil 35 km Darwinist eemal ja muidugi meenus meile alles poolel teel, et meie kohvrid on ikka veel hostelis. Piinlik.
Õhtu veetsime rahulikult. Saime endale üliarmsa toa ning vaatasime põnevat õudukat. Hea oli kuskil majas teki all magada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment